Jaanuaris anti välja arhitektuuripreemiad, millega tunnustati tulevikku vaatavat Eesti väärtarhitektuuri ja selle autoreid. Pühapäeva õhtul lisandusid neile kultuurkapitali preemiad. Arhitektuuri sihtkapitali peapreemia pälvis Vana-Kalamaja tänav, elutööpreemia läks üle seitsme aasta aga disaini valdkonda¹ – disainer Heikki Zoovale, kes on andnud olulise panuse Eesti disainiharidusse, disaininud rahvusvahelistele ettevõtetele nagu Helkama ning projekteerinud ka eramuid, sh Eesti esimese energiatõhusa eramu.²

Sel aastal esile tõstetud projektid on varasemast hoopis erinevat nägu: laureaatide seas polnud pea ühtki tühjale kohale arendatud uusehitist. Nende asemel särasid paindlikes koostöömudelites sündinud rekonstrueerimis- ja kogukonnaprojektid, mille puhul on väljapeetud viimistlusest veel tähtsam kogukonna sidumine. Tänane linnaelanik tahab Vana-Kalamaja tänavat mööda jalutada ja Logi sauna minna, ühes majas mitut sajandit kogeda ja eelmiste põlvkondade teadmiste, aga ka enda ja keskkonnaga paremas kontaktis olla, niitmata maalapilt nõgest ja naati korjata… Ajad on muutunud ja erialaväli selle järgi kohanenud. Selliste tööde esile tõstmine annab selge sõnumi, et arhitektidelt oodatakse ennekõike kaasavat keskkonda, kus tunneksid end kodus ka kasutajagrupid ja liigid, kellele ruumi planeerimisel varem tihti ei mõeldud.

Arhitektid, kes panevad linna teistmoodi elama

Vana-Kalamaja tänava rekonstrueerimine on tõeline suunanäitaja kõiki ühiskonnagruppe väärtustava linnaruumi rajamisel (Kulka peapreemia, EMALi „Fööniksi“ preemia). Kavakava kavandi järgi³ on viidud ellu julge ja uuenduslik tänavaruumi lahendus, mille ambitsioon on muuta liiklejad ruumi mõjul üksteise suhtes hoolivamaks. See on õnnestunud näide sellest, kuidas ruum võib panna inimesed teistmoodi käituma. Lahendus on saanud eeskujuks ka teiste asumite ja linnade tänavaruumi uuendamisel. Tähelepanuväärne on ka see, et projekt ei käivitunud arendaja ega poliitiku tahtest, vaid ruumi tulevaste (ja varasema suhtes rahulolematute) kasutajate väsimatust initsiatiivist. Vana-Kalamaja tänav ei ole aga kaugeltki ainus selle poolest tähelepanuväärne objekt premeeritute seas.

Liina-Liis Urke, Regina Viljasaar-Frenzeli, Kaisa Söödi ja Margit Säde loodud Logi saun on teine suurepärane näide hoolivast alt-üles-arhitektuurist, mille tegelik võlu ilmneb kasutuses (Kulka aastapreemia, EALi „Väike“ preemia). See projekt näitab elegantselt, kui suur mõju võib olla ühel lihtsal, väikesel, odaval ehitisel, kui see on ruumiliselt hästi läbi mõeldud, õigesse aega ja kohta asetatud. See täidab mereääre eraarenduste maastikus tühja ja hädavajaliku koha ja paneb ümbritseva linna teistmoodi elama. Kvääride saunapäevad loovad aga turvalise ruumi vähemusele, keda harva läbi arhitektuuri adresseeritakse. Ajal, mil Eestis on kõige kõrgema kutsetasemega arhitektidest vaid 13 protsenti naised, on ilus näha ka sellist viimse kruvini naiste sätitud ruumi.⁴ Nii on see ka vajalik meeldetuletus, et võrdne ruum algab arhitektuuri valdkonna seest – sellest, kes ruumi teevad.

Maastikuarhitektuur näitas preemiatel tugevalt suunda, paistes silma vaat et kõige julgemate valikute poolest. Valdkond on murdnud edukalt stigmasid nagu oleks kõrge rohi ohtlik või linn ja loodus kokkusobimatu. Suur roll selles oli projektil „Kureeritud elurikkus“, mis tõmbas neile teemadele tähelepanu arvukate aktsioonide ja laia sihtrühmaga, mis ulatus Tartu Keskpargis puuonne ehitavatest lastest kuni vikatiga niitmises võistlevate linnapeakandidaatideni (Merle Karro-Kalberg, Anna-Liisa Unt, Karin Bachmann – EMALi aasta tegu). Keila laululava lahustas arhitektuuri ja maastikuarhitektuuri piire ning küsis, et kui kasutaja vaatest pole vahet kus üks lõpeb ja algab teine, siis miks peaksid arhitekt ja maastikuarhitekt seal piiri tõmbama (Molumba, Mareld, Lootusprojekt – EMALi aastapreemia). Sellest samast annab kinnitust ka Mustamäe riigigümnaasiumi maastiku­lahendus (Väli – EMALi aastapreemia) ja arhitektidega koos tehtav koolireform (Narva eesti kool ja Narva vanalinna laste­aed, T43 – ESLi aastapreemia).

Ruumiloomes toimuv nihe on ühiskonnas oodatud ja valdkonnas väärtustatud. Arhitektid seisavad valikute ees, kas hakata ehitama väiksemalt, aeglasemalt või üldse mitte. Kuidas olla arhitekt, kes ei ehita? Kuidas valdkondlikud regulatsioonid järele tulevad? Näiteks arhitekti kutsekvalifikatsiooni kriteeriumiks on projekteeritud ja valmis ehitatud objektid, mille puhul ei hinnata niivõrd projekti laiemat tähendusvälja või sotsiaalset vastutust kuivõrd ehitusprojektide arhitektuuriosa koostamise oskust ja pidevust.⁵ Autorite poolt kõlas eelnimetatud projektide puhul mitmes tänukõnes siiraid avaldusi töö suuremast tähendusest või tundest, et tehti õiget asja. Siin on arhitektuuri distsipliinis mõttekoht, milliseid arhitekte praeguses kobarkriisis vajame ja kuidas valdkonna regulatsioonid õige asja tegemist soodustaksid mitte pärsiks.

Kliimakriis on tugevalt ümber vorminud, kuidas arhitektid töötavad ja kuhu protsessides asetuvad. Värske arhitektide põlvkond mõtestab üha teadlikumalt ehitussektori hiiglaslikku keskkonna jalajälge ja arhitektide vastutust kliimakriisis. Julgemad on ka välja öelnud, et uue arhitektide põlvkonna roll ei olegi mitte niivõrd uusi maju juurde ehitada kuivõrd olemasolevat keskkonda teiste võtetega ümber mõtestada.

Uued väärtused vanade kihistuste peal

Kliimaeesmärkide elluviimine toob aga veelgi suurema vajaduse leidlike ja loovate lahenduste järele, mille materjal ja vorm vastaksid nii praegusele kui ka tulevasele kasutusvajadusele.⁶ Kõige kulukam on luua ruumi, mis ei kesta ja tuleb uuega asendada. Kui luua, siis ikka elamust – ruumi, mis oleks ajas edasi viiv ja kus tahetakse viibida.

Molumba arhitektide kavandatud Ankru tn 8 kortermaja, mis sündis piiratud tingimustes ja vanade kihistuste peale uut ruumilist väärtust luues, on just selline (EAL preemia, Kulka aastapreemia). Projekt on tähelepanuväärne ka selle poolest, et kortermaja tüpoloogia satub preemiatele väga harva. Hoone paistab silma vana tehasehoone säilitamise, kohandatud taaskasutuse ning jagatud funktsioonide poolest (ühisala, -büroo, -köök). Ühtlasi on eraarendaja innust sündinud projekt märk ruumiteadlikust tellijast. Funktsioonilt täidavad hoonet aga stuudiokorterid, mis ei ole Tallinna eluasemekriisis, kus üheski linnajaos peale Lasnamäe pole enam taskukohaseid elamispindasid, kindlasti kõige vajalikum korteritüüp (küll aga kõige kasumlikum). Jääb küsimus, millal jõuame Eestis kvaliteetsete ja auhinnavääriliste taskukohaste arendusteni. Loodetavasti inspireerib selle hoone arhitektuur arendajaid uute projektide puhul loovaid lahendusi otsima ning tulevikus näeme preemiatel ka sotsiaalse vastutustundega arendatud kortermaju. Hea arhitektuur võib anda elanikele võrdsema tuleviku. Keskkonnas, mille üle tuntakse uhkust, paistab ka tulevik teistmoodi. Preemiaobjektide paiknemine suuremates keskustes tekitab aga küsimuse, millal näeme sarnaseid arenguid maapiirkondades ja ääremaal, mida iseloomustab pigem amortiseerunud elamufond, puudulik avalik ruum ja teised sotsiaalruumilise ebavõrdsuse tunnused.⁷ Kordoni loomeresidentuuri mitmesaja-aastane hoonekompleks Hiiumaal on siin tore erand, olles üks väheseid auhinnatud projekte väljaspool suuremaid keskusi (Vaikla Studio – ESLi aastapreemia). Hoone tegeleb kohaliku kontekstiga ja äratab uuele elule mitte ainult vana mahu, vaid saare ruumi laiemaltki. Hoone on kavandatud arhitektide enda poolt koordineeritavaks loomeresidentuuriks, mis toob seal aset leidva loometöö käigus kaasa ka teisi saare ruumi aktiveerivaid installatsioone.

Omal moel räägib ka riigi esindushoone laud-põrandale maalitud parkett kohalikkusest, mis võib olla kohal ka kõige peenemas koloniaalajaloost kantud ruumis. Pille Lausmäe-Lõokese ja Gerly Vaikre kavandi järgi hiljuti restaureeritud riigi esindushoone saalid, kus ka preemiad välja jagati, panevad külastaja sirge seljaga istuma ja kirjeldavad Eesti riikluse lugu (Kulka aastapreemia, ESLi aastapreemia). Samal ajal räägib see Johann Köleri näitusi ja Jaak Kangilaski loenguid näinud-kuulnud hoone ka kohanemisvõimelisest ruumist. Hoone algse projekti koostas 180 aasta eest Eestimaa kubermangu arhitekt Christoph August Gabler. Kusjuures nüüd, iseseisvas riigis nimetame sarnast positsiooni riigiarhitektiks. See sisuliselt omavalitsuseks ehitatud ja varem Rüütelkonna hoone nime all tuntud hoone on täitnud viimase saja aasta jooksul paindlikult eri rolle, olles olnud sealhulgas nii välisministeerium, rahvusraamatukogu, kunstimuuseum kui kunstiakadeemia. Autor ise tõi projekti õnnestumise märgina välja tellija poolse usalduse, milleta ei saa praktiseerival arhitektil ka looming särada ja realiseeritud saada.

„Eesti linnaehituse ajalugu 1918–2020“ (Triin Ojari, Epp Lankots – Kulka aastapreemia) tõi lisaks ajaloolastele ja teoreetikutele ka arhitektid ja urbanistid ruumist kirjutama ja tuletas meelde, et tänapäeva probleemides ei olegi nii palju uut, olgu need siis liikuvus, elamuküsimused või isegi valglinnastumine. Linnaehituses on teatud intervalli tagant ikka ja jälle samadesse probleemidesse takerdatud ja neile ka lahendusi leitud, ehkki need näivad iga kord taas ületamatud. Arhitektuuriajakirja Maja artiklipreemia juhtis tähelepanu, et kuum teema on ka taristu, mis tuleks kavandada nii, et see toimiks sotsiaalse taristuna (Mattias Malk – Maja artiklipreemia). Rail Balticul on määrav roll selles, kuidas siin tulevikus koos elatakse ja mida kohalikuks peetakse, mistõttu ei tohiks seda käsitleda pelgalt tehnorajatisena. Midagi sarnast on Toomas Paaver öelnud ka seekordsete Arhitektuuripreemiate peategelase – Vana-Kalamaja tänava projekti kohta: „Tänavaruumi kavandamine on samasugune looming nagu hoone kavandamine. Vale on suhtuda tänavasse kui tehnorajatisse, mida seni kahjuks pea kõikjal tehakse.“⁸ Arhitektuuripreemiad kirjeldavad ühe asumi peatänavast Baltimaid läbiva suurprojekti kriitikani arhitektide püüdlust jõuda hea ruumiloomega iga elanikuni ja võimaldada meil paremini koos elada.

Kokkuvõte

Paljud eelkirjeldatud projektid sündisid isetekkelistes alt üles protsessides, rajasid teed järgmiste sarnaste algatuste lihtsamaks käivitamiseks. Selliste projektide sündimiseks on vaja kõigi osaliste – arhitektide, ametnike, arendajate, elanike jt – nutikust, paindlikkust ja koostöömeelt. Paljude premeeritud projektide eeltööks on olnud avaliku sektori arhitektide panus. Neil on suur ehkki sageli nähtamatuks jääv roll auhinnaväärilise arhitektuurini viivate protsesside käivitamisel. Kui kubermangu arhitekti töölaual oli esindushoone kavand, siis nüüd pole avaliku sektori arhitekti lahendada pelgalt esindusruum, vaid oluliselt suuremad ja ühiskondlikult vastutusrikkamad ruumiküsimused. Ruumiameti loomine annab lootust, et selliste arengute soodustamisega hakatakse riigis ka kõrgemal tasemel koordineeritumalt tegelema, ja sellised lahendused saavad ühel päeval ka regionaalsel tasandil normaalsuseks. On näha, et nende järele on janu.

Eesti arhitektuuris on toimumas midagi väga värsket ja vajalikku. Ruumi ei defineeri probleemid, mis end siin aeg-ajalt ilmutavad, vaid see, mil viisil neid lahendatakse. Arhitektid teevad seda koos kogukonnaga, sest ruum on kõigi asi. Hea meel on näha, et selline arusaamine on kinnistumas. Ühiskond on muutunud ja arhitektid sellega kohanenud. Eesti arhitektuur ei häbene kohalikkust, ei püüa näha välja kallim või efektsem kui endale lubada saab, ei teeskle kedagi teist. Preemiad kinnitavad arhitektide kohanemisvõimet kriisidele, erialavälja muutustele, uutele ruumi kasutusviisidele ning teevad ka tuleviku osas lootusrikkaks. Meenub Hans Holleini essee „Kõik on arhitektuur“, mis räägib sellest, kuidas traditsioonilisest ehitusest väljaspool seisnud alad sisenevad arhitektuuri väljale ja arhitektuur ning arhitektid sisenevad uutele väljadele – ikka ruumi lisamõõtme ja suurema tähenduse otsinguil. Ehk ongi arhitektide suurim oskus kavandada ruumi muutuvatele aegadele. Ja jätta see seal, kus vaja, ka kavandamata.

1 Disaini valdkonda toetatakse eraldiseisva sihtkapitali puudumisel arhitektuuri sihtkapitalist.

2 Selle sajandivahetuse paigus Muhumaale kavandatud eramu eest sai ta 2002. aastal ka Eesti Sisearhitektide Liidu „Parima eramu“ preemia.

3 Projekt valiti välja Tallinna ruumiloome osakonna poolt korraldatud avalikul arhitektuurikonkursil, mille eeltingimuste looja oli Toomas Paaver. Tänava haljastuslahenduse töötasid välja Väli maastikuarhitektid.

4 Kaheksandal kutsekvalifikatsiooni tasemel on 61 arhitekti seas vaid kaheksa naist – oleme sellega Euroopas ühel viimastest kohtadest ning viimaste aastate jooksul on see number kahanenud.

5 Oleme üks väheseid riike, kus arhitektil on vaja oma kutset seitsme aasta tagant taas tõendada, tõendades seega ka pidevat ehitusprojektide koostamist ja objektide valmimist.

6 Märtsis jõustuvad uued hoonete energiatõhususe nõuded ja nendega tuleb hakata ruumikvaliteedis järeleandmisi tegemata kohanema.

7 Laura Pormeistri Saare- ja Hiiumaa hoonete vahekasutusele ja Diana Droboti Kohtla-Järve tööstusmaastikele keskenduvad magistritööd näitavad, et noored auhinnatud arhitektid käsitlevad sarnaseid küsimusi.

8 Merle Karro-Kalberg, Kalamaja peatänav. Intervjuu Toomas Paaveriga. – Sirp 15. IX 2023.