Flo Kasearu uus näitus tegeleb avaliku ruumi, võimu ja kogukonnapoliitikaga poeetiliselt ning kujundlikult, pealtnäha otsest seisukohta võtmata. Selles on midagi paradoksaalset, isegi humoorikat, ehkki olukord on kahtlemata tõsine. Kuhu tohib üldse midagi uut ehitada ning mis on kogukonna roll selles kõiges? Kelle käes on kontroll? Kes vastutab?

Kasearu näitus on kummalise pealkirjaga: inglise keeles on see „BANANA“, mis on akronüüm sõnadest „Build Absolutely Nothing Anywhere Near Anyone“: otsetõlkes oleks tegu üleskutsega absoluutselt mitte midagi kuhugi ehitada. Eesti keelde on fraas tõlgitud natuke malbemalt: „Ainult mitte minu tagahoovis“, ent kuna selle esitähtedest vahvat akronüümi kokku ei tule, kasutabki kunstnik näitusest rääkides läbisegi lihtsalt sõna „BANANA“ ja eestikeelset pealkirja. Kai kunstikeskuse väljapaneku vaates on olulised ka ingliskeelsed akronüümid NIMBY (not in my back­yard – ainult mitte minu tagahoovis) ning YIMBY (yes, in my backyard – jah, minu tagahoovis) mis kirjeldavad eri kogukondade suhtumist uusarendusse ja suurte struktuuride ehitamist nende kodu lähedale.

Vaatamata mängulisele lähenemisele on Kasearu kunst alati poliitiline. Pinge päris elu ja kunstilise kujundi vahel on eriti hästi tajutav tema isiklikus majamuuseumis, kus kunstnik oma perega elab. Kunst ülendab reaalsust, mõnikord sulab sellega kokku. Jean Baudrillardi vaimus võiks ehk öelda, et kaart ja territoorium vahetavad kohad, järele jääb supp.

Mis on sinu jaoks selle näituse sõlmküsimused? Kuidas see näitus kuju võttis?

Enamik mu viimase aja töid käsitleb eri nurkade alt privaatsuse ja avaliku ruumi omavahelisi suhteid. Kai kunstikeskus on nii ainuline koht, ümberringi on kinnisvara arenduse hotspot. Olen varem ka mõelnud, et kui peaks midagi seal tegema, siis peab see näitus olema kuidagimoodi kohaspetsiifiline. See oli minu jaoks väga oluline. Nii et mõned varasemad tööd, näiteks seebist majad, mis ma Londonis galerii Stanley Picker näituse jaoks tegin ja Steirischer Herbsti festivali ja hiljem Recklinghauseni kunstihoone näituse tarvis installatsiooniks edasi arendatud „Disorder patrol“ („Kaose patrull“), mis suhestub avaliku ruumi küsimustega – kellel on üldse võimu, et midagi otsustada? – sobisid kõik väga hästi sellele näitusele.

Avalik ruum intrigeerib mind. Kinnisvaraarendus kinnisvara arenduseks, see on nagu mingi voog, ma ei ütle et see on hea või halb, ma lihtsalt kunstnikuna näen, kuidas see tuleb peale nagu tsunami laine – sellest ka Kai kunstikeskuse taga oleva parkla nurka püstitatud maastikumaal, millel on kujutatud tsunamilainet. Ja ka siin Pelgulinna piirkonnas nii suuri arendusi näiteks viisteist aastat tagasi väga palju ei olnud. Nüüd aga on ka Pelgulinna järjest rohkem gentrifitseeritud. Poole aastaga ehitati minu majamuuseumi kõrvale maja valmis – eelmisest sügisest on siin inimesed. Ma olen nõus ka sellega, et Tallinn ongi mõnes mõttes hõre ja seda tuleb tihendada, aga selle näituse üks võtmelisi pingeid on just see, mis tundeid minus tekitab tõsiasi, et majamuuseumi kõrvale tuleb järsku – klõpsti! – suur arendus. Sa oled harjunud, et su maja on iseseisev üksus, aga siis see muutub peaaegu et paarismajaks. Ja kuna see on kõrgem, siis on nüüd natukene tunne, et mingi suurem vend vaatab sulle aeda kogu aeg. Nad muidugi müüvad ka oma kinnis­arendust, teatades, et see on vaatega muuseumi aiale. Ma ei tea, kas see on müügiargument või midagi peletavat, aga igatahes see tekitab minus tugevaid tundeid ja näitus lahkab neid. Mõnes mõttes on see natuke nagu teraapia.

Teine lähtekoht oli see, et mu eelmise isikunäituse avamisel Londonis oli inimesi, kellega sai naljatatud, et ma tahan kunstnikuna Eestis mingis firmas töötada. Lihtsalt huvi pärast. Umbes nagu residentuuris. Mitte et ma olen kuidagi eluvõõras, aga kunstnikuna sa töötad üksi, ju ma siis mõtlesin, et oleks huvitav vahelduseks midagi teha uue grupi inimestega. Võib-olla ma oleksin neile tüliks, võib-olla ma oleksin neile kasulik. Siis pool aastat hiljem ma olingi ühe taastuvenergia firmas tööl kaheks kuuks: ma ei teadnud veel, kas see oleks kuidagi näitusega seotud, aga selle käigus ma olin ühe töötaja assistent, kes käis erinevate kogukondadega kohtumas. Käisin erinevates Eesti kohtades igasugustel koosolekutel, mis suvel olid veel väga rahumeelsed. Kohal peamiselt need inimesed, kelle maale tulevad tuulikud. Nad olid väga õnnelikud, sest nad saavad endale suure rahapaja ja vastuvaidlemise asemel väljendasid soovi, et ehitus võiks juba kohe pihta hakata. Laiem üldsus ei olnud veel aktiveerunud. Ma elu sees ei arvanud, et see muutub nii aktuaalseks.

Mulle endale tulevad maakodu juurde tagaaeda ka tuulikud, 1,2 kilomeetri kaugusele. See arendus käib igal pool, kõikjal muutuvad need distantsid aina väiksemaks ja väiksemaks. Privaatset ruumi tekib järjest enam juurde ja avalikku ruumi jääb järjest vähemaks. Ei saa jääda lootma, et tagaaiast ainult metsa näed.

Mind huvitab kogukonna ja üksikisiku vaheline pinge. Need küsimused, millest näitus tõukub, on üsna laiapõhised, aga samal ajal on sul endal väga tugev autoripositsioon. Kui laia üldistusjõuga su looming on? Kelle nimel su kunst kõneleb?

Ma saan aru nii NIMBY kui ka YIMBY argumentidest. Aga huvitav on see, et need, kes ise on YIMBYd, arvavad, et ma olen kogu selle näitusega samuti YIMBY, samal ajal kui need, kes on ise NIMBYd, arvavad, et ma olen samuti NIMBY. Igaüks vaatab läbi oma prisma ja projitseerib oma vaadet väljapoole. Mul on tunne, et see näitus on praegu jätnud parajalt mitmekesist ruumi, et iga inimene saab oma tundeid välja elada, aga loodetavasti tema maailm avardub ka, sest tegelikkus on natukene kirjum kui võib-olla see mustvalge pilt, mida esitab meedia.

Näitus „BANANA“ tõukub poliiti­listest küsimustest ja suhestub nen­dega. Saad sa avada, kuidas see poliitilisus sinu jaoks väljendub?

Näitus läheb pärast edasi ka Rootsi ja kui ma selle asjus rootslastega kohtusin, siis selgus, et seal riigis ongi kogu see teema väga otseselt parteipoliitiline. Inimesed hääletavadki selle järgi, et milline partei on tuule-energeetika poolt, milline partei on tuumaenergeetika poolt, kes on jällegi millegi kolmanda poolt jne. Aga energeetika kui selline on alati poliitiliselt aktiivne küsimus, ka geopoliitilises mõttes. Mis energiajulgeolekusse puutub, siis energia tootmise killustatus tagabki meile palju suurema energiajulgeoleku, sest siis poleks näiteks sõja olukorras ainult ühte sihtmärki. Tuuleparkide või tööstuse lähedal elavad inimesed tunnevad aga ennast nüüd ohustatuna, sest siis võivad nemad olla üks neist sihtmärkidest, keda tahetakse tabada. Mõlema poole argumendid on täiesti pädevad.

Kas kunst saab olla vastupanu?

Ma ise võtan kunsti kui poeetilisel tasandil elu mõtestamist. Ma tegelen päris paljude elu eri külgedega nii, et töötlen neid läbi kunsti. Elu leiab aset, aga ma siis närin selle läbi erisuguste kunstiliste vahenditega. See ongi minu vastupanu, et ma ei võta elult kõike vastu, mis tuleb, vaid filtreerin ja peegeldan omas kastmes tagasi. Nii on huvitavam.

Milline ülesanne on sinu loomingus kujundil? Mis annab kujundile üldistusjõu?

Mul oli algselt mõte, et ma panen ainult ühe külmiku igasse Kai ruumi. Miks külmiku? Sest öeldakse, et tuuliku puhul on müra, mis inimese tagahoovi võib jõuda, põhimõtteliselt külmiku heli – 40 detsibelli. See detail jäi mulle kuidagi väga meelde ja siis mõtlesingi, et toon külmkapid mingil moel näitusele. Töö käigus tekkis edasiarendusena hoopis külmikutest risti mõte. Mul ei olnud täpset ettekujutust, kuidas see ruumis tööle hakkab. Kui seda koha peal installeerima hakati, sai selgeks, et teos on vaja kõrgemaks teha. Siis nägime, et ohoo, see on ju vabadusrist! Mul seda paralleeli endal ei olnud varem tekkinud, see oli mõeldud olema tuuliku moodi kõrgem skulptuur, aga nüüd … Teos ise on lihtne, aga loob palju kihistusi. Ja see arusaamine, millal või mismoodi kujund tekib, võib tulla ka täiesti viimasel hetkel.

Teha oma elust totaalne kunstiteos nii nagu sa oled oma majamuuseumiga teinud, näib mulle heas mõttes paradoksaalne. Milline on sinu jaoks suhe kunsti ja tõe vahel? Siin on mingi huvitav pinge, sest ühelt poolt võib kunst olla midagi n-ö elust suuremat, ehk siis midagi ülendavat või koguni moonutavat … Kuid samal ajal saab ju ka öelda, et kunstnik peab luues ikkagi millestki juhinduma – kas või selleks, et ära tunda, kas töö on valmis või mitte. Kas kunst on alati eluga seotud või on kunst elust suurem?

Minu jaoks on alati oluline olnud mängulisus. Minu majamuuseum ongi üleelusuurune, tean, et see on ka üks põhjusi, miks ma ei ole seda projekti veel ära lõpetanud. Mulle ei meeldi igav elu. Mulle tundub, et see muuseum ja mäng kunstiga ülendab elu kuidagi kõrgemale ja see on huvitavam. Mind ei huvita söögitegemine, ma tahan kunsti teha!

Ma mäletan, et Lembit Peterson ütles kunagi, et üks võimalus on elu lavale tuua, teine aga hoopiski lava elama panna. Kuidas sinu meelest on?

Mina olengi see banaan seal keskel, ei üks ega teine. Mulle endale ei meeldi sellised projektid, mis on lihtsalt valges kuubis puhas kunst, mis välise maailmaga kuidagi ei suhestu. Mulle väga meeldib selline kunst, mis on dialoogis sellega, mis praegu päris elus toimub. Arvatavasti osalt ka selle pärast on mul see majamuusem. See on paratamatult igasuguste nüüdisaja teemadega läbi põimunud. Kaasaegne kunst ka just see, milles ma elan – minu meedium, minu töö ja minu väli. Seetõttu tundub see kõik mulle õige ja tõene ka. Elu toob sulle alati mingeid olukordi, kunstiga ongi hea seda tasakaalustada. Ma olen siiani nii toiminud. Kui sa vaatad näitusel näiteks teost „Seep kogu eluks“, mis on pisike mudel mu majamuuseumist, siis kuidas sa ise vastaksid, kas elu on toodud lavale või on lava elama pandud? See on kindlasti üks elav teos – maja lahustub iga veetilgaga ja ega ma isegi täpselt tea, mis selle tagajärjel seebi­majast mõne kuu pärast alles jääb.

Kui elu ja kunsti eristav piir hakkab hägustuma ning kunst ja elu ühtevarisevad, kerkib privaatsuse probleem. Kui kõik on mingil määral haaratud sinu süsteemi, siis kas lavatagune on üldse enam võimalik? Mis jääb sinu maailmas kunstist väljapoole?

Ikka on väljaspoolsus võimalik. Ma arvan, et ma olen ühe jalaga kunstis ja ühe jalaga päris elus. Ma kindlasti ei ole sada protsenti elav kunstiteos, see on pigem pooleks, viiskümmend protsenti kunst ja viiskümmend protsenti elu. Aga nendevahelist piiri ei tunne ma väga selgelt. See on natuke nagu supp: enamasti kohtutakse kunstnikuga stuudios, aga mul ei ole stuudiot, vaid elutuba, mis ühtlasi on mu majamuuseumi esemekogu. Mingil hetkel tuleb mu teismeline laps koju, siis on see koht tema jaoks ikkagi kodu, kuigi samal ajal toimib see ikkagi ka muuseumi, mitte koduna … Ma ütleksin, et kogu pereelu jääb mingis mõttes kunstisfäärist väljapoole. Kuigi teiselt poolt mu elukaaslane on selle majamuuseumi tehniline direktor, ma ise andsin talle selle tiitli. Nii et ma olen teda ka siia kaasanud. Ühesõnaga, siin on neid kihte ja mõttemänge väga palju, aga see teebki asja huvitavaks.

Kindlasti ma ei ole pidevalt mingisuguses rollis või muuseumi esindaja olekus, pigem mul on neid rolle väga palju: ma olen kunstnik, aga ka ema, elukaaslane ja lihtsalt Flo ja mis kõik veel. Aga mõistagi need rollid mõnikord ähvardavad ühte sulada ka.

Põhimõtteliselt mõlemad mu lapsed on sündinud majamuuseumisse: üks sündis aasta varem, aga on elanud 12 aastat majamuuseumis ja teine on juba sündinud muuseumisse. Nad sisuliselt elavad majamuuseumis: ma olen mõlemad oma lapsed siia kaasanud, aga samal ajal neil on olemas ka oma privaatne maailm, ma proovin toimetada nii, et neid ei segaks. Näiteks ma ei tee majamuuseumis tuure õhtusel ajal, üritan teadlikult toimetada nii, et see teisi säästaks. Ei ole nii, et ükskõik mis kell võib keegi läbi astuda.

Aga samal ajal me oleme teinud ka etenduse, kus tõime oma lapsed lavale: „Püha öö“, kus me laval panime valget autot, vabaduse sümbolit, kokku. Tahaks nagu pereelust põgeneda, aga lapsed olid samal ajal laval. Kui oli mingi probleem, kutsusime oma tugiisikud lavale. Nii et kohati on lapsed ka ikka osa kunstielust. Mingi perioodi jooksul ma mõtlesingi välja selliseid projekte, mille puhul oli üheks eesmärgiks, et mu perel oleks tore neis osaleda. See muidugi liigub jälle mingi sellise totaalsuse suunas … Näiteks „Korea aia“ teose puhul ma arvasin, et mu lapsel oleks lahe aias mütata ja kaevata ja teha asju … Ja nii oligi. Viimasel ajal ma muidugi päris niimoodi pole enam mõelnud, sest teismeline toimetab iseseisvamalt.

Kas sa reality televisiooni ka vaatad?

Mis see võimetega inimeste saade oli? Selgeltnägijad … Vot selline asi on mulle varasemalt meeldinud. Ma tahaks, et mul endal oleksid ka mingid võimed. Siin on muidugi jälle võimu küsimus – võimed, võim – ma näen praegu maailma täpselt nii, nagu ma seda näen, aga ma väga tahaksin tajuda seda rohkem. Ma teen asju kõhutunde pealt, aga need inimesed võib-olla näevad rohkem. Mingeid energiaid meie ümber. Näitus räägib küll energia tootmisest, aga tegelikult ilmselt on olemas ka mingid muud energiad, mida ma lihtsalt ei näe.

Kunstniku kõhutunne on jälle midagi, mida teistel pole … Nii et jah, sellist selgeltnägijate asja ma olen kunagi natukene jälginud, aga ma usun, et saates on kindlasti ka väga palju lavastust, kunstlikkust.

Mis on kunsti sotsiaalne ülesanne?

Mõnele võib olla kunsti ülesanne ainult oma sisemaailma väljendada. Mina tahan olla dialoogis sellega, mis ühiskonnas toimub. Ma olen kunagi olnud ka erakonnas isegi, s.t mul on olnud huvi ka ise nii-öelda võimul olla ja otsustada, mis avalikus juhtuma hakkab, aga poliitika on kompromisside maailm. Kunstnikuna ma saan teha täpselt seda, mida ma tahan. Seepärast mulle meeldib läbi kunsti võimu omada ja teha oma ideid teoks. Ma ei pea kellegagi otseselt kompromisse tegema. Eelarve paneb piirid, mille raames saab mängida. Teistega eriti arvestama ei pea, ainult iseenda mõtetega. Sul on vabadus teha oma mõtteid teoks ja ei pea otsima ebaloogilisi või hullumeelseid kompromisse.

„BANANA“ puhul ma loomulikult arvestan ka publikuga. See ei ole ainult ego. Ma olen ikkagi aasta aega teinud uurimustööd sellel teemal, erinevate kogukondade arvamustega tutvunud ja loodetavasti toon oma teostega üldisse arutellu uusi vaatenurki. Uusi kujundeid ja väljundeid. Poeetikat samuti. Muidu ei ole ju lõbus.

Huumor on sinu teostes olulisel kohal. Kas hea nali lööb asjad uppi või paneb need paika?

See on minu puhul ellujäämisstrateegia. Meelelahutus kui selline mulle absoluutselt ei sobi. Mingid komöödiasarjad ja nii edasi. Mulle meeldib kui intelligentsesse, poeetilisse kujutavasse kunsti on segatud huumorit. Mingi absurd, mis tekib kui laveeritakse õrnalt mingite piiride peal. Kui pole päris selge, kas keegi teeb nalja või mitte. Samal ajal võib seal taga olla ka midagi päriselt dramaatilist ning mingi kunstiline kujund kannab kogu asja, seob omavahel kokku draama ja huumori ja absurdi. Selline mäng mulle meeldib.

Oled teinud oma loomingust kokkuvõtvaid žeste ja retrospektiive. Selle taustal on huvitav mõelda, mis on su loomingus püsinud sama ja mis on ajaga teisenenud.

Mõned mu teosed on väga oma aja nägu. Kui teha väga päevakajalisi või isegi kogemata päevakajalisi töid, siis võib näiteks kümne aasta pärast tunduda, et need on vähem aktuaalsed. Ja siis on mingid asjad, mis töötavad ka palju hiljem adekvaatselt.

Kindlasti on muutunud see, et mu projektide eelarved on läinud suuremaks. Võib-olla tasu ka, aga see pole kunstimaailmas kindlasti veel selline, et õigustaks ära kogu selle töö, mis ma olen aasta jooksul projekti sisse pannud. Kunstilise käekirja või sisu muutumise kohta on mul endal raskem midagi öelda – mul ei ole nii palju aega või ka vajadust olnud ennast süvitsi analüüsida. Ma lähenen asjadele kuidagi küpsemalt, aga ka lapsikult. Ma arvan, et kunstnikul on oluline jääda natukene lapsikuks, mitte muutuda liiga tõsiseks. Mõned projektid on tugevamad, teiste puhul võib aga olla oht kuhugi ära hajuda, näiteks grupinäituste puhul. Suured isikunäitused kannavad rohkem, nende kaudu ma arenen rohkem, sest ma näen paremini seda totaalset maailma, mille ma olen loonud.

Aga siin on muidugi see jama, et Eestis saavad otsa need näitusepinnad: ega ma ei saa Kais enam teha sama suurt isikunäitust. Võib-olla kui ma olen üheksakümnene? Ma ei saa Tallinna Kunstihoones teha enam isikunäitust, ma ei saa Kumu viiendal korrusel isikunäitust teha, sest ma olen seda juba teinud. Või Tartus. Pinnad hakkavad otsa saama. Mis siis saab? Kunstimaailmas on hoopis teine loogika kui näiteks teatris. Võib-olla ma lähen siis kuhugi metsa või põllu peale tegema näitusi, kui institutsionaalsed pinnad otsa saavad.

Kosmopoliitsus ja paiksus. Kus on kodu? Mis on kodu?

Majamuuseum andis esimest korda kodutunde. Enne ma elasin lapsepõlvekodus, siis rendipinnal ühikas ja siin majas ma iseseisvalt elades esmakordselt ei pidanud renti maksma. Siis muidugi tulid kõikvõimalikud erinevad mõtted koduomanikuks olemisega. Nii et tõepoolest, ma olen kodu teemat selle muuseumi abil lahanud ja lahkan ka edasi. See on ainult üks projekt, mis natukene kasvab ja ma vahepeal käin ka ära ja teen teisi asju suuremaid projekte, mis üldse ei ole majamuuseumiga seotud. Ma olen väga vaheldust vajav inimene. Sellepärast mul ongi neid teemasid seinast seina. Vaheldus annab värskust.

Mu maaliõpetaja Kaido Ole rääkis kunagi, et on üks soome kunstnik, kes maalis ainult põhjapõtru kogu elu. Mulle kontseptuaalselt see mõte väga meeldib. Ma oleksin ka võinud võtta vastu otsuse, et ma maalin ainult üht ja sedasama – näiteks jõumehi või jalgrattureid ilma jalgratasteta. Ma ei tea, kui kaua ma suudaksin või millised need maalid oleksid. Laiahaardelisus, kunsti vabadus ja variatiivsus on ikkagi olulisem.