Tõlgitsetud kunst Kõige süngemad vennad on meil filmikriitikud, kes kellegi friigi suhteliselt lahja pildirea on võimelised võimlema peaaegu et Heideggeriks või Freudiks.  Ulvi Paal. 1995. Mis on pildil – Ding an Sich, dialektika, keelelise relatiivsuse tees, sulgude taha võtmine, fenomen, Ise, ülimina, Teine, Sorge, das Man,  tõsikindlus, eimiski? Arvamusavaldustes Sirbi ja teiste kultuuriväljaannete kohta on kirutud peamiselt väljaannete kujundust, aga ka liiga keerulist sisu, et need polevat lugejasõbralikud. Ka mõned meediaõppejõud on miskipärast ajanud sedasama juttu juba ligi kümmekond aastat. Samas talutakse ikkagi Akadeemiat, Keelt ja Kirjandust, Vikerkaart ja Loomingut, kuigi aimata võib, et meedia-nahaparkalid – Pontused lööksid hambad sisse sinnagi, kui vaid söandaksid. Ajakirjandus on üksnes kirjanduse ja muu kirjasõna noor laps, ei enamat. Kirjandus on pidanud Gutenbergist saadik, aga tegelikult juba tuhandeid aastaid ka enne seda leppima sellise trüki- või kirjutustehnoloogiaga, mida ajastu on võimaldanud. Papüürusele veel mitte, aga pärgamendile kirjutatud käsikirjadele joonistati värvilisi ja viimistletud majuskleid ning lõpetati peatükke vinjettidega. Olid ilusad ja atraktiivsed trükised! Pole mõtet kirjeldada siin kogu trükikunsti ajalugu ja tehnoloogilisi võimalusi, mis meil tänapäeval on. XX sajandi trükikunsti areng on mõjutanud nii raamatu- kui ka ajakirjandust peamiselt pildilisuse ja värvilisuse suunas. Tänase kollasema ajakirjanduse ideaal on tegelikult XX sajandi keskpaiku välja kujunenud lasteraamatu mudel: palju ilusaid värvilisi pilte ja veidi ka lihtsat lapsikut teksti. Selle vastu ei saa ju midagi olla, sest eesmärgiks on lugeja rumalusest lähtumine, mitte targa lugeja eeldamine või teadmishimuliste harimine ja kasvatamine. See teine eesmärk võis olla ehk Kreutzwaldil, papa Jannsenil või Juhan Peeglil, aga mitte tänastel meediajuhtidel. Ajakirjanduse tiraa¯ ja sisu on üles ehitatud tarbija rumalusele, mitte tema tarkusele, ning see ongi asja iva. Tarbija on eeldatavalt loll, kes tuleb võrku püüda, et müüa talle oma suhteliselt mõttetut toodet. Ja nii kõigi toodete puhul – toimib kas mustlasmetoodika või juudikavalus, mis mõlemad sajandeid vana. Kõik see on nii lihtne, selge ja lapsik, et hakkab lihtsalt paha, kui seda üritatakse ümbritseda näiliselt tarkadest terminitest koosnevate tiraadide, teooriate või õigustustega. Päris selge on aga seegi, et üsna suurt osa kultuurist ja ühiskondlikust teadvusest ei saagi piltide ega värvidega ära seletada: ei matemaatilist analüüsi, loogikat, Hegelit, Nietzschet ega noodikirja jne. See osa kultuurist on puhtalt mentaalne, ükspuha, kuidas seda ka kirja panna. See osa eeldab mõtlemisharjumust ja -võimet. Partituuri, predikaatarvutust või algebrat ei illustreeri ega tee värviliseks ka parima tahtmise korral. Küsimus on vaid selles, et kui niisugust olulist kultuuriosa püütakse ajuvabaks lihtsustada, illustreerida jne., siis seda osa enam jätkata ei õnnestu. Mõtlemine aheneb, skematiseerub, tõmbub kokku mõneks voolujooneliseks moeautoriks, teooriaprofaaniks, muutub koomiksiks. Kõike seda on öeldud juba ammu enne siinkirjutajat. Eestis leiutatakse aga rattaid pea iga päev, Köögertalid kogevad iseloomulikke puhitusi, ebamugavusi ja “arutavad” asju oma naljakates erakondades, klubides ja firmades, andes neile rahvust koondavaid nimetusi.   Edasi vt trükiversioonis.