Ühe noore arhitektuuribüroo juht vastas hiljuti küsijale oma büroo tõekspidamiste ja agenda kohta lühikese vaikuse järel kerge muigega, et eks eesmärk on ikka head arhitektuuri teha, ja noh, ellu jääda.

Arhitektkond võib maailma päästa mitmel viisil. Kes valib selleks kinnisvaraturu nõudlusele vastamise, kes nügib linnakeskkonna arengut inimväärsemaks ja kestlikumaks, kes kavandab aegumatult mõjusal viisil kõige silmapaistvamaid ruumikoreograafiaid, ja keegi mõtleb, kuidas vastata ökoloogilisele kriisile ning jääda ellu ühiskonnana.

Kui kõigis eespool mainitud kategooriates on meil arhitektidel ette näidata väga silmapaistvaid tulemusi, siis viimases neist oleme oma väljundit alles otsimas.

Pika aja jooksul juurdunud mass­tootmine ja globaalsed turud võimaldavad lääne ühiskonnal ehitada väga kiirelt ja määratust hulgast eri materjalidest. Kahjuks kaasneb kehtivate turureeglitega moondunud pilt väärtustest – odavad ja kaugelt pärit materjalid on sageli ebamõistlikult suure keskkonnajalajäljega, aga keskkonnale ohutud, kohalikud kestlikud materjalid ja ehitustehnikad maksavad tohutut hinda.

Kui tassikest õiglase kaubanduse kohvi suudavad endale lubada meist paljud, siis õiglase kaubanduse ehitusviisid on suuremale osale Eesti ühiskonnast vastuoksuslikul moel kättesaamatud. Tagasitee paari põlvkonna tagusesse esivanemate maailma, kus valitsesid säästlikud elu- ja ehitusviisid, tuleb taasavastada, sealhulgas arvestades ka tänapäeva oludega.

Kohe algatuseks tuleks siinkohal ära õiendada üks oluline tõik. Peeter Koppel kirjutab Postimehes¹ tabavalt, et praeguses geopoliitilises olukorras on kliimaeesmärgid luksuskaup. Mis kasu on meil süsinikuneutraalsusest, kui maailma juhivad keskkonnaignorantsed diktaatorid …

Kuid niisamuti nagu geopoliitika ei tee kliimaeesmärkide nimel pausi, ei peaks ka meie jääma käed rüpes ootele, vaid jätkama oma tõekspidamiste järgi elamist, olgugi ühes prioriteetide paratamatusega.

Õpe raku tasandil

Vastamaks nüüdisaja väljakutsetele on läänes jõudsalt levimas raiskavale tarbimisele vastanduv mõtteviis ringsetest ehitusmaterjalidest ja arhitektuurist. Erinevalt paljudest nüüdisaegsetest komposiitmaterjalidest, mis sageli lõpetavad eluea keskkonda koormava prügina, saab ringseid ehitusmaterjale pärast esmast elutsüklit vähese vaevaga ümber töötada ja üha uuesti kasutada. Erinevalt ühekordsest disainist ja lühiperspektiiviga ehitusest püüab ringne arhitektuur olla paindlik ja kasutada ehituskomponente korduvalt.

Vahendamaks kestliku arhitektuuri ja ehituse alast teadmussiiret koolitab Eesti arhitektuurikeskus arhitekte kaheaastases programmis „Ringse arhitektuuri kiirendi“ (RAK). Pikemat perioodi vältav RAK võimaldab saada avara ülevaate teistes riikides toimuvast, uurida teooriaid eri vaatenurkadest, vaagida nähtut kriitiliselt ning koos kodumaiste kolleegidega paigutada see kõik kohalikesse oludesse. Seminare, töötube ja õppereise on korraldatud nii kodumaal kui ka kaugemal – Pariisis, Oslos ja Brüsselis. Viimati külastasid programmis osalejad jaanuarikuisel reisil Brüsselit. Ees ootab veel parimate näidetega tutvumine Kopenhaagenis ja Zürichis.

Maa sinu jalge all

Ringmajandusliku arhitektuuri ja -ehituse levikut iseloomustab hästi tagasipöördumine kohaliku pinnase kasutamise poole. Kas saab olla midagi ratsionaalsemat, kui hoone ehituseks vundamendiauku kaevates kasutada ära just seesama väljakaevatud pinnas? Suures osas Euroopast leidub savisisaldusega pinnast, millest on võimalik kerge vaevaga valmistada keskkonnale ohutuid ja prügina mitte lõpetavaid pressitud ehitusplokke, krohvi või värve.

Brüsseli õppereisil pakkus sellealaseid praktilisi kogemusi oma valdkonnas silmapaistev büroo BC Architects. Nende poolt teadlikult hõivatud ja korduskasutatud tööstusala hoovis toimus töötuba, kus Eesti arhitektidel ja materjaliteadlastel tuli kohalikust Brüsseli kruusast, liivast, savist ja veest kokku segada mitmesuguse konsistentsiga katse­kehi ja saada nii aimu, kuidas retsepti järgi valmistatud materjalid käituvad, ja kui vaimustavalt lihtne on valmistada suure kasutuspotentsiaaliga kauneid ehitusplokke.

Meid saatnud ERRi reporterid küsisid seepeale intervjuud tehes ühis­konnast kõlada võiva skepsisega, kas tasub midagi nii primitiivset uuesti kasutada ja kas see kõik ei ole mitte liiga keeruline ja kallis. Nii võibki sugeneda kahtlus enesepettuse ja soovmõtlemisega tegelemisest. Kas tegemist on Euroopat vallanud kitsa sektantlusega ja püüame omakeskis vaimustunult ning suuri plaane sepitsedes ellu kutsuda uut savi usku inimliiki Argilla hominum?

Meis kõigis korraks kõlanud kõhklustele vastukaaluks võib aga ükskõik millisest maailma ülikoolist ja kas või pimesi valida loengut pidama keskkonna- ja materjaliteadlased, kes kõik tõdevad meeletut raiskamist lääne ehitus­sektoris tervikuna ning paratamatut vajadust liikuda maailmas prügikoguse vähendamise ning säästlikuma ehitus- ja eluviisi poole.

Euroopa kolleegide entusiasm ja inspireerivad tööd näitavad, et ka siinsetel arhitektidel tasub julgelt edasi püüelda. Kolleegide tehtu annab usku, et nihe käsitöönduslikelt praktikatelt mastaapsemale tootmisele, mis võimaldab konkureerida suurte materjalitootjatega ja mõjutada tarbijate eelistusi, on võimalik. Oleme tunnistajaks suundumustele, mis võivad pioneerlusest kujundada peavoolu. Aeg, mil kohaliku ehitusmarketi tootevalimist võib leida ka naabermaakonna pinnasest tambitud ehituskive, ei pruugi olla kaugel.

Selle võimalikkust näitab ehitusmaterjalide tootjate kaasatulek globaalsete keskkonnahoiu ootustega. Aina enam ettevõtteid tunnistab suutmatust ehitusmaterjale edukalt müüa ilma piisavalt heade keskkonnadeklaratsioonideta (EPD²). Noorem tarbijate põlvkond on selgelt keskkonnateadlikum ja peab seda oluliseks. Kindlasti esineb ettevõtete vahelises konkurentsis ja oma toodete paremas valguses näitamises ka teataval määral andmete rohepesu, kuid globaalsest kokkuleppest võtta ehitamisel arvesse keskkonnamõju on praeguseks saanud vääramatu tõsiasi.

Ehitusprügist agenda

Kas kujutate meil Eestis ette arhitektibürood, kes on kliendiks valmis võtma vaid neid, kes on nõus ehitama ringsetest materjalidest või korduvalt kasutatud ehituskomponentidest kavandatud arhitektuuri?

Kui meil on tegemist niššide nišiga, siis Euroopa suurlinnadest võib leida teadmiste ja praktikate koondumist selgepiiriliseks mõtteviisiks ühes selleks spetsialiseerunud materjalitehnoloogide, arhitektide, ehitus- ja arendusettevõtetega. Brüsselis kohtasime selliseid hulgi.

51n4e on seitsmekümneliikmeline arhitektibüroo, kes on end sisse seadnud endisesse põhja-raudteejaama hoone muuseumisse. Nende vihmavarju alla koondunud eri suunitlusega stuudiod keskenduvad ringmajanduslikest projektidest kuni kogukondade sotsiaalse põimituseni. Tutvusime taaskasutatud materjalidest loodud avaliku ruumi projektiga „Recypark“ Anderlechtis, kus ringmajandus ja koosloome ühendavad taaskasutuspargi, rulapargi ja rohealad uueks linnakeskkonnaks. Hüljatud hobusetalli vanu liimpuit-katusekonstruktsioone on kasutatud uues asukohas ja uue kujuga varikatuse tarbeks.

Quest Architecture’i arhitektid tutvustasid endisest trükikojast ümberehitatavat töökodadega loomekeskust Zinneke, kus eesmärgiks on inspireeriva vana hoone potentsiaali avastamine ja ühiselt kogukonnaga selle kohandamine võimalikult minimaalsete sekkumistega.

Unumaterjalist Ikea

Milline on praegu kõige tüüpilisem kättesaadava hinnaga mööbliese? Ilmselt on selleks melamiinikihiga kaetud saepuru- või kärgpapp-plaatmaterjalist odavmööbel, mille eesmärk ei ole pikalt vastu pidada ja mida saaks korduvalt kasutada, vaid suurtes kogustes kiiresti müüdav ese, mida südametunnistus lubaks madala hinna tõttu kergesti minema visata ja uuega asendada. Erinevalt täispuitplaatidest ei ole võimalik sellist odavmaterjali hõlpsasti parandada ja kohandada.

Samal ajal kui melamiinplaat teeb käibenumbreid, lammutatakse Euroopa linnades hoogsalt pommiga segaprügiks ja visatakse minema näiteks sada aastat tagasi Itaaliast kohale tassitud marmorist kivifassaadiga hooneid. Selleks et teha ruumi uutele panga- ja kontorihoonetele. Enamik ei esita küsimust sellesama marmori uuesti kasutamise ja uue samaväärse hinna kohta.

Maailmaparandajatest arhitektidest koosnev ja juba 25 aastat tegutsev Belgia ettevõte Rotor ja nende sõsar Rotor DC on sellisele maailmakorrale vastanduvad vabamõtlejad, kes kehtestavad oma reeglid ja ajavad asja, mida õigeks peavad. Rotor DC on teinud eelkirjeldatud unumaterjalide korduskasutamisest äri, hõivanud Belgia äärelinnas ühe muidu lammutamisele määratud vana kontorihoone ja teinud sellest ühe kontinendi võimsama unumaterjalide Ikea.

Nende ärimudel on lihtne: hävimisele määratud hoonete küljest eraldatakse oma kulu ja kirjadega väärtuslik, see korrastatakse oma ehitusmarketi tarbeks ja müüakse uuel ringil maha. Kliente jagub. Uut arhitektuuri aitab kavandada ettevõtte teine haru.

Unumaterjalide Ikeas on esindatud suur hulk tuttavaid detaile alates fassaadikatetest, ustest ja akendest, keraamilistest plaatidest, põrandakatetest kuni valgustite, lülitite ja muude pisividinateni. Kauplusega seotud personali on palgal paarkümmend inimest. Ja sellest kõigest on nad suutnud teha toimiva ärimudeli. Ka meil on oma näide säästva renoveerimise infokeskuse (SRIK) näol, olgugi et mõnevõrra vähem glamuurne.

Alates 2012. aastast on Rotor dokumenteerinud kasutatud ehitusmaterjalide edasimüüjaid Belgias ja naaberriikides ning koondanud teadmise platvormile Opalis.eu. Arhitekt Tom Schoonjans tutvustas suuremahulist projekti FCRBE (Facilitating the Circulation of Reclaimed Building Elements ehk „Korduskasutatavate ehitusdetailide ringluse hõlbustamine“), mille eesmärk on suurendada 2032. aastaks ringluses olevate taaskasutatud ehituselementide mahtu 50 protsendi võrra. Projekt keskendub Prantsusmaale, Belgiale ja Ühendkuningriigile, hõlmates ka Hollandit, Iirimaad ja Luksemburgi. Projekti raames on välja töötatud juhendmaterjalid ning ellu viidud pilootprojektid.

Esteetika ja eetika

AGWA arhitektid tutvustasid Brüsseli Molenbeeki linnaosas paikneva brutalistliku betoonfassaadiga hoone rekonstrueerimisprojekti „1619_KARREVELD 1“. Endine büroohoone kohandati ringi põhikooliks ning kasutati korduskasutatud ehituselemente sedavõrd sulanduvalt, et suuremale osale meie arhitektidest jäi mulje, nagu nii olekski alati olnud ja ega midagi uut ole hiljutise projektiga küll ellu viidud.

Seltskonnas tekkis kirglik debatt selle üle, kas ja kui efektne on visuaalne tulemus ning milliste vahenditega ja milliseid eesmärke on projekti autorid soovinud saavutada. Nii mõnegi arvates oli projekti juures tehtud küsitava väärtusega otsuseid. Teisalt kostis hääli, et ühetaoline heaoluühiskonna iluesteetika ongi ära tüüdanud ja siin võib kohata uut, nappi ja pragmaatiliselt argumenteeritud esteetikat.

Tutvudes nii meil Eestis kui mujal maailmas leviva kestlikest materjalidest planeeritud projektidega ongi muuhulgas näha uutmoodi esteetikat. Looduslikud materjalid, pastelsed toonid, alasti aususega eksponeeritud ja viimistlusega katmata kandekonstruktsioonid on lisaks eetilisele mõtteviisile ka teistsuguse esteetilise tundmuse kandjad. Ehk uus esteetika ongi eetika. Ruumi- ja keskkonnaotsused on osa poliitikast. Ka noor kodulaenu võtja ja kodu ostja teeb kas teadliku või mitteteadliku otsuse, millist keskkonnapoliitikat ta toetab.

Võib ju kurta, et oleme väikesed ja vaesed ning seetõttu ei õnnestu meil kindlasti seda mõtteviisi kuuldavaks-nähtavaks teha, kuid ometi mõtleme ju kas või digitiigritena hoopis teisiti. Oleme küll väikesed, aga sellevõrra leidlikumad, meil on oskused, tahe ja julgus tegutseda ja otsida lahendusi. Oskame kiiresti manööverdada ja kurssi muuta.

Just mõni hetk tagasi laekus minu meilikasti kiri, kus üks valdkonna vedureid kirjutab, et kolleegid-arhitektid Siiri Vallner ja Indrek Peil olid plaaninud riigi tellimusel kerkiva keskkonnamaja mereäärsete puitfassaadide kaitsmiseks kasutada mürgiste keemiliste ühendite asemel looduslikku hülgerasva, aga põrkasid vastu ametnikkonda. Kiiresti leiti kuskilt vahendid, tehti taotlus korraldada maja haldava Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsiga kähku üks ühine hülgerasva keetmise töötuba ja asi ametnikele ära seletada.

Küsigem endilt, millist ehitatud keskkonda soovib endale ja oma eakaaslastele meie kõigi sees elav nooruslik homunkulus nimega Nora Maria London.

Artikli kirjutamisel on mh kasutatud Inke-Brett Eeki ja Hannes Praksi märkmeid Eesti arhitektuurikeskuse õppereisilt Brüsselisse 29. – 31. I 2025.

1 Peeter Koppel, Vabandust, kliimamuutus pole meie suurim mure. – Postimees 12. III 2025.

2 EPD ehk Environmental Product Declaration (toote keskkonnadeklaratsioon).