Kust tuli helilooja?

REET KASIK

Helilooja on Karl August Hermanni loodud nimetus, nagu ka näiteks haritlane, sünnipäev, salakuulaja ja veel tublisti üle saja sõna, mida me siiani eesti sõnavara püsiosana tunneme ja kasutame.

Laulupeo juubeliaastal on põhjust meelde tuletada kultuuritegelasi, kes on jäänud Eesti ajalukku seoses rahvusliku liikumise ja ärkamisajaga XIX sajandi lõpukolmandikul. Tolle aja kultuuri­tegelased ei olnud ühe eriala spetsialistid, vaid tundsid kohustust edendada mitmekülgselt ja avaralt kogu eesti kultuurivaldkonda: nad andsid välja ajalehti, arendasid seltsielu, kirjutasid laule, jutte ja luuletusi, korraldasid laulu­pidusid ja näitemänge, arendasid ja korrastasid eesti kirjakeelt.

Sellel perioodil võeti kasutusele rohkesti uusi oskus- ja kultuursõnu. Paljude sõnade keelde toojad on üsna täpselt teada. Kreutzwaldilt pärinevad näiteks põletik, palavik, rahvus, voorus, omadus; Hurdalt alaealine, laevastik, sõnastik; Jannsenilt raudtee; Jakobsonilt avaus, ollus, vurle; Grenzsteinilt male, näidend, kirjand.

Kõige suurema panuse eesti sõnavara rikastamisse andis sel perioodil aga Karl August Hermann. Tema on neid väheseid eesti õpetatud mehi, kelle tegevus on mõjutanud pea kõiki meie rahvusliku ja vaimse tegevuse valdkondi.

Noorena lõi Hermann kaasa Põltsamaa segakooris, pasunakooris ja ka keelpillide ansamblis viiulimängijana, käis ära esimesel laulupeol, aga mitmel järgmisel üldlaulupeol kuulus juba ise üldjuhtide sekka. Ta on loonud sadu koorilaule, nende hulgas „Kungla rahvas“, „Mingem üles mägedele“, „Oh laula ja hõiska“, andnud Postimehe kõrval ligi 15 aastat välja muusikaajakirja Laulu- ja Mängu-leht (viimastel aastatel Rahva Lõbu-lehe nime all), kirjutanud õpikuid, luuletusi, laulusõnu, jutte ja näidendeid.

Hariduselt oli Hermann aga keeleteadlane. Sooritanud gümnaasiumieksamid Peterburis ja õppinud mõne aasta Tartu ülikoolis usuteadust, läks ta Saksamaale Leipzigi ülikooli lingvistikat õppima ja tuli sealt Tartusse tagasi keeleteaduse doktori kraadiga. Ta oli üks kolmest rahvusliku liikumise tegelasest, kellel oli keeleteaduse doktori kraad (teised kaks olid Mihkel Veske ja Jakob Hurt). Väitekirja oli Hermann kaitsnud eesti sõnatüvede ja väldete teemal. Tartus toimetas ta ajalehte, tegutses aktiivselt Eesti Kirjameeste Seltsis ja töötas 20 aastat Tartu ülikooli eesti keele lektorina.

Kirjameeste seltsis puutus Hermann kokku eesti kirjakeele arenguprobleemidega. Otsingutes ja vaidlustes kujunes eesti keele grammatiline struktuur ja ortograafia ikka kindlamaks. Hermann fikseeris senise eesti kirjaviisi korralduse oma õpikus „Eesti keele grammatik“ (1884). Selle ilmumine tõi autori seisukohad avalikkuse ette ja vallandas otsekohe teisitimõtlejate kriitikatulva. Arutelud olid avalikud: paljud Postimehe numbrid olid pühendatud vaidlustele Mihkel Veske, Jakob Hurda, Ado Grenz­steini ja teistega. Hermanni seisukohad paljudes eesti keele ortograafia küsimustes leidsid lõplikult tunnustamist alles XX sajandi algul. Seega ületas Hermanni keeleline loogika ja vaist mitmegi häälekamalt esinenud eesti keelemehe oma.

Tähtis lõik Hermanni keeletegevuses oli uute sõnade loomine ja terminivara kujundamine. On kokku loetud, et Hermann on teinud avalikult umbes 1200 uudissõnaettepanekut, millest on püsima jäänud umbes 140 sõna, kõige rohkem grammatika- ja muusikatermineid. Sajandi lõpul koostas Hermann ka esimese „Eesti kirjanduse ajaloo“ ning hakkas vihikute kaupa välja andma konversatsioonileksikoni. „Eesti üleüldise teaduse raamat ehk entcyklopädia konversationi-lexikon“ nõudis samuti hulgaliselt uusi sõnu kõige erinevamate alade jaoks.

Kuna Hermanni teos „Eesti keele grammatik“ on esimene eestikeelne eesti keele grammatika, on autor pidanud välja mõtlema kõik eestikeelsed grammatika oskussõnad. Hermanni heast keelevaistust annab tunnistust see, et suur osa neist on siiani käibel. Hermannilt pärinevad käänamine ja pööramine, kääne ja pööre, samuti kõik käänete nimetused (nimetav, omastav, osastav, sisseütlev jne), aga ka sellised terminid nagu asesõna ja sidesõna, ainsus ja mitmus, algvõrre ja ülivõrre, täisminevik ja enneminevik, tähestik, häälik, täishäälik, rõhk, käskiv kõneviis, liitlause jt.

Kui Jakob Hurt Eesti Kirjameeste Seltsi presidendina avaldas eesti oskussõnavara rikastamise programmi, tegi ta Hermannile ettepaneku muusikaterminoloogia soetamiseks. Aastate jooksul saavadki Hermanni muusikaalaste kirjutiste kaudu tuttavaks näiteks sellised uudissõnad nagu helilooja ja heliredel, üksiklaul ja kirikulaul, keelpill ja löökpill, avamäng, metsasarv, tiibklaver jt.

Ka „Üleüldise teaduse raamatu“ sõnadest on ajas vastu pidanud suur hulk, näiteks taimeteadus ja taimeteadlane, tuiksoon ja tõmbsoon, haritlane, õpetlane ja käsitööline, kõnetraat, ilukiri, ainuõigus, usund jt.

Hermann oli XIX sajandi lõpu viljakamaid sõnavara rikastajaid. Postimehe numbrites jagas ta õpetusi, kuidas sõnu luua. Ta soovitas kasutada analoogiat. Näiteks sõnade seltskond ja perekond eeskujul pakkus Hermann uuteks sõnadeks koolkond, saatkond, metskond, kaaskond, jõgikond; künnipäeva eeskujul sünnipäev ning teisigi lühema esiosaga liitsõnu: külimasin, ujukoht, supelmaja. Samuti soovitas ta julgelt kasutada liiteid –la (lehtla), –us (teadmus) ja –ik (laulik ’lauluraamat’).

Hermann oli järjekindel purist, kes propageeris igal võimalusel puhaskeelsust, taunis võõrsõnu ega pidanud laenamist sõnavara täiendamise viisina õigeks. Ta tahtis isegi keelest kõrvaldada vanu ammu muganenud laensõnu, soovitades tüki asemel kasutada sõna pala, supi asemel leem, vorsti asemel mauk, härra ja proua asemel isand ja emand. Kunstisõnavaras tahtis ta asendada laialt levinud saksa laensõnad pilt ja kunst ning soovitas nende asemele uudistüvesid kuje ja võidus. Esimese aluseks on ilmselt kuju, teine on loodud teaduse eeskujul. Hermanni uudissõnadest, mis pole laialt käibele läinud, on ilmselt kõige tuntum lauleldus ooperi vastena. On ju Hermanni enda „Uku ja Vanemuine ehk Eesti jumalad ja rahvas“ tänapäevani tuntud pigem laulelduse kui ooperina.

Hermanni kohta on väidetud, et oma grammatikaga õpetas ta eestlased kõnelema ja muusikamehena õpetas ta eestlased laulma. Selle, et esimene üldlaulupidu ei jäänud viimaseks ja eestlasi tuntakse tänapäevani laulurahvana, võlgneme suuresti Hermannile.