Mängufilm „Aurora“ (Kuukulgur Film, Eesti 2025, 110 min), režissöörid-stsenaristid Andres Maimik ja Rain Tolk, operaator Heiko Sikka, helilooja Sten Šeripov, produtsent Madis Tüür. Osades Maarja Johanna Mägi, Ott Kartau, Jörgen Liik, Indrek Taalmaa, Rea Lest, Kersti Heinloo, Karin Rask, Simeoni Sundja, Margus Jaanovits jt.

Kaunites kunstides armastusest ühtegi olulisemat teemat ei olegi. Kõnetades kõiki inimesi, ei jää sellest puutumata ka filmitegijad, kelle isiklikust lähenemisest armastusfilmide tulevik sõltubki. Film, mida hakatakse väntama ainult filmitegemise enda pärast, läheb harva publikule korda. Sestap on hea meel tunnetada, et Andres Maimiku ja Rain Tolgi „Aurora“ armastusega raha teha ei ürita. Armukolmnurk mõjub filmi kõrvalliinidest elutruuma ja haaravamana. Isiklikust lähenemisest jääb puudu hoopis siis, kui mängu tuleb religioon.

Orgaanika

Üks „Aurora“ õnnestumistest seisneb näitlejate orgaanilises mängus. Osatäitjaid on mugav jälgida, dialoogid ei mõju surutuna ja peaaegu ükski võõra maiguga repliik ei jää kõnelejatele suulakke kinni. Mitmetes stseenides saavutatakse hüperrealistlik õhkkond, kus inimeste suhted hakkavad meenutama päris elu olukordi. Tänu näitlejate loomulikkusele ei tekita osa stsenaariumist – eeskätt armukolmnurk ja sellesse paiskumise ajendid – küsitavusi.

On igati tõenäoline, et stseenide ladususele on kaasa aidanud karakteripõhise improvisatsiooni tehnika, mida režissöörid-stsenaristid Maimik ja Tolk filmi tehes rakendasid. Selle meetodi korral tutvub näitleja oma tegelaskujuga isikukirjelduse, mitte stsenaariumi kaudu, rõhk on karakteri detailsel tundmaõppimisel ja väljakujundamisel veel enne, kui kohtutakse teiste tegelaskujudega

Oma intervjuudes on režissöörid kirjeldanud, et karakterite väljaarendamisele järgnesid improvisatsioonilised proovid, kus mängiti läbi filmi lõpptulemuse seisukohalt olulised pöördsündmused. Filmistsenaarium oli lavastajatel olemas küll algusest peale, ent proovide käigus täiendati seda pidevalt. Lõpuks võtteplatsile jõudnud, filmiti materjal üles üsnagi tavapärasel moel, mistõttu tuleb tõdeda, et otsest, vahetut improvisatsiooni „Aurora“ filmis kui lõpp-produktis ei esine.¹

Kõvalseisjana võib teoretiseerida, et karakteripõhine improvisatsioon võimaldabki näitlejatel vaadata kaugemale esmastest mõtetest, välistades näitlejalikud klišeed. Ilmselt väheneb ka ülemängimise oht: karakterit, keda on tundma õpitud tavalise inimese, mitte müstilise arhetüübina, ei kiputa just kergesti stereotüüpseks kannatajaks, kirjanduslikuks donžuaniks või üdini kurjaks sadistiks mängima. Kuigi „Aurora“ stsenaarium ei lase improvisatsiooni kasutamisele vaatamata päris lõpuni stereotüüpidest lahti, saavutatakse elulisus vähemalt tegelaskujude vahelistes suhetes.

Karakteripõhine improvisatsioon „Aurora“ osatäitjatele sobib. Teadagi on film nimiosalise Maarja Johanna Mägi tähelend, kelle ülesastumist kiidab ka Berliini filmifestivali „Shooting Stars“ programmi žürii. Väitega, et Mäel on filmis „palju erinevaid nägusid“² saab ainult nõustuda. Tema reaktsioonid on etteaimamatud, puuduvad stampideks saanud ilmed ja tehislikud žestid.

Nauditavad on ka Jörgen Liigi ja Ott Kartau rollid. Liik toob raskepoolse süžeega filmi lõdvestavaid naerukohti, mis varieeruvad lögase riisitera mahanipsamisest rahvalaulikute imiteerimiseni. Tõenäoliselt ongi suur hulk naljakatest kohtadest filmi jõudnud tänu improvisatsioonitehnikale. Seevastu Kartau Joonast hakkab lihtsalt väga kahju – punaseks nutetud silmad ja neurootiline olek on ehedad ja valusad. Mida saab vaene mees parata, et ta oma tubliduses naisele lihtsalt järjest ebahuvitavamaks muutub?

Eksitav turundus

Teoreetiliselt võiks karakteripõhine improvisatsioon lisaks näitlejatööde rikastamisele parandada ka esialgse stsenaariumi vigu. Ometi on selge, et põneva meetodi rakendamisest filmi kõige nõrgema lüli millekski erakordseks lihvimisel pole abi olnud. Nigelalt polegi käsitletud mitte niivõrd „Aurora“ põhiliini ehk armukolmnurka, vaid seda polsterdavat kõrvalteemat – Aurora päritolupere ja abikaasa kristlikku usutunnistust.

Kuigi režissöörid pole enda sõnul tahtnud kristlasi naeruvääristada,³ mõjub sektimaigulise Elu Vee koguduse loo rääkimine põhjendamatult intriigi üles kiskuvalt. Kaasa ei aita ka filmile eelnenud reklaam, kus käsitletakse kristlust filmile värvi andva eksootilise eripärana, luues tahes-tahtmata vastanduse kristlaste ja ülejäänud ühiskonna vahel. Nimelt rõhutatakse filmitutvustustes, et peategelane Aurora on üles kasvanud „ühtehoidvas, aga ka üksteist jälgivas perekonnas“. Kirjutatakse „vääramatust kokkupõrkekursist“, millel Aurora liigub, sest lisaks korralikule pereelule areneb tal välja „metsik salaelu, mis vabastab teda reeglite diktaadi alt“.⁴

Rõhk, mis tutvustustes Aurora päritolupere mõjutustegevusele pannakse, on filmi enda sündmuste seisukohalt ebaproportsionaalselt suur. Tutvustused jätavad valdavalt mulje filmist, kus vastandatakse kontrolliv ja hukkamõistu vääriv kristlust vaba ja õiglase individualismiga. Ometi selgub filmi vaadates, et „Aurora“ pole sugugi mitte väärtuste põrkumise süvafilosoofiline arutlus, vaid küllaltki argine psühholoogiline draama tunnete ja vajaduste vahel tasakaalu leidmisest. Kristlus, mis peaks reklaami järgi justkui sündmuste kaalu väärtuspõhiste konfliktidega raskendama, seda ei tee.

Aurorat on tahetud näidata kristliku kogukonna ohvrina, ent vägisi tikub peale mõte, et filmi põhikonflikt pole muud kui argine tüüpsituatsioon: oma mees igav, armuke põnev. (Just see elulisus ongi filmi tugevus!) Eriti teravalt tuleb see välja stseenist, kus kasuema Aurorale provotseerivalt tunnistab, et võiks samuti kõik maha jätta, ning hoopis rokk-kontsertidel ja alasti ujumas käima hakata. Põhjenduseks, miks ta seda ei tee, ei too ta aga mitte kristlikku moraali, vaid vastutuse majapidamise ees.

Kristlastest – neutraalselt

Ka kunstiliselt võtab koguduseelu kujutamine filmilt pigem ära, kui annab juurde. Kuigi evangeelse koguduse toimimist oma ülistuslaulude, palvuste ülekandmise või ka esteetikaga on püütud heast tahtest kajastada realistlikult, pole filmitegijad võtnud arvesse selle lähenemise ohtusid. Ei ole ju uudis, kui palju nalja evangeelsete kristlaste usutalituste reaalsus – näiteks needsamad ülistuslaulud – suurele osale eestlastest teeb. Midagi enamat ehedast toimetamisest polegi vaja, et suur osa filmivaatajatest juba muigama hakkaks.

Filmitegijate „neutraalsus“ kristlaste naeruvääristamist ära ei hoia. Näiteks söödetakse publikule juba üsna filmi alguses ette stseen, kus üks koguduse liige (Margus Jaanovits) osutab Aurora lastetusele ebamugavalt suurt tähelepanu. Kuigi teised koguduses mõistavad mehe käitumise hukka, palvetatakse siiski koos Aurora „emaka tervenemise“ eest. Ilma kristliku kontekstita suunaksid vaatajad oma pahameele Jaanovitsi kehastatud tegelaskuju pihta. Praegu mõjub stseen aga kehvasti sõnastatud argumendina, mis kritiseerib naiste kehalise autonoomia ebapiisavust religioossetes ringkondades.

Oleks naiivne uskuda, et laiema religioosse taustata vaataja jääb pärast selliseid stseene Elu Vee koguduse suhtes neutraalsele positsioonile. Lisame veel juurde võimaluse, et kõnealune vaataja on lugenud „Aurora“ intriigiloovaid tutvustusi või peab evangeelseid protestante juba ette kentsakaks. Kõige tõenäolisemalt säilitab säärane vaataja oma stereotüpiseeriva suhtumise ning kannab kristlusekriitika üle ka nendesse stseenidesse, kus tegelikult tuleks tähelepanu pöörata hoopis tegelaste inimlikele (s.t ideoloogiavabadele) omadustele. Näiteks võib hakata Aurora abikaasa Joona neurootilisus paistma mingisuguse „kristlastele omase“ distsipliinivajadusena. Depressioonis Aurora elule turgutamine isa poolt (selles pole tõesti midagi hukkamõistu väärivat) võib näida invasiivse sekkumisena tütre eluvalikutesse. Kõige lõpuks võib isegi viisi, kuidas Aurora kasuema tüdruku juukseid kammib, näha usulise allutamismaneerina.

Neutraalne kristliku keskkonna edasiandmine tundub olevat küllaltki raskesti saavutatav ka seetõttu, et paneb näitlejad loominguliselt lukku. Olemasolevat matkides tegeldakse vana ja tehtu kordamisega, selle asemel et kujundada mängides välja uusi ja huvitavaid lähenemisi. Nõnda mõjuvadki koguduse­stseenid teistest stseenidest tühjemana, püsides elus vaid suhtedraama detailide kaasamise toel.

Kui religioon kord juba filmitegemisse tõmmatud, aidanuks läbi mõtestamata tõekspidamiste taastootmist ära hoida konkreetsem seisukohavõtt. Nii võitlev ateism kui ka siiras religioossus avaksid filmipublikule uusi vaatenurki, jätmata muljet, et kristlaste lugu on otsustatud rääkida ainuüksi filmitegemise enda pärast. Omapoolset vertikaalset mõõdet lisamata mõjuvad kogudusestseenid antropoloogilise välitöö sorteerimata materjalina. Paar olulisemat sõna kohalikus kõnepruugis selgeks õppinud, lähevad akadeemilist tunnustust jahtivad üliõpilased mõne loodusrahva juurde, filmivad üles kõige veidramad rituaalid, piiluvad põõsastest hõimupealiku tütre suplusretke ning suunduvad siis ülikooli tagasi. Akadeemiline pilk kristliku kogukonna tõekspidamistele mõjub „Aurora“ kontekstis külma ja kõledana.

Millimallikad silma võrkkestal

Erinevalt usust on filmitegijate suhe armastusega filmis päriselt originaalne. „Armastus on nagu millimallikad silma võrkkestal“ – laen stsenaariumi sõnastusse Hasso Krullilt. Samamoodi, nagu ei saa millimallikaid pilguga tabada, ei ole liiglihtsate selgitustega armastust defineerida püüdnud ka režissöörid. Armastuse mõistmiseks kaevutakse võrdpiltide maailma, kust on raske leida küll konkreetseid lahendusi, ent kus on seda suurem tõenäosus avastada midagi ergutavat. Film elab armastajatele tuliselt kaasa.

Armukolmnurga poolest on „Auroras“ psühholoogiliselt laetud ja filosoofiliselt mõtestatud filmiks kõik olemas. Selle tõttu hakkabki kahju, et filmi pealiin maksab lõivu odavale klišeele: Aurorat presenteeritakse positiivse kangelannana, kelle kannatuste põhjuseks on kristlik kogukond. Kui kedagi süüdistada tahta, võib kannatuse taga näha kord Lenny suutmatust vastutus võtta, Aurora ebaküpsust oma elu ohjad enda kätte haarata või Joona enesekesksust abielu hallis argipäevas. Ükskõik mis kandi pealt vaadata, tundub ikka, et suhtepuntra taga on tavaline inimsuhete keerukus. Sellest tulenevalt ei mõju usutavalt ega asjakohaselt ka filmi suur kohtumõistmise finaal.

1 Andres Maimik: improvisatsioon tuleb igale filmile kasuks. – Kultuur.err 6. I 2025. https://kultuur.err.ee/1609567975/andres-maimik-improvisatsioon-tuleb-igale-filmile-kasuks

2 The 2025 European Shooting Stars: Ten Promising European Talents with International Appeal. – EFP Online 11. XII 2024. https://www.efp-online.com/news/the-2025-european-shooting-stars-ten-promising-european-talents-with-international-appeal

3 Andrei Liimets, Maimik ja Tolk mees olemisest, huumorist ja jumalast. „Me ei tahtnud teha filmi, kus kristlasi kujutatakse naeruväärsetena“. – Eesti Ekspress 12. I 2025. https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120347886/maimik-ja-tolk-mees-olemisest-huumorist-ja-jumalast-me-ei-tahtnud-teha-filmi-kus-kristlasi-kujutatakse-naeruvaarsetena

4 https://www.kinosoprus.ee/et/film/aurora