Juhani Püttsepp, Väikseid varje Emajõe peeglis. Toimetanud Katrin Raid. Illustreerinud Gundega Muzikante, kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2024. 80 lk.

Juhani Püttsepa ladus ja sümpaatiaga kirjutatud raamat on Tartu linnast. Igast jutukesest – neid on kokku 18 – hõõgub armastust Tartu vastu. Kui lapsed, väikesed tartlased, neid tekste kuulevad või loevad, süütavad armastusega kirjutatud palad samasugused tunded ka neis. Selline võimalus on nende 80 lehekülje peal selgelt olemas. Ja see pole niisama öeldud: Püttsepp on armastava meistrikäega paitanud Tartu linna ja selle tunneb lugeja ära, olgu ta laps või täiskasvanu. Kuigi lood on üksikutest ajaloopudemeist ilukirjaniku fantaasiasulega elavaks joonistatud, ei lenda need ometi siit linnast, tema majade, tema ajaloo ja inimeste juurest minema – ja see on väga tähtis. Lugudes jäädakse Tartule truuks, kui ka üksikasjad on ilmselgelt väljamõeldis.

Iga pala lõpus leidub ka lühike tekst, mis avab ajalooseiga entsüklopeedilises stiilis. Need punases kirjas taustalõigud aga ei lõhu lumma, vaid annavad raamatule juurde sügavust, ja ühtlasi viitavad kuidagi ka sellele, et armastusega Tartu vastu on Püttsepal tõsi taga. See on armastusega kirjutatud raamat. Lihtsad ja meeldejäävad illustratsioonid toetavad seda muljet. Õieti on autor pidanud illustraatorit lausa võrdväärseks kaas­autoriks, kelle nimi on jõudnud raamatu kaanele.

Üks armuavalduse näide Püttsepalt, igaveselt tartlaselt: „Tahan aga näha rohkem linna ennast, nautida segamatult vaikust, näha värve ja vorme [—]. Loen vanu kuulutusi tulbalt, lähen edasi. Vaatan maju ja aknaid, ärklikorruseid ja räästaaluseid, korstnaid ja vihmaveetorusid. Midagi pole igavest, kuigi meie oleme ju alati olemas. Ja nemad, Toome ürgsed nõlvad ja tuttavad tänavad laia jõe hõbedases virvenduses“ (lk 77–79).

Olen hakanud mõtlema, et äkki kammitsebki Tartut armastusepuudus. Needki, kes peavad linna juhtima ja otsuseid langetama, äkki ei armasta seda linna piisavalt ja päriselt, tema tänavaid ja maju, tema inimesi ja kultuurilugu, nii nagu teeb seda igavese tartlasena Pütt­sepp. Vahest on Tartu kohavaim lihtsalt pooljuhuslik dekoratsioon nende tegevuse taustal, ning samu asju võiksid nad teha või tegemata jätta ka siis, kui tausta­dekoratsioonid mingeid hoopis muid paiku ja inimesi kujutaksid? Armastus nõuab mõistmist, antud juhul siis linna loogika ja arenemise mõistmist, sellest arusaamist, mis asi see Tartu linn õigupoolest on. Kus on tema ajaloolised ja geograafilised rajad ja juured ning millise loogika alusel ta kui organism toimib. Igal paigal on oma sisemine loogika, igal linnal, igal alevil ja igal külalgi, mille on aegade jooksul kujundanud sealsed elanikud, nende mõtted, püüdlused ja ihad – see aga tähendabki nende armastust oma kodukoha vastu. Nii on tekkinud linnadele oma kultuurikiht, omad seaduspärasused, mida külla tulnud ühe- või kahepäevaturist ei saa hoomata. Ta võib neist saada mingit seletamatut aimu, umbes nagu vaatab koolimaja koolipoiss, kes esimesi päevi kooli­pinki nühib ja esimesi tähti õpib, kuid ei ole valmis sedasama kooli juhtima ja tema tulevikku kujundama. Linna saab seda edukamalt tüürida, mida rohkem seda linna armastatakse. See tähendab mõistetakse: mõistetakse tema ajalugu, kultuuri, inimesi, nii praegusi, olnuid kui ka tulevaid. Linna juhtimiseks on vaja südant, nagu ka tema mõistmiseks, õpetab meile Püttsepp.

Võib-olla oli ka Tartu kultuuripealinna-aasta põhihäda vähene armastus. Mitu kriitikut on õigesti osutanud, et kultuuripealinna aasta oli külluslik, aga Tartut ennast oli selles vähe. Samasugused roosad ristkülikud ja rõõmsameelses kirjastiilis sildid oleksid võinud kaunistada kultuuripealinna ükskõik kus, mitte ilmtingimata Tartus. Kultuuri­pealinna tegemistes polnud kaasas õieti ei Tartu arhitektuuri, loodusolusid ega lõpuks (kultuuri)inimesigi. Karmi juhuse tahtel lõppes kultuuripealinna-aasta Tartus kahe sümboolse pauguga: Pirogovi pargis korraldati valgusetendus ning Sanatooriumi pargis põles Oskar ja Aino Kalda villa.

Veel üks näide. Äsja möödus sada aastat venelaste riigipöördekatsest Eestis: 1. detsembril 1924 püüti Eestis riigivõim kukutada ja riik allutada Venemaale, toonasele Nõukogude Liidule. Mässu mahasurumises mängis suurt, kui mitte suurimat osa kindralmajor Ernst Põdder. Teda kui omaaegset tartlast ja üht meie olulisemat väejuhti nii Vabadussõjas kui ka Eesti riigi esimesel aastakümnel ei ole Tartu pidanud väärikaks küllalt, et tema mälestus linnas jäädvustada. Põhjendatud ja läbikaalutud soovitusi on ometi tehtud: näiteks saab juba kolm aastat ettepanekust anda kindral Põdra nimi Teise maailmasõja järel tekkinud suurele nimetule tänavale, mis ühendab Riia ja Võru tänavat hilisema Ekraani kino ja kaitseväe akadeemia taga. Selle asemel on sinna eiteamismentaliteedist, täiesti juhuslikult venitatud Karlovast välja Väike-Tähe nimi.

Pole võimalik, et armastaja laseks sündida täiesti kultuurivõõral topo­nüümika­kuriteol. Iga tartlane teab, mis on Väike-Tähe tänav: Väike-Tähe on teadagi Karlova linnaosa kitsas, kodune ja kõverik tänav, palistatud möödunud sajandi alguse puuhoonetega. Tüüpiline, ehe Karlova. Ja kes Karlova linnaosa kujunemist vähegi tunneb, kes seda piirkonda vähegi armastab, teab, et mitte ükski Karlova toponüüm ei ulatu lääne poole Võru tänavat, see on olnud selge ja püsiv rajajoon, kunagine linnapiir. See on üks Karlova identiteedi armastusega hoitud kriteerium, loomulik ja tartulik, armastav ja hoolitsev. Väike-Tähe nimi ei saa sobida Riia ja Võru vahelise suurtänava nimeks. Armastavas Tartus selliseid asju juhtuda ei saa. Vaid kantseliitlik pealispilk võib niisuguseid vägivallategusid kohanimedele osaks lasta saada.

Seevastu kindral Põdra nimi sobib sinna, Riia ja Võru tänava vahelisele suurtänavale nagu valatult: tänava joon langeb kokku Pepleri tänava joonega, mis on lühikest aega kandnud ka kindral Põdra nime, pealegi piirneb see tänav otse kaitseväe akadeemia majaga. Mis muu kui armastuse nappus tartlaste (Ernst Põdder) ja Tartu loodusgeograafia suhtes pole lubanud asja ära vormistada. Lõpuks peaks armastus linna vastu saama võidu ka linna volikogus ning kajastuma hääletustel. Ideaalis koosnebki volikogu nendest, kes Tartut armastavad.

Naasen siit raamatu juurde. Kõige kummastavam asjaolu raamatus on teade tiitellehe pöördel, et „raamat on pühendatud Tartu linna alguse 800. aasta­päevale“. Seda vaid paar aastat enne seda, kui on põhjust tähistada 1000 aasta möödumist Tartu esmamainimisest ajalooallikais! Selline teade ei saa ilmselt pärineda raamatu autorilt, vaid peab tulema kuskilt kantseleist, kus protsesse juhitakse muudest kriteeriumidest, mitte armastusest lähtuvalt. Mis 800 aasta eest siis Tartus, eestlaste linnuse juures, juhtus? Meie teadmised 1224. aasta lahingust pärinevad Henriku Liivimaa kroonikast, kus on seda üksikasjaliselt üle mitme lehekülje käsitletud. Lahingu lõppvaatusest kirjutab Henrik, et „kui nõnda siis juba hulk sakslasi oli linnusesse sisse pääsenud, tulid neile ka lätlased ja mõned liivlased järele ning hakkasid kohe rahvast tapma, niihästi mehi kui ka mõnikaid naisi, ja nad ei heitnud neile seal armu, nõnda et tapetuid varsti juba tuhat täis sai“. Peale selle, ka linnuses olnud venelased tapeti „kõik tükkis vürstiga, kokku umbes kakssada meest“. Henrik jätkab: „Aga kui kõik linnuse mehed olid tapetud, pääses kristlaste suur rõõmuhõiskamine [—] vallale, sest nad olid kurjategijatele kätte maksnud ja kõik Liivi- ning Eestimaalt sinna koondunud ära-andjad [s.o eestlased] maha tapnud.“ Pärast seda võeti kaasa relvad, hobused ja muu kraam, mis linnuses leidus „ja veel järele jäänud naised ning lapsed. Ja olles linnuse põlema süüdanud, pöörsid nad otsekohe teisel päeval suure rõõmuga Liivimaa poole tagasi“ (Julius Mägiste tõlge).

Nõnda tundubki võõrastav pühendada armastusraamat tähtpäevale, mille tagajärjeks (või eelduseks) oli maha­põletatud linnus, tapetud või ära viidud elanikud ning 1200 hukkunut. Ja kuigi armastus nõuab alati ohvreid, on 1200 surnut vist ikkagi liig. Ka praeguses Tartus.