Üks festival – Lähme kas või joostes, et jõuda rannapeole

Teatrisuvi on küll külluslik ja mitmekesine, ent väga kõikuva tasemega festival, kus kesise lavastuse otsa komistamise tõenäosus on kahetsusväärselt suur.

TAMBET KAUGEMA

Eesti teatrisuve võib võtta kui kolm kuud kestvat festivali, sarnasusi leiab palju. Maikuus tehakse suveetendustega ots lahti ning neid antakse peaaegu augusti lõpuni välja. Mõistagi on teatrifestivale mitmesuguseid, mõnel väiksemal pakutakse vaatamiseks vaid nelja-viit lavastust, ent enamasti iseloomustab neid siiski küllus ja mitmekesisus. Lühikese aja jooksul suure koguse lavastuste järjest vaatamine annab festivalipublikule võimsa koondkogemuse, nähtu põimub ja loob seoseid, mida ükshaaval nokkides kätte ei saaks.

Külluslikkus käib ka teatrisuve kohta. Kui võtta Eesti Teatri Agentuuri veebilehel lahti ilmselt kõige põhjalikum suvelavastuste nimekiri,1 siis selgub, et tänavu suvel mängitakse Eesti eri paigus vähemalt 76 lavastust, millest 51 on uuslavastused ehk laval esimest suve. Peale selle rikastavad teatripilti vähemalt kaheksa festivali (selle sõna otseses tähenduses), Rakvere „Baltoscandal“ neist ehk kõige kaalukam. Kaks korda sai tarvitatud sõna „vähemalt“, seda seetõttu, et kindlasti pole isegi Eesti Teatri Agentuuri nimistu täielik. Võib arvata, et augustis lisandub sinna veel nii mõnigi hiline ärkaja, kes otsustanud, et ilmtingimata tuleb veel sellel suvel oma lavastusega maha saada, ning ilmselt ei ole ka kõik harrastus- ja poolharrastustrupid oma teatritegemisest agentuurile teada andnud.

Pole kahtlustki, suveteatri maht on kasvanud Eestis metsikult suureks. Võrdluseks: 1995. aastal, kui Tallinna Linnateatri Lavaaugus kappas publiku ette Elmo Nüganeni „Kolm musketäri“ – lavastus, mida peetakse suveteatri võimsa (taas)tuleku esimeseks kuulutajaks –, esietendus vaid kaks suvelavastust (peale „Musketäride“ veel Mati Undi Eesti Draamateatri trupiga tehtud „Pööriöö unenägu“ Kadrioru jäähallis). 2005. aastaks oli suviste uuslavastuste arv kasvanud juba 15ni,2 ehkki praeguse olukorraga võrreldes oli seegi köki-möki ja lapselalin. 2004. aasta suvel kirjutas teatrikriitik ja Sirbi tolleaegne teatritoimetaja Margot Visnap, et viimased kümmekond aastat on iga suvehooaja hakul ennustatud, „millal saavutatakse lagi, millest teatritegijad enam üle ei hüppa, ja mis suunas teatritegemine suvel edasi liigub: kas lauskommertsi või kunstitundlikkuse poole?“.3 Nagu nüüdseks teada, oli tookord laeni veel õige mitu meetrit minna ning päris kätte ei ole saadud seda seniajani.

1995. aastal kappas Tallinna Linnateatri Lavaaugus publiku ette „Kolm musketäri“: Athos – Marko Matvere, Aramis – Jaanus Rohumaa, Porthos – Allan Noormets,
d’Artagnan – Indrek Sammul.

Peeter Langovits / Pm / Scanpix

Teatrisuve ja -festivali võrdluses jääb siiski silma üks vastuolu. Festivali programmi paneb enamasti kokku kuraator või grupp muidu tähtsaid isikuid – nemad otsustavad, milline lavastus haakub festivali iseloomuga, on huvitav ja väärib publiku ette pääsemist, ning milline mitte. Tõsi, teatriajalugu tunneb ka teistsuguseid näiteid: olgu või nimetatud Tartus korraldatav „Draama“, mis üksvahe koostas oma kava nii, et iga teater lähetas festivalile oma Joonase – eeldatavasti oma parima lavastuse – ning korraldajad nende valikutesse eriti ei sekkunud. Ent üsna ruttu loobuti sellest põhimõttest, sest üldpilt sai kole kaootiline ja juhuslik ning mitte alati ei lähtunud teatrid valikut tehes kunstilisest kvaliteedist, vaid vahel sellestki, kui lihtne on üht või teist lavastust festivalile transportida.

Teatrisuvel mingit kuraatorit ei ole ega ilmselt ka tule, suvine mänguplaan kujuneb juhuse tahtel ning paljude teatri­tegijate hautud plaanide põimumise tulemusel. Kevadel tegin küll ettepaneku,4 et teatreid-truppe, kes soovivad suvel mõne lavastuse välja tuua, tuleks hakata tarifitseerima ning jaotada nad kategooriatesse – siis on selge, milline teater võib mängida mõisas, milline metsas ja kes peab sooga leppima –, aga mõistagi oli tegemist naljajutuga, ehkki mingi ähvardav-õpetlik iva võiks selles ju olla. Oma juhuslikkuses on teatrisuvi küll külluslik ja mitmekesine, ent väga kõikuva tasemega festival, kus kesise lavastuse otsa komistamise tõenäosus on kahetsusväärselt suur. Seejuures ei puudu aga ka tipud – mõnel suvel on neid rohkem, mõnel kasinalt.

Kui praegust kuuma teatrisuve kuidagi hinnata, siis tundub, et seekord on tegemist pigem viimasega, ehkki kuu aega on ju veel ees ja üllatus ei pruugi tulles sugugi kõva häälega hüüda. Natuke rohkem kui kahe kuu uuslavastuste saagist tõusevad esile Tallinna Linnateatri ja Vana Baskini teatri „Miljoni vaade“, Emajõe Suveteatri „Tsaar Saltaan. Üleküpsenud muinasjutt“, Pärnu Suveteatri „Inriid ja Toomas Nipernaadi“, Koplis Põhjala tehasehoones etendatud „Olmeulmad 2“, R.A.A.A.Mi „Pikse pill“ ja Saueaugu teatritalu „Ilmavõõras“, ent midagi hingematvalt võimast, mille puhul nii publik kui ka teatrikriitikud hüppaksid suurest rõõmust jalalt jalale ja taoks käsi kokku, pole õnnestunud veel näha.

Festivalipublikut on mitut sorti: mõni vaatab ära kõik etendused (või vähemasti püüdleb selle poole), teine teeb juba varakult täpse ja mõtestatud valiku ning lähtub põhimõttest „pigem vähem, aga paremad“. Sama kehtib ka suveteatri kohta. Inimest, kes vaatab ära kõik suvelavastused, usutavasti ei kohta: lavastuste hulk ning etendustele jõudmiseks läbimist vajavad vahemaad on selleks liiga suured. Pole ka tarvis, sest nagu iga liialduse puhul, ei mõju ka üleliia palju teatrit tervisele hästi. (Üks tuttav teatrikunstnik tuli hiljuti lobajutu käigus välja hiilgava ideega: teatrid võiksid töötada välja ühise suvise arvestuskaardi. Kui inimene külastab mõnda suveetendust, võtab ta selle kinnituseks arvestuskaardile templi – nagu poed ja bensiinijaamad kampaaniate käigus templeid ja kleepse jagavad –, ning kui suve lõpuks on kõigi lavastuste kohta tempel ette näidata, siis ootab nii usinat teatrikülastajat Eesti Teatriliidus tasuta hot dog.)

Suveteatrihuvilisi, kes vaatavad kolme kuuga ära 10–15 lavastust, on kindlasti rohkem. Arvata võib, et teatriretkedele kannustab neid minema eeskätt jahedamatest aastaaegadest kaasa võetud põhjalik teatrihuvi ja -kirg, ehkki ka uute huvitavate etenduspaikade avastamine pole kindlasti vähetähtis. Valdava osa suvisest teatripublikust moodustavad siiski vist inimesed, kes käivad kahel-kolmel etendusel – olgu juhuse läbi, geograafilistel põhjustel või põhjaliku kaalumise tulemusena. Peale eespool mainitud põhjuste (kõrgelt arenenud teatrihuvi, mis ei vaibu ka suvel; tahtmine avastada teatriga seotud siseturismi käigus uusi paiku, kuhu muidu ei satuks) võib pidada suveteatri üüratu populaarsuse tähtsamateks põhjusteks veel sügavalt juurdunud traditsiooni (varsti juba veerand sajandit on meil kombeks suvel agaralt teatris käia) ning suvise aja muretut meelt ja lustimisjanu (nagu öeldakse Shanoni laulus „Suvi kestab veel“: „ … lähme kas või joostes, et jõuda rannapeole“).

„Kolme musketäriga“ 1995. aastal taas valla päästetud teatrinähtus keskendus esiotsa ikka peamiselt vabaõhuvaatemängudele, kus tärisesid mõõgad, kappasid hobused ja lasti palju tossu, ent viis-kuus aastat hiljem, sajandivahetuse paiku, ilmusid suvisesse teatripilti ka nõudlikumad tekstid ning leiti, et suvist teatrit saab edukalt teha siseruumideski, publik tuleb küll (Eesti Draamateatri „Aristokraadid“ 2000. aastal Keila-Joa mõisas, Rakvere teatri „Majahoidja“ 2001. aastal Rakveres Pikal tänaval jm). Tollest ajast on teatrikriitikud hoidnud õige pingsalt silma peal, milliseks kujuneb suviti meelelahutusliku ja kunstile keskenduva teatri vahekord ning ikka ja jälle on mingi aja tagant ringiga jõutud tõdemuseni, et valitseb stagnatsioon ja meelelahutus kipub liialt võimust võtma.

Lihtsakoelisi komöödiaid polegi nii hirmus palju (selle suve ilmselt markantseim näide on Vana Baskini teatri turunduslikult väga lööva pealkirjaga „Kas hakkame seksima?“, millega tiirutatakse mööda Eesti vabaõhulavasid), pigem häirib siit-sealt läbi kumav teatritegijate suhtumine, et käes on suvi ja järelikult tuleb, nui neljaks, midagi teha. Mida täpselt ning kas selleks on ka ainuõige mängupaik olemas, ei tundugi neile alati nii tähtis. Paraku avaldab selline suhtumine mõju nii tegijate püstitatud eesmärkidele kui ka saadud tulemusele.

Suveteatrivanker on ennast kenasti veerema saanud, ent roopad, mida mööda veeretakse, on küllatki sügavaks sõidetud ega lase naljalt kuhugi kõrvale kalduda. Riigiteatrid toovad suvelavastusi välja hämmastava korrapära ja järjekindlusega (ikka nii, et suvede lõikes ei hakkaks üks lavastus teist sabast sööma), mis pole ka ime, sest suvine teatritegu tähendab enamasti rohkesti publikut, arvestatavat piletitulu ja mõjub mainele samuti hästi, kui just mingit käkki kokku ei keera. Ent suvine publik on väga kannatlik. Väikestele ja hapra eksistentsiga erateatritele, keda tekib iga aastaga aina juurde, annab suvi hea võimaluse tööd rügada ja silma paista, aga eks publik ja piletitulu ole neilegi tähtsad.

Kogu see rutiinseks kiskuv masinavärk sööb pisitasa ja esialgu veel väikeste ampsudega suveteatri üht aluspõhimõtet, mille kohaselt just uus mängukoht ja uus trupikooslus on need tagatised, mis lubavad publikul loota uut ja huvitavat ning süstivad ka tegijatesse särtsu. Sisse­töötatud mängupaikadest ei lasta naljalt lahti ja kui isegi otsitakse etendusteks uus heinaküün või mõisapark, siis ei erine see kuigivõrd kümnest varem nähtust. Ka näiteseltskondade koos­seisud ei kipu kuigi radikaalselt vahetuma. Tõsi, suveteatri rohkus ja mitmekesisus aitab seda olukorda leevendada, sest kui inimene satub suve jooksul kaks-kolm korda teatrisse, siis ilmselt ta murekohta ei märkagi.

1 Vt www.teater.ee/teater_eestis/uudised/aid-7639/Teatrisuvi-2018

2 Kadri Rantanen, Eesti suveteater aastatel 1995–2005. Magistritöö. Tartu Ülikool, 2010. lk 23–25.

3 Margot Visnap, Suveteater – projektiteater? – Sirp 13. VIII 2004.

4 Tambet Kaugema, Soo-, metsa- ja mõisakvoodid. – Sirp 4. V 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht