Vahel paistab meie teatripilt kiskuvat pooluseliseks. Teravaid ja vastuolulisi ühiskonnateemasid käsitletakse enamasti dokumentaalteatri või post­dramaatilise fragmentaariumi vormis. Samal ajal on lavadel hulk hästitoimivaid (tõlke)näidendeid, kus on kena alguse, keskpaiga ja lõpuga lugu ning heal juhul ka põnevalt kujutatud karakterid, kuid sageli jääb hämaraks, mida see kõik siin ja praegu ütlema peaks.

Nii on rõõmustav näha teatrit, kus kaks poolt on veenvalt kokku saanud. Just sellisena mõjub Ugala teatri „Süsteem“: selles trillerlikus loos püüab Maia (Marika Palm) aru saada, mis juhtus tema venna Janiga (Rait Õunapuu), keda süüdistatakse jõhkras kallaletungis. Põneviku taustaks on noorte meestega manipuleerivad ja vägivalda õhutavad populistlikud rühmitused, „Süsteem“ näitab samm-sammult, kuidas traditsioonilise mehelikkuse päästmisest areneb agressiivne äärmuslus.

Vaatasin lavastust ühel teisipäeva keskpäeval Kumu auditooriumis, saali täitsid valdavalt põhikooli vanemate klasside noored, kes elasid süžeepööretele pingsalt kaasa. Seejuures ei saa kuidagi öelda, et „Süsteem“ tegeleks spetsiifiliselt noorte probleemidega – protsessid, mida vaadeldakse, mõjutavad kõiki ühiskonnaliikmeid. 2021. aastal Inglismaal kirjutatud lugu käsitleb hoiakuid, mis on levinud ka Eestis ning vajavad mõtestamist ja arutelu.

Andres Noormetsa lavastuse aluseks on inglise näitekirjaniku, stsenaristi ja lavastaja Ben Lewise kuueosaline kuuldemängusari, mille Noormets on tõlkinud ja Eesti oludesse kohandanud, esietendus oli Ugalas mullu aprillis. Novembris käis Ben Lewis Eestis, vaatas Ugala teatri lavastust ning kohtus Viljandis Noormetsa, trupi ja teatrikülastajatega. Rääkisime Lewisega „Süsteemi“ taustast, kuuldemängužanri võimalustest ning näitekirjaniku rollist tänapäeva maailmas.

Samal päeval, kui vaatasin Ugala „Süsteemi“, valiti Ameerika Ühendriikides presidenti. Paralleelid laval nähtu ja Ameerikas toimuva vahel olid ilmsed, „Süsteem“ valgustab põhjalikult läbi selle, kuidas end kõrvalejäetuna tundvad inimesed lähevad kaasa lihtsate lubaduste ja agressiivse retoorikaga. Kui palju on „Süsteemi“ kirjutamist mõjutanud parempopulistlike jõudude esiletõus?

Kui ma selle sarja kolm-neli aastat tagasi kirjutasin, siis ma ei uskunud, et maailm võib nii kiiresti muutuda. Ent pärast Brexitit ja Trumpi esimest võitu ei olnud see kindlasti enam üllatus. Mind huvitas noorte meeste haavatavus ja see, kuidas nad satuvad radikaalsetesse liikumistesse. Tuli välja, et ideoloogia on selle juures teisejärguline.

Norra dokumentalist ja inimõiguste aktivist Deeyah Khan on uurinud parem­äärmuslikke ja džihaadiliikumisi ning leidnud nende vahel palju sarnasust. Need ilmnevad nii mõtteviisis, millega noored mehed sinna tulevad, kui ka radikaliseerumise protsessis. Ei parem­äärmuslaste ega džihadistide puhul ei tõmmanud noori mehi sageli kaasa mitte liikumise ideoloogia, vaid midagi muud: missioonitunne, võitlustahe, võimalus leida oma elule tähendus ja eesmärk ning kuuluda kuhugi gruppi. Tihti ei tunne džihadistid kuigi hästi koraani, samuti ei pruugi paremäärmuslastega liituvatel noortel olla selget ettekujutust rühmituse ideoloogiast.

Mind hakkas huvitama, miks just noored mehed langevad nii kergesti selliste liikumiste ohvriks. Viimasel paaril aastal on ilmnenud, et see teema ei puuduta ainult noori mehi. Ühiskonnas on järjest rohkem gruppe, kes tunnevad, et nende hääl ei maksa enam midagi. Ameerikas pakutakse lihtsat lugu lahenduseks keerulisele ja kohutavale maailmale. See ahvatleb, aga tegelikult räägitakse valet. See on väga hirmutav.

Millisena näete sellises maailmas enda kui kirjaniku rolli?

Praegu paistab kõik väga keeruline. Eks ma püüan kirjutada niiviisi, et võimalikult paljusid kaasa haarata. „Süsteem“ on algselt kirjutatud ju raadiole, BBC soovis kaasahaaravaid, pinget ja põnevust pakkuvaid kuuldemänge. Selles formaadis ma töötasin. Aga selle sees püüan alati leida võimalusi, et avardada ruumi inimeste peas ja panna nad kahtlema, mida nad enda või teiste kohta arvavad. Teen ehk asju keerukamaks, sest selline on reaalsus. Püüan osutada maailma komplekssusele ja süsteemidele, mis meid kõiki mõjutavad. Oleme kõik osa millestki suuremast, mida me ei suuda kontrollida. Aga mida me selle teadmisega peale hakkame? Peame selles keerulises süsteemis leidma tee, mis on meile kui indiviididele tähenduslik, kuid mis oleks kasulik ka ühiskonnale.

Mulle on täiesti arusaamatu, miks inimesi tõmbavad autokraatlikud juhid. Mõnes mõttes saan nende veetlusest aru, aga ikkagi … miks need mehed nii mõjuvad? See ei mahu mulle pähe. Ja nad on kogu aeg vaateväljas! Kui jõudsin eile (6. novembril – toim) Tallinna, teadsin juba, missugused on USA valimistulemused, aga ma ei tahtnud sellele mõelda, sest see teeb lihtsalt jõuetuks. Ja siis nägin Tallinnas bussiga sõites kesklinnas suurel ekraanil Donald Trumpi. See oli nii võõrastav – näha siin, täiesti võõras keskkonnas seda oranži koomiksikoletist, kes on pannud kõik need inimesed enda poolt hääletama. See ei olnud napp võit, ta saavutas suure ülekaalu. Kuidas see juhtus? Mis toimub?

Üks huvitav aspekt on see, et populistlikud poliitikud ei tunne häbi. Seega pole neid toetades vaja ka endal häbi tunda. Trumpi või Boris Johnsoni tegude kõrval näivad enda eksimused tühised.

Minu meelest on „Süsteem“ huvitav ja vajalik näidend just selle poolest, et ühendatud on keerulise sotsiaalse probleemi käsitlus ja kaasahaarav loojutustamine.

Jah, seda ma tahtsingi teha. Sest arvan, et üks põhjus, miks noored mehed tahavad ühineda selliste rühmitustega, peitub selles, et nad on vaadanud palju filme. Ja nende filmide keskmes on kangelase teekond. Me kõik, mehed eriti, oleme selle narratiivi omaks võtnud. Meis kõigis on mingi osa, mis tahab olla kangelane ja võtta vastu väljakutseid. See on meie kultuuris sügavalt juurdunud ja seda soovi kasutatakse neis rühmitustes ära.

Sellepärast ongi klassikaline loojutustamisviis selle teema puhul kohane. Seejuures püüdsin seda vormi ka õõnestada. Jani suhe õega lisab loole hoopis teise perspektiivi. Seal ei ole survet olla kangelane. Kaks erisugust mudelit saavad siin kokku ja neil on teineteisele midagi pakkuda. Arvan, et see käib ka tänapäeva maailma kohta: et edasi liikuda, on vaja erilaadseid vaatenurki, erisuguseid lugusid. See võib aidata välja olukorrast, kuhu oleme jõudnud.

„Süsteemi“ vaadates meenus mulle läti dramaturgi Matīss Gricmanise näidend „Olla natsionalist“ („Būt nacionālistam“, 2017), kus kirjeldatakse autori läbikäidud teekonda: noore mehena ühines ta läti rahvuslastega, tõusis ühe parlamendiliikme assistendiks ja nägi süsteemi seestpoolt, tema maailmavaade muutus, ta loobus oma ametist ja lahkus parteist. Tema lugu läbivad needsamad märksõnad mis „Süsteemigi“: oma elule tähenduse otsimine, vaenlasekujude konstrueerimine, mehelikkuse väärtustamine ja treening, kiire tõus karjääriredelil, viimaks pettumus ja põgenemine. Gricmanise näidend on rõhutatult autobiograafiline ja dokumentaalne: peategelane kannab autori nime, ka teistel tegelaskujudel on Läti poliitikute nimed, sündmused on tõesti aset leidnud. Kas „Süsteemil“ on samuti isiklik taust? On teil endal või teie lähedastel kokkupuuteid selliste organisatsioonidega nagu „Süsteemis“ kirjeldatakse?

Ei, mul ei ole. Vähemalt mitte sellisel moel. Mind on alati huvitanud organisatsioonid, kes pakuvad selget teekonda, aga ma pole ise kunagi ühessegi kuulunud. Kord külastasin Londonis uurimistöö eesmärgil saientoloogia keskust. Nende keskuste ees on võimalus teha stressitest, pannes oma käed ühe masina külge. See on täiesti väljamõeldud seadeldis, mis otse loomulikult näitab kõrget stressitaset. Sellele järgneb isiksuse test, tuleb vastata küsimustikule, mille on koostanud saientoloogia rajaja, ulmekirjanik L. Ron Hubbard. Seejärel analüüsitakse andmeid ja siis sa lähed vestlusele, kus öeldakse, milline isiksus sa oled.

Läksin sinna vestlusele ja inimene, kes mu vastas istus, ütles mulle: „Me oleme kõik materjalid läbi vaadanud ja võime öelda, et te olete geenius. Aga praegu on teie elu täiesti perses. Kui te just ei liitu Saientoloogia Kirikuga.“ Kuigi teadsin, et see on täielik jama, olin ikkagi kõrvust tõstetud. Viimaks on aru saadud, et ma olen geenius! Seega mõistan, miks sellised liikumised haavatavaid inimesi ligi tõmbavad. Sulle vaadatakse silma, sind nähakse ja kuuldakse – ainuüksi see tähendab väga palju ja on tänapäeva maailmas haruldane. Sellised organisatsioonid tuginevad inimestega sideme loomisele, mitte niivõrd ideoloogiale.

„Süsteem“ on kirjutatud kuuldemänguna. Miks selline valik? Mida saab kuuldemängus teha sellist, mida muudes žanrites ei saa?

Minu arvates on audiovormis jõud, eriti kui kuulata kõrvaklappidest. See võimaldab minna ükskõik millise tegelase pähe. „Süsteemis“ on palju jutustamist, tegelaste mõtete kirjeldamist, näed sündmusi tegelaste perspektiivist ja liigud nendega kaasa. Mulle kui autorile on see väga kasulik: kuulaja on sama ebakindlas positsioonis nagu pea­tegelane ja hakkab koos temaga tervikut kokku panema.

Andres Noormets tõi „Süsteemi“ esimest korda teatrilavale. Mida üllatavat Ugala lavastuses nägite?

Mind üllatas lavastuse mitmekesisus ja leidlikkus. Meeldis, kuidas kasutati erilaadseid võtteid: monoloog, naturalistlikud stseenid, video, liikumine, tants ja suurepärased võitlusstseenid. Liikumise liidri või guru tegelaskuju (Meelis Rämmeld, kes ilmub lavastuses videos – toim) oli lahendatud minu ettekujutusest täiesti erinevalt. Mina nägin teda noore macho’na, siin oli ta nagu vanem preester või isegi võlur. See on omamoodi mõistetav, sest peab olema tark, et haarata probleemsete noorte meeste tähelepanu. Seega oli loo peamine sisu olemas ning tegelaste maailma klaustrofoobia ja painajalikkus oli väga mõjus.

Teatris hindan väga emotsionaalset intensiivsust. Meeste omavahelised suhted, võitluslikkus, huumor ja kõik see väljendamatu on Ugala lavastuses tabatud väga võimsalt. Eriti heliliselt oli loodud õige meeleolu ja atmosfäär. See sarnaneb lavastustega, mida mulle meeldib Inglismaal vaadata ja teha. Märksõna on mängulisus: publiku üllatamine ja loo avamine eri vaatenurkadest, leides igasse stseeni just selle tarvis kõige mõjusama stiilivõtte.

Kuuldavasti teeb BBC „Süsteemist“ ka telesarja.

Kes teab, mis sellest saab. Asi on praegu arendamisjärgus. BBC tellis stsenaariumi, ma kirjutasin katseosa, aga telesarja tegemine on pikk ja aeglane protsess, eks näis, kuidas sellega läheb.

Milliseid muutusi katseosa kirjutades tegite? Mis on kahe meediumi, raadio ja televisiooni peamised erinevused?

Loo arengu ja kahe peategelase suhte mõttes sarnaneb telestsenaarium raadiovariandiga, aga on natuke laiendatud. Raadios on keeruline kujutada suurt hulka tegelasi, see tekitab segadust, kuulaja peab nad meelde jääma. Televisioon pakub töötamiseks laiemat lõuendit. Ma saan paremini avada kõrvaltegelaste tausta ja päritolu ning näidata, kuidas selliste liikumiste juurde satuvad väga erisugused mehed. Selline perspektiivi avardumine on tore.

Missugune koht on inglise kultuuris kuuldemängudel, raadioteatril? Kui palju neid tehakse ja kuulatakse? Eestis on olnud pikk raadioteatri traditsioon ja palju huvitavaid katsetusi, mida märgivad ka auhinnad rahvusvahelistelt festivalidelt. Kahjuks näib see žanr viimastel aastatel vaikselt hääbuvat, pikemaid kuuldemänge tehakse vaid üks-kaks aastas, peale selle mõned päevakajalised ja humoorikad lühivormid. Tundub, et kuuldemängud ei ole enam eriti populaarsed ja meie rahvusringhääling ei pea seda žanri oluliseks. Miks ja kellele võiks kuuldemänge vaja olla?

Kahjuks on sama lugu Ühendkuningriigis. BBC on enam-vähem ainus koht, kus veel kuuldemänge tehakse. „Süsteem“ oli osa BBC projektist „Rambivalgus“ („Limelight“), millega püüti žanrit värskendada ja luua uusi eriilmelisi kuuldemänge. BBC soovis kõnetada taskuhäälingute kuulajaid, keda on Inglismaal väga palju. Tahtsime jõuda publikuni, keda köidavad tõestisündinud, mitmest osast koosnevad krimilood, millel on pöörderohke süžee ja igal osal ripplõpp (ingl cliffhanger – toim). „Süsteem“ sai loodud nimelt nii, et selliste taskuhäälingute kuulajad hakkaksid huvituma ka draamast, ja ma usun, et see katse oli edukas.

Inglismaal kasutatakse kuuldemänge ka selleks, et katsetada lugusid, millest võiks edasi arendada telesarja. Kuuldemängude tegemine on odavam ja see on kirjutajatele hea harjutamisvõimalus.

Nii et te usute, et seda žanri tuleks elus hoida?

Arvan, et see on väga oluline osa kogu ökosüsteemist. Ma ei tea ühtegi teist meediumi, kus kuulaja pääseks samamoodi tegelase pähe nagu kuulde­mängus.

Kas olete juhtunud festivalidel kuulma ka mõnd Eesti kuuldemängu?

Jah, me kohtusimegi Andres Noormetsaga 2021. aastal Berliinis „Prix Europa“ festivalil, kus tema oli oma kuuldemänguga „Lõvi“ (autor Martin Algus, helirežissöör Külli Tüli, Raadioteater 2021. 2023. aastal lavastas Noormets „Lõvi” ka BBCs – toim). See mõjus väga inspireerivalt. „Lõvi“ maailm oli nii rikas ja lugu jooksis nii hästi, et tundus, nagu kuulaks romaani. Noormets on tõeline selle ala meister.

Rääkige pisut oma teatritrupist Inspector Sand’s, mille 2005. aastal koos Giulia Innocenti ja Lucinka Eisleriga lõite. Mis on trupi suund ja millega praegu tegelete?

Oleme kaua koos töötanud. Õppisime koos ja alustasime pärast seda tööd trupina. Me improviseerime, teeme koos lavastusi ja sõidame nendega ringi. Viimane uuslavastus on 2023. aastal valminud „Vihurimäe“, nii et pärast 19 aastat tegutseme ikka edasi. Praegu on palju uusi ideid, aga peale „Vihurimäe“ ringreisi midagi konkreetset töös ei ole. Tahame oma lavastustega tekitada esinejate ja publiku vahele võimalikult tugeva sideme. Neljas sein on alati maha lõhutud. Oluline on luua tugev atmosfäär ja dünaamiline suhe vaatajaga, naturalism pole tähtis.

Olen teinud ka muusikale. Muusika puudutab publikus midagi sügavamat, avab inimesi viisil, mida laval rääkides ei juhtu. Ma otsin teatris alati midagi natuke transtsendentset. Asi pole ainult sõnades, vaid energias, mida üheskoos luuakse, selle elususes. Püüame oma lavastustega tuua inimesed käesolevasse hetke, et nad tunnetaksid end koos ühes ruumis. Muusika võimendab seda tunnet.

Mis on teie enda järgmised plaanid? Mille kallal praegu töötate?

Töötan paari telesarja ideega. Ühe loo tegevuspaik on rikaste internaatkool, n-ö eliitpoistekool. Teemadeks on ühiskonnaklassid ja raha. Üks poiss läheb kaduma ja algab uurimine, mis temaga juhtus. Nii et taas kord triller. Nagu ka teine projekt, mille tegevus toimub looduses, kuskil Suurbritannia kõrvalises maakohas, kus leiab aset metsalaager. Jällegi läheb üks tegelane kaduma ja teda hakatakse otsima. See on lugu meie suhtest loodusega. Ma püüan leida viise, kuidas rääkida kliimakriisist ja muutustest, mis peavad keskkonda suhtumises toimuma.

Inglise keelest tõlkinud Tõnis Parksepp.