Veebruari alguses toimus arhitektide liidus seminar, kus räägiti arhitektide loomingut kaitsvatest lepingutest ja õigustest. Järgnevalt arutavad arhitektuuri valdkonna autoriõiguse üle arhitekt Kaur Stöör, avalike hoonete peaprojekteerimise projektijuhi kogemusega Olavi Ottas ja vandeadvokaat Eeva Mägi.

Millised on arhitektuuri valdkonnas peamised autoriõigust puudutavad probleemid?

Lembit-Kaur Stöör: Välja saab tuua kolme tüüpi kitsaskohti, millega arhitektide liidus pidevalt tegeleme. Esimene suur probleemistik on see, et arhitektuuriteose autorid jäetakse tihti meedias mainimata. Näiteks kinnisvarauudiste juures ei räägita sellest, kes on arhitektuurilahenduse autorid, ka ei näidata piltide all, kes hooned on kavandanud. Sellega on liit tegelenud nüüdseks väga pikka aega ja järjepidevalt, saatnud teavituskirju, nõudeid, andnud märku jne, aga väga palju paremaks pole olukord siiski läinud.

Näiteks hiljutine juhtum, kus suur meediaväljaanne kirjutas, et Ukrainas avati Eestis projekteeritud peremajad. Uudise juures olid ära toodud rahastaja, ehitaja ja alltöövõtja, maja arhitekte – Anna Soltsi, Oksana Buziaki, Jaan Kuusemetsa, Oleksii Pakhomovit – ei mainitud poole sõnagagi.

Teine kitsaskohtade kogumik puudutab hankeid ja hankelepinguid. Riik kui tellija käitub enamjaolt korrektselt ja riigile meil etteheiteid pole. Võitlused on omal ajal ära peetud ja jõutud on olukorda, kus lepingutes austatakse autoriõigusi. Väga palju on aga selliseid eratellija võistlusi, omavalitsuse hankelepinguid ja lepinguprojekte, kus autoriõigusest eriti lugu ei peeta.

Kolmas suurem, natuke varjatum ring on arhitektide enda teadlikkus ja omavahelised suhted. Näiteks, kuidas büroode töölepingutes on autoriõigused määratletud ja kuidas arhitektid hiljem autorsust jagavad. See on koht, kus arhitektide liit saab teadmisi ja teadlikkust levitada.

Eeva Mägi: Arhitektuuri puhul tuleb meeles pidada, et kui teos on avalikus ruumis, siis see ei tähenda, et keegi kolmas võib seda tulu saamise eesmärgil kuskil, näiteks pildina, eksponeerida. Ma olen näinud väga palju reklaame, kus reklaamitava taustal on hoone või õnnestunud elamukvartal. Olen täiesti kindel, et arhitektidelt pole selleks luba küsitud veel vähem nende teose kasutamise eest makstud.

Kuidas asjalood projektijuhi vaatenurgast paistavad?

Olavi Ottas: Projektijuhina puutun iga päev kokku lepingute sõlmimise ja läbirääkimistega. Peamised kitsaskohad joonistuvad välja teadlikkuse koha pealt. Ma ei näe niivõrd pahatahtlikkust, kuivõrd seda, et mõningatest aspektidest ja autoriõiguse nüanssidest lihtsalt ei teata.

Avalikus sektoris tõesti enam nii väga ei kohta selliseid lepinguid, kus autoriõigusi riivataks, kuigi ka minuni jõuavad teinekord lepingute projektid, kus tellija ja autori vahelised tingimused ja nõudmised pole tasakaalus.

Mis puudutab erasektorit, siis tellijate esitatud esimesed lepingu projektid sisaldavad tihti märkimisväärseid riiveid autoriõigustele ja neid tuleb siis hakata läbirääkimiste käigus muutma. Läbirääkimised on sageli keerulised, aegunud arusaamad on juurdunud ja on ka näha, et arhitektide enda seas ei valitse üksmeelt: lõpuks on ikkagi keegi nõus ettekirjutatud tingimustega töö ära tegema ja oma autoriõigustest n-ö loobuma. Nii tekib ka arendajatel hoiak, et mõned arhitektid ajavad lihtsalt kiusu, kuigi tegelikult on see teadlikkus oma õigustest.

Kokkuvõtvalt võib praegust olukorda kirjeldada nii, et teadlikkus autoriõigustest selgelt suureneb, kuigi palju tööd on veel teha.

 

Eeva, sa oled autoriõigustest arhitektuurivaldkonnas kaua rääkinud ja teinud ruumiloojatele järjepidevalt koolitusi. Kas olukord on muutunud?

Mägi: Teadlikkus on kindlasti suurenenud. Kui ma alustasin arhitektide liidu nõustamist, siis näisid autoriõigused paljudele tundmatu maa ja oma õigusi eriti ei tuntud. Toona, ja kohati ka praegu on paljudel arvamus, et autoriõigused peavad olema kuskil registreeritud, et need oleks kaitstud. See pole nii. Õnneks on sellest hakatud aru saama ja arhitektid on enda kui autori õigustega hästi kursis.

Teisalt on lepingud, millega arhitektid kokku puutuvad, muutunud nii keeruliseks, need kirjutatakse pikas, lohisevas juriidilises keeles, millest inimesel, kes pole jurist, on väga raske ennast n-ö läbi närida. See on väga halb õiguspraktika, kui tehakse lepingud, millega püütakse igaks juhuks kõik ära reguleerida, kuigi seda ei pruugi üldse vaja olla. Õiguskultuur võiks ka advokaatide poolelt areneda, et ei tehtaks enam lepinguid, millega püütakse autorilt ära võtta ka selliseid asju, mida pole võimalik ära võtta, näiteks isiklik autoriõigus ja õigused, mida tellijal pole vajagi. Kahjuks tellijad ise tellivad selliseid lepinguid ja loodavad, et need kaitsevad neid, tihti nad ei tea ka ise, mida neil tegelikult vaja oleks. Ei teata, mis on autoriõigused ja selliste lepingutega võetakse loojalt ära võimalus luua tervikteos.

Endiselt on näha kauboikapitalismi ilminguid, suhtumist, et kui mina maksan, siis saan ka selle, mida tahan või siis lähen kellegi teise juurde, kes selle mulle annab. Kuid on ka teistsuguseid tellijaid.

Olukord on siiski üldiselt läinud paremaks ja selle nimel on arhitektide liit väga palju tööd teinud: kooskõlastatakse arhitektuurivõistluse tingimusi ja hankelepinguid. Kunagi töötasime liiduga koos välja klausli, et isiklikud õigused ei lähe tellijale üle, et loojal on õigus teha tervikteos, aga lõpuni ei saa ka arhitekt kõigele vastu olla, tellijal on õigus teha mõistlikke ja vajalikke muudatusi. Tasakaal on leitud ja see klausel töötab hästi. Õnneks kasutatakse seda klauslit mõnel pool ka erasektoris.

Kas selleks, et olukord muutuks veel paremaks, piisab vaid teavitustööst või on vaja ka kohtujuhtumeid?

Mägi: Kunagi ei ole hea soovitus võtta ette kohtutee. Juristina oleks mul siiski hea meel, kui kohtupraktikat oleks rohkem. See, et seda pole, näitab aga, et lahkhelid lõpevad kompromissiga.

Samavõrra oluline on, et autoritel jätkuks julgust enda eest seista, mitte alla kirjutada lepingutele, mis nende õigusi riivavad, lepingud läbi rääkida. Kahjuks on tellijal tihti läbirääkimistel majanduslikult parem positsioon ja võimalused endale advokaat palgata. Sageli orienteeruvad tellijad ka ise lepingutes paremini kui autor, kes tahab lihtsalt keskenduda loomingule, kuid selle asemel on ta sunnitud tegelema täiesti ebamõistlikult pika ja arusaamatus juriidilises keeles lepinguga. Olulised klauslid peidetakse mõnikord alapuntidesse, kust neid otsida ei oska. Selline peitmine on pahatahtlik ja nii ei tohi teha. Vastutus lepingute selguse eest lasub ka juristidel, kõike ei saa pimesi oma kliendi huvides teha.

Suur edasiminek oleks see, kui ka lepingud kirjutataks inimlikus keeles ja selle saaksid sõlmida autor ja tellija omavahel juriste kaasamata. Leping ei pea olema formaalses keerulises keeles.

Kui palju on neid juhtumeid, kus vaidlused lahendatakse sõbralikult? Kui palju neid, kus tahaks, et kohtupraktika tooks selguse?

Stöör: Arhitektuuris neid juhtumeid, mis on ka kohtusse jõudnud, pole väga palju. Võib-olla Kihnu rahvamaja on kõige tuntum.*

Selge on see, et tööpõllul on arhitekte, kes autoriõigusi nii oluliseks ei pea. Kui vaadata hangete ja pakkumiste maailma, siis näeme, kuidas mõne objekti puhul võib odavaima ja kalleima pakkumise vahe olla mitmekordne. Keegi pakub kvaliteeti, keegi ajab lihtsalt äri ja püüab töö lihtsalt ära teha. Sama on autoriõigusega. Keegi peab seda oluliseks, samas teine aga mitte ja nii tekibki ebamäärasus.

Minul pole töös ühtegi autoriõiguste rikkumise juhtumit olnud. Eratellijatega mul tihti lepingut polegi, on suusõnalised kokkulepped ja need on siiani väga hästi pidanud. Ma väga pooldan mõtet, et tellija ja arhitekti vahel oleks üksteisemõistmine, asjad räägitaks läbi omavahel juristide armeed kaasamata. Tihti on aga nii, et arendaja paneb arhitekti ette lepinguformaadi ja ütleb, et meil on just sellised lepingud.

Mägi: Kui autor palub lepingus midagi muuta, siis ei saa talle öelda, et meil on sellised tüüplepingud, kõik peavad neile alla kirjutama ja neid muuta ei saa. See pole õige. Lepingud on mõlemapoolsed ja sinna sisse tuleb panna mõlema poole õigused. Ei saa öelda, et see on kohustuslik leping.

Ottas: Minu meelest on kohtulahendeid vaja. Ka juristid saavad sageli asjadest väga erinevalt aru. Olen kokku puutunud olukorraga, kus advokaadibüroo avaldab õigusliku hinnangu, et ehitusprojekti põhi- ja tööprojekti staadiumi ei peagi koostama algse eskiisprojekti autorid ehk projekteerimise järgmistes etappides võibki kaasata teose lõpetamiseks uued spetsialistid, kuna standardi kohaselt nendes staadiumides enam midagi uut ja originaalset ei looda: toimub n-ö tehniline detailiseerimine. Kohati jagavad sama arusaama ka arhitektid ise, et selline olukord on justkui normaalne. Õhu selginemise huvides oleks ikkagi vaja kohtupraktikat.

Mis puutub lepingutesse, siis mina olen samuti seda meelt, et need võiksid ja saaksid olla lihtsamad. Minu praktikas on olnud näiteks juhtum, kus ka tellija ise ei osanud läbirääkimiste käigus selgitada enda esitatud lepingu mõne sätte sisu ja asus seisukohale, et kui peaks tekkima probleem, siis küll hiljem kohus otsustab, milles täpselt pooled olid kokku leppinud.

Mul ei tule praegu silme ette juhtumit, mis oleks autoriõiguste osas kohtus lõppenud. Üldjuhul lõpevad erimeelsused siiski kas kompromissiga või n-ö vajuvad ära, kuid paraku ei saa ütelda, et need oleksid alati olnud head kompromissid. Eelmise aasta lõpust on mul autoriõiguste rikkumise osas eluline näide, mis lõppes selliselt, et autoriõiguste korduva ignoreerimise tagajärjel jäi lõpuks ainukeseks variandiks nõude esitamine ja kohtusse pöördumine, kuna läbirääkimised ei viinud kuhugi. Kahjuks oli maastikuarhitekt kujunenud olukorrast lihtsalt niivõrd frustreeritud, et tal ei olnud enam jaksu kohtusse minna. Tellija ja ehitaja suhtumine oli võrdlemisi pealiskaudne, et kõige hullem, mis saab juhtuda, on see, et vallaleht kirjutab probleemidest kaks nädalat ja seejärel teema vaibub.

Stöör: Siit nähtub suurem probleem – küsimus sellest, mis on looming ja kes on autor. Jõuame tagasi hariduse ja kunstihariduse vähesuse juurde.

Tuleb aru saada, et teose loomiseks teeb arhitekt loomingulisi otsuseid lõpuni välja. Kui eskiisis saavad paika üldised põhimõtted, siis tööprojektis joonistatakse läbi konkreetsed sõlmed ja ka selle puhul tuleb silmas pidada teose tervikut, et kehvasti teostatud detailid üldideed ära ei rikuks. Just selle pärast on oluline, et nii eskiis-, põhi-, kui tööprojekti koostaks üks ja sama autor või autorite kollektiiv. Ma ei arva, et mu tööd üldse muuta ei tohi, see peaks toimuma lihtsalt ehitaja, tellija ja arhitekti koostöös. Tihti tulebki ehituse käigus parim lahendus ja ma usun, et suurem osa arhitekte on ettepanekutele avatud, kuid olukord, kus otsuseid võetakse vastu üle arhitekti pea, on vastuvõetamatu, see pole siis ju enam minu töö, minu looming.

Ottas: Siiski on ka meeldivaid juhtumeid. Näiteks oli üks ideekonkursi lahendus, mille teostamiseks ei saanud tellija maastikuarhitektidega töö tingimuste osas kokkuleppele. Tellija pöördus teise büroo poole uurimaks võimalusi tööga jätkamiseks ja sai vastuse, et maastikuarhitekti professionaalsus ja kutse-eetika ei luba kellegi teise tööd edasi projekteerida.

Arhitektuuri puhul ei ole autorsus ehk nii nähtav, kuid näiteks maalikunsti puhul ei tuleks ju kõne allagi, et üks kunstnik joonistab portree kontuurid ning teine viib siis maali lõpuni ehk maalib portreele ka silmad, nina ja suu pähe.

Mägi: Arhitektuuri suhtutakse kui millessegi praktilisse ja tehnilisse, et see on valdkond, kus on vähem autoriõigusi, aga õnneks kaitseb autoriõiguse seadus kõiki autoreid võrdselt. Nii heliloojaid, maalikunstnikke kui arhitekte. Ka arhitektile annab seadus isiklikud õigused, mis on võõrandamatud. Kahjuks tellijad ei mõista seda, brutaalselt muudetakse algset projekt ja see on autoriõiguste rikkumine.

Teoorias on niisiis kõik justkui hästi, kuid praktikas nii ilus pole. Eestis on omavalitusi, ka suuri ja rahakaid, kus eskiis tellitakse ühelt autorilt ja edasine projekteerimine toimub odavhankega ja teise tegijaga. Mõnikord arvab ka ehitaja, et tal on vaba voli vahetada välja materjalid või asendada kallimad tooted odavamate vastu. Mida peaks siis autor ikkagi tegema, et nii ei läheks?

Mägi: Arhitektide liidul on siin palju ära teha, et kollektiivselt autori õiguste eest seista. Päris palju seda ka tehakse, aga igale poole lihtsalt ei jõua. Tuleb hakata ka kohalike omavalitsuste ametnike teadlikkust suurendama. Autori tunnustamine peaks olema osa haritusest, et kellegi teise teost ei saa omavoliliselt ümber teha. Ka arhitektid panevad portfooliosse pilte oma teosest, viitamata foto autorile. Nii et ühel teosel võib olla väga palju kihte. Arhitektuur kujundab linnaruumi ja sellel on kultuuriliselt väga-väga suur mõju. Ka nii juhtub, et kui hoonele hakatakse tegema juurdeehitist või seda muul moel muutma, siis autorilt ei küsita, kas ta on muudatustega nõus. Teadvustada tuleb, et autoriõigused kehtivad ka pärast arhitekti surma. Ka arhitektide liidu eetikakoodeksis on kirjas, et kui arhitekt hakkab kellegi teise teost muutma, siis peab ta pöörduma selle poole, kes teose algselt tegi. Olulise nüansina tuleb välja tuua, et autoriõiguse seadust muudeti 2022. aastal, nüüd on seal sees klausel, et kui teost ei hakata kahe aasta jooksul kasutama, siis on autoril õigus see tagasi võtta. Selle kohta puudub praegu igasugune praktika, ka juristidel ja õigusteadlastel pole siin seisukohta. Siit võiks välja lugeda, et kui näiteks konkursi võidutööd või tellitud eskiisi pole hakatud kahe aasta jooksul teostama, siis võivad arhitektid selle tagasi võtta.

Stöör: Siin on oluline aspekt, et mida „realiseerimine“ tähendab. Maju hakataksegi tihti ehitama alles mõne aja möödudes.

Mägi: See eeldab, et ideed pole üldse kasutatud ja pole üles näidatud huvi selle vastu. Juba see, kui on soovitud leida vahendid kavandi teostamiseks, on püüdlus midagi teha. 2022. aastal tehti autoriõiguse seadusesse ka selline muudatus, et kui selgub, et arhitektidele makstud ühekordne tasu on olnud ebaproportsionaalselt väike, siis tal on ikkagi õigus sisse nõuda see tasu, mis on õiglane. Niisiis ei saa eeldada, et ilma rahata antakse tellijale üle isiklikud õigused või kui arhitekt on juba ühekordse tasu saanud, siis rohkem ei pea midagi maksma.

Ottas: Põhiline on ikkagi osaliste teadlikkuse parandamine, et autorid oskaksid oma õiguste eest seista ja tellijad oleksid teadlikud turu heast praktikast ning tingimustest. Samuti oleks vaja kohtupraktikat, mis peamistes küsimustes õigusselguse tooks.

Samal ajal ei saa ka tellijat ära unustada. Tellijatel on selgelt oma huvid ja mõnikord võib olla ka põhjendatud näiteks isiklike autoriõiguste litsentsimine, kuid sellisel juhul on peamine küsimus nende õiguste maksumuses. Selles osas on küll näiteid saavutatud kokkulepetest, kuid universaalseid keskmisi turutingimusi veel ei ole.

* 1999. aastal paluti Leonhard Lapinil ja Toomas Reinul projekteerida mahapõlenud Kihnu rahvamaja asemele uus. 2000. aastal sai Kihnu vald arhitektidelt tehnilised joonised. Nende põhjal koostas tulevane ehitaja autoritega kooskõlastamata tööjoonised, mille alusel alustati ehitamist. 2004. aastal määras ringkonnakohus, et Kihnu vald peab Lapinile ja Reinule maksma 50 000 krooni moraalse kahju hüvitamiseks.