Meer mõtleb, partei juhib

Tribüünisündroom ja demokraatia defitsiit põhjustavad pealinna planeerimises kulukaid juhuotsuseid.

KAAREL TARAND

Kui Karl Vaino 1980ndatel Moskvas partei keskkomitees aru andmas käis, oli ta alatihti teiste kolleegide-kommunistide pilkealune, sest tema valitsemisala ENSV pealinn Tallinn oli ainus oma­taoliste seas, kus parteijuhtidel ei olnud paraadide vastuvõtmiseks ning mööda marssivate pioneeride, soldatite, tööliste ja talupoegade tervitamiseks oma alalist tribüüni. Häda ja alandus, mida kommunistid tundsid toonase Võidu väljaku ajutisel ja kipakal kaadervärgil seistes, viis seltsimees Vaino tema suurima ideeni linnplaneerimise alal. Nööbi külge kujundati kuub ehk tribüüni rajamise kattevarjuks mõeldi välja Lenini (nüüdne Rävala) puiestee läbimurre Süda tänava kvartalist. Plaan on jäänud realiseerimata, aga taas õhus.

Ma ei tea, mitmel korral mais ja novembris jõudis väike Miša tribüünil seisvatele parteijuhtidele au anda, kuid küllap on tribüünitunne praegusele Tallinna linnapeale neist rongkäikudest alles jäänud ja mõjutab ta linnaplaneerimislikku alateadvust ning otsuseid, millele informeeritud avalikkus ratsionaalset seletust ei leia. Linnapea Kõlvart pole juhtide seas mingi erand, kõiki neid tabab varem või hiljem tribüüni­sündroom ja mida lähemal absoluutsele on võimutükk, seda tugevamini tunneb juht vajadust tõusta kõrgemale kohale ja aina suuremale mööda voogavale elektoraadile lehvitamiseks.

Nüüd, mil Mihhail Kõlvarti juhitud linnavõim on otsustanud tühistada Tallinna peatänava väljaehitamise, võivad arhitektid vaid kibedasti kahetseda, et ei taibanud eskiisil leida kohta ka ühele tribüünile. Kas või petteks, sellest hiljem töö käigus hoopis näiteks rulapargi luues. Aga pole tribüüni, ei tule ka teed, sest tribüünita peatänav on lihtsalt uulits. Hädaolukorras on ajaloolised eeskujud kõnepidamiseks ka soomusauto katust kasutanud, kuid vaevalt küll kindral Herem mõnda kaitseväe oma linnapeale kõnepuldiks rentima soostub.

Tallinna võimude keerutused ja otsitud ettekäänded peatänava projektist loobumiseks, mille kõik detailid ja seosed pole veel faktidena avalikuks tulnud, on pealinna pikalt vaevava haiguse sümptomid. Ja selliseid suvaotsuseid kõigis omavalitsuse pädevuses olevates valdkondades jäämegi saama, kuni ei tegele tõsiselt ja tulemuslikult haiguse põhjusega. Selleks on demokraatia defitsiit, lootusetu segadus võimude lahususe ning järelevalve osas. Õpikunäide sellest, mis juhtub, kui moonutatud valimis­süsteem annab ühele grupeeringule pikaks ajaks ainuvõimu ning sisulist aruandlust ega kontrolli võimu teostamise üle ei toimu.

Tallinlaste valitud linnavolikogu võib juba neljandat valimistsüklit nimetada teovõimetuks poolvolikoguks, sest sõltumata sellest, kas Keskerakond on saanud valimistel 41,1 (2005) või 53,5 protsenti (2009) antud häältest, on nende päralt volikogus absoluutne enamus juba 14 aastat ning aasta-aastalt on vähenenud kokkuleppimise ja koalitsioonide moodustamise vajadus ja vastavalt ka oskus. Ainuvõim on teinud nad enesekeskseks kõiketeadjaks. Tõsielulisemate suht­arvude järgi on Keskerakond saanud piiramatult realiseerida tallinlaste vähemuse huve, sest volikogu ja selle moodustatud linnavalitsus on parimalgi juhul esindanud kõigist hääleõiguslikest (valimiste 2005–2017 tulemuste järgi) vahemikus 17,7 kuni 35,1 protsenti valijaid. Ükskõik kui siiras või silmakirjalik kaasamistegevus ei asenda tõhusat volitustega opositsiooni või võistlevat grupeeringut volikogus.

Asjaolu, et kehtivad mängureeglid annavad valimistel pealinnale düsfunktsionaalse võimu, on Toompeal ja kõigis erakondades hästi teada. Kuid aastaid ei ole Keskerakonna konkurendid soovinud olukorda seadusandja jõuga muuta, seega puudub muudel erakondadel usutav alus tekkinud olukorra üle nurisemiseks. Omajagu patukoormat lasub ka pealinna uusemigrantidel, kes kümnete tuhandete kaupa linna piiri taha valdadesse kolinud. Kui valdavalt eestlastest ekstallinlased elaksid jätkuvalt linnas, oleks valimistulemus teistsugune. Aga mine tea, ehk neile tekkinud olukord meeldib, sest linna tänavavõrgule tekitavad nad arvestatava statistilise koormuse ning nende näitajate alusel ehk linnataguste soovide järgi autokeskset linnaplaneerimist Tallinnas tehaksegi, kusjuures koormajad ise kulusid ei kanna. Veel enam, mõjukamaile ja rahakamaile neist on küllap hästi ka teada need õiged uksed võimukorrustel, mille kaudu linnataguste huvidele volikogust mööda minnes eeliseid tekitada.

Poolvolikogus ei sõnastata tööandjana ülesandeid oma palgatöölistele – linnavalitsuse tegevjuhtkonnale. Vastupidi, töövõtja on endale võtnud ülemuse rolli ja dikteerib täielikult volikogule, kas üldse ja mida see teeb. Volikogu kummitempliks nimetaminegi on tänapäeval liialdus, nagu kassi tiigriks pidamine. Peaks olema nii, et publiku laial osa­võtul räägitakse mingi oluline avaliku huvi küsimus volikogus läbi ning kui see vormub strateegiaks, arengukavaks või ka planeeringuks, siis on selle otsuse täitmine linnavalitsusele kohustuslik. Kui ta volikogu tahet realiseerida ei suuda, vahetatakse kogu punt välja.

Tallinna peatänava osas lubati Keskerakonna valimisprogrammis 2017. aastal järgmist: „Tallinn saab Pärnu maanteele uue peatänava Vabaduse väljakust kuni Hobujaamani. Peamiselt jalakäijatele ja ühistranspordile mõeldud tänav ühendab renoveeritud Tammsaare pargi Vanalinnaga.“ Linnapeakandidaat Taavi Aas kinnitas juurde: „Meie programmis ei ole lubadusi, vaid see on kindel töö­plaan ja me oleme sajaprotsendiliselt valmis selle ellu viimiseks kohe kui saame selleks tallinlastelt mandaadi.“ Mandaat saadi, aga produkti ei pakuta. Mäng on muutunud ja et see nii läheb, ei otsustatud isegi mitte linnavalitsuses, vaid ühe erakonna peakorteris, kuhu võim demokraatia nakkuse eest on varjunud.

Partei on nagu patriarhaalne perekond, kus pealik tõstab laual nuppe, nagu parajasti vaja. Erakondlike sise­pingete maandamiseks oli vaja tänavu kevadel väikest vangerdust ning nii koliski Taavi Aas ministriks ja Mihhail Kõlvart linnapeaks (Kõlvart sai küll Lasna­mäel väga palju hääli, kuid mitte lubadusega „meie meeriks“ hakata). Kohaliku täitevvõimu allumine täielikule parteilisele kontrollile on demokraatia alla­käigutrepi järgmine aste. Nii apoliitiliste kui ka puhtalt partei armust kohti täitvate poliitametnike käitumiskultuuri on varsti pea terve inimpõlve kujundatud ühe erakonna eetiliste standardite järgi, mille temperatuur jääb kuskile absoluutse nulli ligilähedusse.

Niisiis, kui tahame teada, millised on peatänava uuendamise lõpu tegelikud tagamaad, peame küsima, millised on Keskerakonna huvid. Kiiret vastust pole siin loota, senise praktika järgi tuleb enne aastaid oodata, kuni riigiprokuratuur ja kohtud ühiskonnale selle vastuse vahendada suudavad. Üks on selge: kui linnavõim muudab oma tööplaani, ja seda eriti suuremahuliste ja kalliste investeeringute osas, tekitab see automaatse ümberreastumise ka linnaga majanduslikes suhetes olevate ette­võtete nimekirjas. On võitjad ja kaotajad.

Pole teada, et linnakassas oleks püsivalt avatud korruptsioonikonto, kuhu ettevõtjad otsuste mõjutamiseks raha maksavad. Ja linnavõimul tervikuna polekski seda raha vaja, sest tulud kogunevad hästi niigi ning demokraatia tingimustes tehtaks niikuinii ainult otsuseid, mille tulemus on ka rahaliselt parim. Hoopis teine lugu on pidevas rahapuuduses vaevleva erakonnaga. Nagu laialt teada, ei ole Keskerakonnal juba kolmandat aastat oma kõigi kohustuste täitmiseks raha. Kuskil on võlausaldajad, kuskil need, kes ehk tehingupõhiselt oleksid valmis „aitama“. On annetajad, kes ei taha midagi vastu, ja teised, kes tahavad. Avalikud ja varjatud. Tõenditeta ei näita ma kellelegi näpuga, osutan vaid, et kujunenud olukorras on kõik klassikalised korruptsiooniohu tunnused.

Järeldus: kui tallinlased tahavad endale uue peatänava saada, siis peavad nad otsustavalt haiguste ravi nõudma. On ammu teada, mida ravimiretseptile kirjutada, nimelt „pealinna seaduse eelnõu“. Kui kõrvuti valitsusega ka Keskerakonda tõepoolest juhib Jüri Ratas ja tal on aus soov esitada tõendeid katteks oma väitele Keskerakonna imelisest muutumisest, siis sel sügisel peaks pealinna seaduse eelnõu riigikokku viima. Kiireks läheb, sest pisut enam kui kahe aasta pärast peaks Tallinna volikogu valima uute reeglite järgi, mille jõul saaks linnavõimu töös taastada võimude lahususe ja järelevalve põhimõtted.