|
|
|
“Eesti pulm” pole ugrilikult ja naturalistlikult erootiline
Abielu kui sotsiaalse institutsiooni piirjooned on XXI sajandi hakul üpris ähmased. Ajal, mil George W. Bush otsustab avalikult traditsioonilise mehe ja naise vahelise liidu püsimajäämise eest võitlema hakata (kuidas, ei tea), protestivad Vana ja Uue Maailma vabameelsetes linnades diskrimineeritud, abiellumisõigust nõudvad homod; samas on näiteks Kalahari kõrbe põhjaosas veel elus midagi ürgkarja promiskuiteedi laadset. Põnevalt on sealsete naiste elu ja mõttemaailma edasi andnud inglise antropoloog Marjorie Shostak oma raamatus “Nisa”. Praegu räägitakse palju ka uuest matriarhaadist ja on naisi, kes teadlikult eelistavad dislokaalset suhet, oma lapse (laste) isast eraldi elamist (naine teenib ju tihti sama palju kui mees ning pole mingit tarvidust end abielukohustuste ja -sõltuvusega koormata). Paralleelselt eksisteerib mõnedes kultuurides aga polügüünia, kus naine pole meie mõistes üldse täisväärtuslik ühiskonnaliige, vaid mehe omand. Ühestki sellisest “normist” kõrvalekaldumisest ei ole juttu Piret Õunapuu raamatus “Eesti pulm”, mis praegust tegelikkust arvestades mõjub oma normaalsuses pisut naiivselt ja propagandistlikult: printsi valgel hobusel ei oota ju enam kaugeltki iga tütarlaps (aga neile, kes ootavad, on see kohustuslik kirjandus) ja soo jätkamine ning rahvuse püsimajäämine pole primaarne, ehkki selle nimel Eestis tohutult ponnistatakse. Elatakse nautides iseendale ja mis pärast tuleb, kui üldse tuleb, pole oluline. Praegu veel üldlevinud abielumall on seni siiski hästi toiminud ja võib loota, et toimib edaspidigi, kuid ei saa välistada ka mõne teistsuguse malli toimivust tulevikus. Abielude vähesus ja lahutuste rohkus, samuti igasuguste erinevate paarisuhete teke räägivad sellest selgesti. Ka traditsioonilise abielu definitsioon on viimase saja aasta jooksul korduvalt muutunud: XX sajandi algul oli see taevas paika pandud liit, mida inimesel polnud voli lahutada, nõukaajal võrdõiguslik mehe-naise vabatahtlik, materiaalsetest kaalutlustest vaba vastastikuse armastuse ja sõpruse liit, nüüd aga sageli just materiaalne liit (tuludeklaratsioon!). Abikaasast saab seega abikassa. Tänapäeva naine võtab endale tihti “rahakoti”, mees “iluasjakese”, nn. esindusnaise. Nagu teada, oli vanadel eestlastel väline ilu viimane asi, mida arvesse võeti! Ka juhtus imeharva, et mindi võõramaalasele ning seda mõisteti hukka. Praegu võib ju memm ohata, et isver, murjanile!, aga kui eesti tüdruk ikka musta meest tahab, ei takista teda miski. Tean ühte naist, kes juba kooliplikana rääkis, et läheb neegrile ja läkski. Rahva seas ringleb anekdoodina tõestisündinud lugu eestlannast, kes tutvustas vanavanematele oma mustanahalist abikaasat. Nood nägid neegrit elus esimest korda ja nentisid ehmunult ta peopesi nähes: “Näe, ainult aastakese siin põhjamaal elanud ja juba peopesad valged!” Eesti mehed on sel teemal konservatiivsemad kui naised ja naljaga pooleks moto on: “Armasta eestimaist, armasta Eesti naist!” Piret Õunapuu “Eesti pulma” garneeringuks on just taolised anekdootlikud lood. Positiivseks muutuseks on võimalus sõlmida abielu pruudi-peiu meelest kõige sobilikumas ja tähenduslikumas kohas. Paljusid ei ahvatle sugugi Õnnepalee suvine konveier, mannetud paaripanijad (nende kohta on palju anekdoote) ja Mendelssohni-mängijad, kes on peadpidi noodis ja suudavad pärast aastatepikkust praktikat ikka valesti mängida. Pealegi on see ju ka koht, kus lahutatakse abielusid ja registreeritakse surmasid... Juba jõuab meieni lugusid, kus abiellutud vee all, lennukis jne. Varsti Marsil? Sümbolid muutuvad ja piirid kaovad... “Eesti pulm” pole ugrilikult ja naturalistlikult erootiline nagu Vigala Sassi initsiatsiooni- ja viljakusriitusi kirjeldavad peatükid “Estide (t?uudide) hingestatud ilmas”. Küllaga on huvitavat lugemist, ent ei midagi sensatsioonilist, domineerib eestlaslikult kaine, arukas ja tuim meeleolu, mida kajastavad kõige paremini morninäolised abiellujad vanematel teoses kasutatud fotodel. Kummaline, et nii fotod kui ka tekst muutuvad kronoloogiliselt järjest emotsionaalsemaks. Naeratus ilmub pruutpaarist tehtud ülesvõtetele umbes 1930ndail. Ehk oli surmtõsine nägu varem norm, nagu nüüd kipub olema professionaalse fotograafi tehtud poseeritud ameerikalik fotoseeria romantilistes varemetes? Vigala Sassi raamatu järele aga haarasin, kui nägin, et initsiatsiooni teema on taas praktiliselt välja jäänud, ning ka selleks, et mõningaid andmeid võrrelda. Nimelt väidetakse pulmauurimustes alati, et tanu tegi tüdrukust abielunaise ning see pandi pähe pulmas (tanutamine kui üleminek ühest seisusest teise). Vigala Sassi järgi sai tanu alles tüdruklapse sünnitanud naine, vaid üska ja tulevast elu kaitsvate maagiliste sümbolitega kaunistatud põll pandi vastsele abielunaisele ette juba pulmas. Igal juhul ja kahtlemata on “Eesti pulm” imekena ja elus teos, mis kirjeldab üsna täpselt eesti mehe ja naise ühteliitmise kombeid ehk paari sajandi jooksul. Muinasaegseid kombeid autor ei kirjelda, nende kohta ju faktid peaaegu puuduvadki, küll aga viitab ta nii mõnelegi tavale, mille puhul võib olla tegemist eelkristliku kombestiku säilimisega. Lugejale, kes on kursis varem ilmunud samateemaliste uurimustega (tuntumad autorid ehk Ü. Tedre ja V. Kalits), võib valmistada pettumuse see, et varasemad kirjutised vanematest pulmakommetest on vaid rahvalikumalt paberile pandud, laiemale lugejaskonnale söödavaks nämmutatud – uusi ja põrutavaid fakte ega isegi hüpoteese pole. Samas pole kindel, kas praegu olekski tungivat vajadust tõsiteadusliku pulmauurimuse järele. Sel poleks “Eesti pulmaga” võrreldavat müügiedu. Asjahuvilisi rõõmustaksid muidugi eraldi süvakäsitlused nii kihnu, setu kui ka rannarootsi pulmatraditsioonist. Tavalugejale on aga ka “Eesti pulmas” uut informatsiooni parasjagu palju. Tegu pole arhiivifaktidest kuiva ja tihke muumiaga ning see on ühele raamatule kindlasti ilusam saatus, kui olla väheste asjassepühendatute uurimisobjekt. Teosesse kirjutatud konkreetsete inimeste ja nende lugudega on “Eesti pulm” hästi elus ega ei jää populaarsuse poolest kindlasti alla igasugu elu- ja koolilugudele. Ka on ta hetkel põhjalikem Eesti taasiseseisvumise järgseid pulmamemoraate sisaldav ning pulmakombeid kirjeldav ja analüüsiv trükiteos (internetis on materjali küll), selles ja rohkes, varem avaldamata pildimaterjalis seisnebki vahest “Eesti pulma” uudsus. Muutused on viimase kümne aasta jooksul olnud kiired ja neid talletada ongi õige just praegu. “Eesti pulma” tekst on rahvalik, kergesti loetav ja oma siiruses võluv. Kujundus on vanade ja vanaks töödeldud fotodega (mustvalgena mõjuvad need aristokraatlikult!) ning kuldsete pealkirjadega elitaarne ja stiilipuhas. Tulemus on terviklik. “Eesti pulm” on väärt lugemist ja kinkimist! VERONIKA KIVISILLA
|
