Esiteks on hea meel, et Venemaa kohta on hakanud ilmuma raamatuid. Venemaa jääb alati meie naabriks, elame ühe “ookeani” ääres ja on tark seda tundma õppida, mitte üksnes jagada hinnanguid. Sest on ju Venega samuti kui “Idioodis” ilmutusraamatuga, mida igaüks tikkus tõlgendama. Kategoorilise diletantsusega seletatakse meilgi, mis asi on “vene iseloom”, miks Venemaast ei saa ühte, teist ega kolmandat jne.
Teiseks rõhutagem süsteemse vaatluse vajadust. Ei ole rahuldavalt võimalik kõnelda mingi ühiskonna kunstilisest kultuurist, tundmata argielukultuuri laiemalt. Mõlema mõistmine jääb puudulikuks, kui ei tunta selle riigi põlvnemist ja kujunemist. “Väike” ajalugu on alati “suurega” läbi põimunud. Ja muidugi ei eksisteeri ükski riik, ühiskond ega rahvus õhutühjas ruumis, vaid vastastikustes mõjutustes teistega.
Seetõttu pakub ekskursiks Venemaasse ja tema kultuuri produktiivse lähtekoha just Z. Brzezinski “Suur malelaud”, raamat, mis käsitleb Ameerika ülivõimu ja geostrateegilisi kohustusi. Autor nimelt kordab Napoleoni järgi, et riigi geograafia tundmine tähendab selle välispoliitika tundmist. Võiks öelda lihtsamaltki: geograafia tähendab ajalugu. Ja täiendagem, et tähendab ka rahva hingeelu, ühiskonda painavate probleemide tundmist, sealtkaudu aga kultuuri tundmist. Kelle puhul vähem, kelle puhul rohkem. Venemaa puhul kindlasti rohkem, sest mõningase liialdusega võime väita, et kogu vene temaatika, niihästi poliitika kui kultuuri aluseks on enesemääratluse küsimus. See on identiteedikriis, mis on tekkinud just geograafilistest iseärasustest.
“Suur malelaud” on imetlusväärne raamat metoodilisuse poolest, millest tasub võtta eeskuju mis tahes riigil, kes oma välispoliitilisi prioriteete läbi töötab. See käib ka Eesti kohta. Üks pikemaid peatükke on pühendatud Venemaale. Z. B. seisukoht on, et Venemaa ainus mõistlik võimalus on läheneda Euroopale, osaleda siinses peres võrdse liikmena. Ainult nii pääseb Venemaa välja “ajaloonurgast”, kuhu ta on sattunud. Mingid muud liidud ega lepingud ümberkaudsete regionaalsete võimudega ei suuda pikemas perspektiivis vältida Venemaa langemist üha tahapoole nii elatustasemelt kui globaalse kaasarääkijana.
Sellele seisukohale on raske vastu vaielda. Kui poleks üht “aga”. See on Venemaa suurus ja paiknemine niihästi Euroopas kui Aasias. Kõik mida Z. B. räägib, kõlab kenasti nn. tuumik-Venemaa kohta. Aga mitu korda suurem Siber? Mis pistmist saab olla Sahhalinil Brüsseliga? Peaksime küsima, kust kulgeks Euroopasse reaalse haardumise või lõimumise piir. Kas Permist? Või Omskist? Sest kusagil on kindlasti piir. Siber on traagiline näide, kuidas üks riik on kahmanud endale konkurentide puudumisel maalahmaka, millega ta ei suuda midagi peale hakata. Tal pole olnud elanikkonda, keda sinna asustada. Võrdlus liikumisega Metsikusse Läände on pealiskaudne.
Siinkohal tasub meenutada, et imperialismi üks ideoloogilisi eneseõigustusi on alati olnud “liigne elanikkond”, kellele kodumaa jäävat kitsaks. Ometi pole praktiliselt üheltki emamaalt kolooniasse massiliselt välja rännatud. Isegi Aleerias elas tipphetkil napilt pool miljonit prantslast, kuigi kant oli lähedal ja kliima sarnane. Aga näiteks kõikides Saksamaa kolooniates Aafrikas oli ümberasujaid ainult loetud tuhanded. Uus Maailmgi muutus peibutavaks siis, kui ta enam polnud asumaa.
Brzezinski väldib Siberi teemat, mainides vaid korra, et sinna imbuvad hiinlased. Ta ei ütle välja, et Venemaa on edasi impeerium, mis alles lagunemata. Nii ta annab implitsiitselt mõista, et iseseisvuse nõudlemiseks on aeg lõppenud. (Nagu näeme Ida-Timorist, pole see õnneks nõnda.) USA ei taha “paadikõigutamist”, sest see segaks teda oma globaalses suhtekorralduses. Siin on otsene märguanne näiteks kurdidele: nafta, mõistate, nafta! Valge mees peab sõita saama. (Ausalt teeb tigedaks, kui mingite tuhnuste soovi pärast pea kohal taevast vahetada tallatakse tervete rahvaste enesemääramisõigus porri.)
Iseasi on see, et Siberis pole enam rahvaid, kes tahaksid ennast määrata. Nad on juba maha tambitud. Seega on Siber ohtlik reservuaar, mida venelane ise täita ei suuda ja teised ei tohi. Kõlab absurdselt, aga Venemaa peaks Siberi maha müüma, nagu kunagi Alaska, või siis välja rentima. Selleks peaks ta aga loobuma oma ?ovinistlikust uhkusest.
Z. B. raamat on huvitav sellegi poolest, et ta teeb paratamatult ennustusi, ja seitsme aasta järel on näha, mis pole täitunud. Näiteks Inglise-Ameerika erisuhe pole hääbunud, vaid hoopis tugevnenud.
Järgmiseks peaks kätte võtma V. Sergejevi ja D. Vseviovi “Venemaa – lähedane ja kauge”. Raamat ei ole särav, aga substantsiaalne, alust loov. See on eeskätt kroonuajalugu – ses mõttes, et räägib vanatestamentlikult, kuidas “see sünnitas selle ja too sünnitas tolle”, st. riikide ja valitsejate järgnevusest. Kultuurist, mentaliteetidest või lihtsalt olmest pakutakse suhteliselt vähe. Aga ta loob kondikava, millele sobitub kõik ülejäänu. Selleta lihtsalt ei saa.
Raamat on pikk korralik narratiiv, kus kõike vaadeldakse enam-vähem ühesuguse tähelepanuga, üldistusi ja hinnanguid leidub napilt. Ajalooalased kontseptsioonid on tagasihoidlikult esindatud, seevastu üksikuid sündmusi vahel detailselt välja joonistatud. Suhteliselt vähe on seda, mis võiks pakkuda lisahuvi eesti lugejale. Soome-ugri hõimude märkimisväärset mõju suurvene etnogeneesile mainitakse, ent ei detailiseerita. Samuti mitte seda, kuidas üks või teine sündmus Venemaal nägi välja toonase Eesti vaatevinklist. Kuigi need kontaktid on Venemaa seisukohalt kild, on asi Eesti ajaloo seisukohalt teisiti, ja kui seda ei avata, siis võiks irooniaga öelda, et vaadeldav on hea raamat… kohalikele venekeelsetele inimestele.
Raamat juhib mõtetele, mis ei tarvitse eesti lugejale meeltmööda olla. Näiteks et Venemaa oli meist riiklikult ja ühiskondlikult arengult ees. On põhjust arutleda peaaegu metafüüsilisel teemal, miks siiski mõni rahvas hakkab arenema varem, mõni hiljem. Meie esivanemaid, kes olid Soome lahe ääres elanud tublid aastatuhanded, ei takistanud keegi kiiremini maa ühendamise ning omariikluseni jõudmast. Aga niihästi Idas kui Läänes kui ka kitsamalt Põhjalas oldi meist aastaks 1200 ette jõutud. Mis inimesed need meie esivanemad ikka olid? Kas võis olla mahajäämuse põhjuseks loodusrahvastele üldiselt iseloomulik tsükliline elutunnetus, korduvusekultus, millest meid vabastas (?) teise elutunnetusega rahvaste okupatsioon?
Ja veel natuke nalja. Nimetuse “slaavlane” algupära viivad autorid tagasi sõnale “slovo”. See on uudis. Ideoloogiakurat teeb vist oma salatööd. Vähemasti mainida võinuks, et läänes on küll väga levinud “slaavlase” päritolu tüvest “sklave”, mis tähendab orja. Vägisi meenub Gustav Naani seletus, et eesti sõna “venelane” tulevat sõnast “vend”...
Kumb võtta järgmiseks? Ikka Juri Lotmani “Vestlusi vene kultuurist”, kuna see oluliselt tugevdab süsteemset põhja edasise juhuteabe vastuvõtmiseks. Lotman keskendub aadli olmekultuurile, tehes pidevalt “linke” poliitikasse ja kunstimaailma. Peatükkidena esitatud teemadest “Inimesed ja ametiastmed”, “Naiste maailm”, “Naisharidus 18. sajandil ja 19. sajandi alguses”, “Ball”, “Kosimine. Abielu. Lahutus”, “Vene dändism,”, “Kaardimäng”, “Duell”, “Elukunst”, “Teekonna lõpp” saab lugeja integreeritud pildi. Raamatu kohta raske midagi uut öelda, sest kaua sa ikka kiidad. Öeldakse, et iga lihtne asi pole tingimata geniaalne, aga enamik geniaalseid asju on lihtsad. Lotman on. See on raamat, millest saab aru ka täiesti eelhariduseta inimene, aga mida ka õppinul on väga huvitav lugeda. Seda enam, et me ei saa kuidagi öelda, et see oleks ainult paks teooria. Just Lotmanil on näidete osakaal eriti suur, nii et teooria justkui järelduks neist pealetükkimatult. Aga tegelikult on asjad olnud vastupidi, autor on alati suurepäraselt teadnud, milleks ta mingi näite valib. Lotman on kristallisatsioon. Teda lugedes meenus mulle Tuglase öeldu, umbes et “mõtet tuleb kaua endaga kanda, siis see muutub plastiliseks”.
Meenuvad ka 70ndad aastad, mil semiootika ja strukturalismi külgetõmme meie noorematele haritlastele oli väga suur. Ja ilmselt mitte sellepärast, et vastav käsitlus oleks tundunud teistest maailma käsitlusviisidest kuidagi mäekõrguselt üle olevat, vaid kuna see jõudis meieni eelkõige ühe väga selge mõtlemisega õpetlase versioonina.
Ja lõpuks, olles end piisavalt fundeerinud, võtkem ette Orlando Figese ambitsioonikas “Nata?a tants. Vene kultuurilugu”. Lotmani raamatuga ühendab neid, et mõlemas on mainitud episoodi “Sõjast ja rahust”, kus Nata?a hakkab instinktiivselt vene rahvatantsu tantsima. (Ma isiklikult küll ei mõista, mis on selles nii fantastilist, sest aadlilapsi kasvatasid ju pärisorised njanja’d ning nad veetsid suure osa ajast teenijate seltsis).
Kes on autor? Pole sõnakestki, puudub eessõna. Kahju. Muidu võiks see näiteks seletada, miks vaatlus lõpeb just 60ndate algusega: autor võis olla ätike, kes siis suri. Ent mujalt olen lugenud, et O. Figes siis just sündis… Mis on autori eesmärk? Ta ütleb, et mitte ainult uurida suuri kunstiteoseid, vaid ka “talupojakultuuri jälgi rahvusteadvusest, milles on segunenud poliitika ja ideoloogia, sotsiaalsed tavad ja uskumused, folkloor ja religioon, harjumused ja kombed ning kõik muu vaimne pudi-padi, mis moodustab kultuuri ja elulaadi” (lk. 18). See on hea sihiseade ning eessõna ongi teose parimaid osi. Figese pearõhk on küll kunstilisel kultuuril, aga ta teeb ka väikseid retki ajalukku ja argiellu. Päriselt pole autor oma eesmärki realiseerida suutnud, paks raamat on tasemelt ebaühtlane. Peatükid – kuigi liigenduse alus pole järjekindel – keskenduvad vene kultuuri olulistele märksõnadele. Üsna tihti esitletakse kultuuri mõne väljapaistva isiku eluloo vahendusel, Pu?kinist Stravinskini. Ent on ka vähem tuntuid nagu pärisorine laulja Praskovja või oma mehele Siberisse järgnenud Maria Rajevskaja. Seda tüüpi raamatute puhul sõltub lugeja hinnang suurel määral tema varasemast informeeritusest samal teemal. Siin tuleks öelda järgmist. Meil on pidevalt rõhutatud Eesti võimalikku sillaasendit Lääne ja Vene vahel, kuna me tundvat Moskva-värki, mille all on mõeldud eeskätt asjaajamise stiili. Aga päris kindlasti me oleme olude sunnil nuusutanud ka vene kultuuri tublisti rohkem kui keskmine euroopa haritlane. Vähemalt Tartu Riiklikus Ülikoolis said filoloogid mitme aastakümne vältel teadmisi andekatelt ja ausatelt vene õpetlastelt maailma tipptasemel. Ja seetõttu on ka praegune arvustaja noriv. Huvi pakub ootuspäraselt aines, mida omal ajal ei õpetatud. Nagu ülevaade vene ususektidest, Volkonski elu Siberis, vene kultuur välismaal jne.
Mõnigi asi Figese raamatus tundub kerglane. On tõsiseid uurimuslikke passusi, aga ka jutukat. Autor ei tee alati vahet olulisel ja ebaolulisel. Eriti muusika puhul kaldub ta päris tehnilistesse probleemidesse. Samas – kuigi ta toob ära luule- ja proosakatkeid – ei soovita raamatu järgi vene kirjandust õppida.
“T?ehhov lõi kaasa isa ettevõtetes. Ta sai aru, et ka lihtinimesed võivad kunstnikud olla” (lk. 248). See on kuuenda klassi nännutamine. Me saame teada, et Lev Tolstoi polnud nägus, aga tal oli tohutu potents, talle “meeldis viibida talupoegade keskel, Ta ammutas tugevat – emotsionaalset, erootilist – mõnu nende füüsilisest lähedusest. Nende habemete “kevadelõhn” viis ta rõõmujoovastusse. Talle meeldis talumehi suudelda” (lk. 280). T?ehhov aga armastanud külastada bordelle (fridellilik apokriivalisus ilma tolle vaimukuseta). Ja “Meistris ja Margaritas” Moskvat külastanud “Saatan toob kaasa tema kultuuritemplite hävingu”. MASSOLITi maja nüüd mõni tempel... Muidugi on iga ajalugu valikuline, aga imelik, et kordagi pole mainitud näiteks Mihhail Bahtini. See-eest, mis puutub vene kultuurilukku, et Lenin oli kalmõkkide järeltulija?
Leidub kaheldavaid hinnanguid, näit. et Stalin olevat kultuurist tõeliselt jaganud ja lugenud süvaluulet, et novgorodlased olevat tahtnud end Leedu vürstiriigile maha müüa, nii et Moskva hävitusretk olevat olnud igati õigustatud. Autor nimetab kasakaid “ürgseks tulihingeliseks vene sõjameheseisuseks”, mainimata, et sinna seisusse kuulus üsna kirju minevikuga tegelasi. Autor pole olnud vaba Läänes tüütuseni käibivast veneluse müstika ja eksootika stambist. Lapsusi pole küll igal leheküljel, aga kokkuvõttes päris palju.
Üldhinnangutena oleks ehk rohkem võinud rõhutada vene kultuuriruumis tervikuna valitsevat austust loovisiku vastu (kuniks?) ja kui erinev see on näiteks Ameerika (ja juba ka Eesti) vastavast suhtumisest.
Terad on raamatus sõkaldega segamini, aga eks teri ole rohkem ja oskusliku lugemise korral saab ka sellest raamatust kindlasti kasulikku. Võimalik, et praeguse kriitiku hinnangu karmus johtub vääratest ootustest, mida põhjustab raamatu pealkiri. Figese teosel poleks üldse viga, kui täismahulise “Venemaa kultuuriloo” asemel oleks vähem pretensioonikas “Lugusid Venemaa kultuurist”.
Ja lõpuks. Vene haritlaste soovi saada osaks maailmast hävitas enamlaste turjal võimule tulnud Stalin ja järgnenud 70 aastat. Praegu peaks vene küsimus kõlama, kas on võimalik uus algus, luua uus haritlaste klass. Oleks huvitav teada, mida arvab oma ühiskonna “neetud küsimustest” tänane vene põlvkond.

MIHKEL MUTT