Kultuuri nimi/ehk Midagi Valdurist, Maiest, pimedast kohast ja sellest purgist./ Jumal tänatud, avalik arutelu tõi suunised: kultuurileht peaks kindlasti rahvale lähemale tulema, kuid, et küündida ja vääriline olla, tuleks märgatavalt ka intellektuaalset taset tõsta. Karmimalt tuleks paljastada kultuuri sotsiaalseid ja poliitilisi telgitaguseid, jäädes eeskätt siiski kunstikultuuri delikaatseks esteetiliseks läbivalgustajaks, vältides labaseid seltskondlikke ja poliitkraaklusi. Tunduvalt peaks avardatama armsa Eestimaa “rohujuure tasandi” kultuurisündmuste kajastamist, unustamata globaalset konteksti ja üldistades toimuvat regulaarsetes süvaanalüüsides. Sõnaga: rohkem huumorit, sügavust, protesti, soliidsust, eredust, tõsidust, tasakaalukust, laia haaret ja asjatundlikku spetsialiseerumist. Sotsiaalne tellimus käes – toimetuse mured murtud. Vaid mõni pisiasi vajab mõtisklust. On üks valupunkt, kultuur, mille nimeks on “süva” või “kõrg”. Otsekui tuli hõõgub tuha all, ikka ja jälle küsitakse, mis imeloom too on. Ja tõesti: “süva” ja “kõrg” kõlavad pahasti. “Süva” on kuidagi salalik: justkui nikerdataks midagi pimeduse katte all, aga ei tea, kes ja mida. Sõna “kõrg” on diskrimineeriv ja klassisisuga, rahvavõimu tingimustes sobimatu. Teine asi on kultuur, millel on nimi ja nägu: kultuur, millest me peale ees- ja perekonnanime teame ka seksuaalkalduvusi, lapsepõlves põetud haigusi, perekondlikku tausta ja kellega tavaliselt õlut joob. Me teame kõike Valdurist ja Maiest nii laval kui eraelus. Me elame kaasa konkreetsete nägude, nimede ja kehakujuga loometöötajate võitlusele ümbritseva koledusega või ilu nimel. Edasi vt trükiversioonis.