Läti-Eesti-Kreeka koostöös valminud „Suursugused“¹ võtab ühe edukat perekonda tabanud skandaali kaudu vaatluse alla Läti mineviku, oleviku ja koha euroopalikus väärtusruumis. Filmi keskmes on tunnustatud saksa helilooja Anna (Johanna Wokalek), kelle edu näib pidurdamatuna, kuni tema lätlasest abikaasa, suure riigifirma juht Andris (Juris Žagars) vahistatakse süüdistatuna korruptsioonis. Kild killu haaval hakkab purunema paari edukuvand ning pinnale tõusevad perekonna ja lähedaste vaiba alla pühitud pinged.

Läti filmile on olnud erakordselt hea aasta. „Vooluga kaasa“² on pälvinud tunnustust üle maailma ja jõudnud Kuldgloobuseni, „Suursugused“ osales PÖFFi põhivõistluses. Kuidas sa Läti filmi hetkeseisu iseloomustaksid?

Keeruline aeg on, nagu kõigis Balti riikides. Tootmisvõimekuselt oleme ikkagi väga pisikesed, raha on piiratult ja meie potentsiaal on kindlasti palju suurem, kui realiseerida suudame. Ka minu filmi tootmine oli keeruline. Tegime eelarvestuse ja kirjutasime taotlused 2019. aasta lõpus, aga kõigepealt tuli COVID ja siis sõda Ukrainas. Kui filmimiseni jõudsime, oli inflatsioon 30% eelarvest ära söönud. See oli väga raske olukord.

Usun siiski, et meil on veel palju lugusid rääkida. Leedul läks ka mullu väga hästi – „Mürgine“ ja „Kuiv uppumine“³³ on suurepärased. Isegi oma piiratud ressurssidega oleme jala Euroopa filmi ukse vahele saanud. Me oleme võitlejad. Põhjala ilm on meid selliseks teinud. Ise rabelen, aga usku ei ole kaotanud.

Eesti filmid on kümmekonna aastaga varasemast suurema rahvusvahelise tähelepanu pälvinud. Osalt on selle taga uue lavastajapõlvkonna peale kasvamine. Kas Lätis toimub midagi sarnast?

Jah, ka meil on uus lavastajate põlvkond. Näen väga suurt potentsiaali ka järgmises põlvkonnas, kes pole veel täispikki filme teinud, aga on debüteerinud lühifilmidega. Mida rohkem filmitegijaid meil on, seda parem, sest seda enam tekib variatiivsust, seda enam on konkurentsi, kvaliteet aina paraneb. Ka minuvanuseid (42 – A. L.) tegutseb üksjagu ja uueks trendiks on telesarjad. Tegin eelmisel aastal välja tulnud sarja „Nõukogude teksad”⁴, mille õigused on müüdud HBO-le, Artele ja levitajatele enam kui kahekümnel territooriumil.

Meil on oma minevikust pärit huvitavaid lugusid, mis võiksid piiri taha jõuda. Ka kodumaal vajame oma lugusid. Muidu tarbime vaid Hollywoodi lugusid, aga vaja on oma kassafilme. Mina võitlen ennekõike rikkalikkuse eest. Mida rohkem žanre, mida enam käsitlusviise, seda rikkam on kultuur.

Kas Baltimaade vaatenurk eristub sinu meelest muust maailmast või on küsimus rohkem tehniliste oskuste omandamises ja sellesama Hollywoodi meetodite ülevõtmises?

Me ei pea teisi kopeerima. Meil on omaenda ainukordne hääl, mida vahel kõrvale tõrjutakse. Tahetakse lugusid, mis keskenduksid postsovetlikule pärandile ja ebavõrdsusele. Seesugused tulevad ju tegelikult ka Prantsusmaalt või Inglismaalt. Meil on omaenda lugude jutustamise viis. Vaata näiteks filmi „Vooluga kaasa“ – see oleks võinud tulla ükskõik kustkohast, see on sõnatu, seal on midagi väga üldist, universaalset. Teisalt räägivad näiteks „Mürgine“ ja „Kuiv uppumine“ väga konkreetsetest olukordadest, määratletud ruumist, mis annab neile spetsiifilisuse. Kokku moodustubki mitmekesisus.

Ma olen Baltimaade patrioot. Ma ei taha kuskil mujal või kellegi teise jaoks filmida. Meie kogemus õpetab midagi ka teistele. Näiteks Ukrainas toimuv – meie ju hoiatasime kõiki Euroopas, et ärge usaldage seda autokraatlikku režiimi. Meil on vahetu iseseisva riigi ülesehitamise kogemus, Vene maailmaga koos elamise kogemus. Need on meie lood, mida on vaja ka eneseteraapiaks.

Eestis jõuavad paljud lavastajad täispika debüüdini neljakümnendates eluaastates. „Suursugused“ on su kolmas film. Mida sina oled teisiti teinud?

Minu põlvkond alustas kümmekond aastat tagasi. Seda ei saa küll laineks nimetada, aga hulk välismaal õppinud lavastajaid tuli Lätisse tagasi ja tahtis rahvusvahelises filmikeeles jutustada kohalikke lugusid. Need filmid hakkasid piiri taha jõudma ja andsid võimaluse ka järgmiste teoste juurde liikuda. Meil vedas. „Modris“ (Kursietise debüütfilm – A. L.) tuli välja kümme aastat tagasi, selle ajaga olen saanud teha veel kaks täispikka filmi ja telesarja.

Ma ei usu, et mul oleks olnud võimalik sama teha näiteks Inglismaal, Saksamaal või Prantsusmaal. Konku­rents on seal meeletu, siin on esimest filmi ikkagi lihtsam teha. Muidugi tuleb oma võimaluse eest võidelda, nagu ka teise ja kolmanda võimaluse eest. Õnneks võib raske aeg ka loovust tagant kannustada. Me ei tahtnud inflatsiooni tingimustes järeleandmisi teha ja pidime ikkagi sama raha eest loo ära jutustama.

Mida Inglismaa filmikooli magistriõpe sulle andis?

Muide, ma omandasin bakalaureusekraadi siitsamast Tallinnast Concordia ülikooli meediaosakonnast. Need neli aastat olid suurepärased. Saime kõike proovida. 18aastasena ma veel ei teadnud, mida lavastaja teeb, siin sain väga hea arusaama eri rollidest.

Inglismaale läksin juba selgema eesmärgiga – õppisin lavastamist ja võtsin kõrvalerialaks stsenaristika. Meil oli väike vahva rahvusvaheline kursus, kümme-kaksteist inimest. Mõistsin, kuidas lugusid räägitakse, pidin õppima ennast kellelegi teisele väljendama, publikuga arvestama. Sageli on meie suurim probleem piirkondlikult mõtlemine – me ei hooli, kas mittelätlased saavad aru.

Kuidas sa „Suursugusteni“ jõudsid?

Kõik mu filmid on saanud alguse mingist märkamisest, mis ühiskonnas toimub. Viimase viieteistkümne aastaga on meil olnud mitu hiigelsuurt korruptsiooniskandaali mõjukate riigifirmade ametnikega. Läti Energia, Läti Raudtee, Läti Keskpanga juhte on korruptsioonis süüdistatud. Jälgisin, kuidas neid juhtumeid ajakirjanduses käsitleti ja hakkasin huvituma, kuidas skandaal lähedastele mõjub.

„Suursugustes“ näitangi, kuidas süüdistused tabavad mitte üksnes üht inimest, vaid ka tema abikaasat, iseseisvat kunstnikust naist. Mind hakkasid huvitama ka kultuuri ja äri suhted – millal on raha mürgine ja millal enam ei ole. Muide, kirjutasin seda lugu koos oma naisega ja paarina oli see meile väga põnev sissevaade usalduse kokkuvarisemisse.

Kindlasti on film ka sarkastiline, olen suur briti tumeda huumori austaja. Asetan tegelasi olukordadesse, kus nad mängivad end naeruväärselt nurka, on omaenda reeglite ja rollide lõksus.

Eestis on metsad olnud väga terava tähelepanu all. Miks sa keskse kon­flikti just riigile kuuluva metsafirma ümber ehitasid?

Lätis on samamoodi. Ärihuvide ja avaliku huvi vahel on hiiglaslik lõhe. Ühelt poolt öeldakse, et kõik on korras, aga teiselt poolt, et kõik pole kaugeltki korras – te ei arvesta kliimamuutusi, raiute liiga palju, asendate metsa liiga vähesel määral. See on suur konflikt ja paljude meelest ei hoolitse me oma looduse eest piisavalt. Mõeldakse vaid lühiajalises vaates. Tahtsin filmis seda näidata ja pisut ka provotseerida. Väikese rahvana peame olema oma ressurssidega ettevaatlikud, ei tohi anda ära midagi meie laste ja lastelaste arvelt.

„Suursugused“ ei näita Lätit kuigi meelitavas valguses. Milline on tagasi­side kodumaalt?

Ma arvan, et meil on Lätis üsna terve huumorimeel. Oskame ennast kõrvalt vaadata. Filmis pole midagi, mida poleks tegelikkuses juhtunud. Küsimus pole ainult Lätis, kogu piirkond tunneb ennast ära – ka Eesti ja Leedu ja Skandinaavia maad, mets on Soomeski terav teema. Tegemist on meie ühise väljakutsega ja loodan, et rahvas säilitab enesekriitika. Meelelahutuse kaudu ongi meil võimalik näpuotsaga soola pakkuda. Olen väikestviisi idealist – usun, et suudame alati olla paremad, asjad korda teha. Selleks vajame rahvuslikku teraapiat, mida pakub filmikunst.

Mulle meenusid „Suursuguseid“ vaadates „Perekonnapidu“ ja „Tár“⁵. Kas kumbki neist on sind mõjutanud?

Jaa! „Perekonnapidu“ päris kindlasti – meenutasin stsenaariumi kirjutades pidevalt tunnet, mille see film oli minus tekitanud. „Tár“ tuli välja siis, kui meil oli suurem osa filmist valmis, selle mõju on juhuslikum. „Perekonnapeost“ võtsin ka vaatenurga – mitte olla ainult tõsine. Loomulikult on seal tohutu tumedus, aga samal ajal ka palju naeruväärset. Naudin väga ka Ruben Östlundi töid ja nende sarkasmi.

Muide, istusin paar aastat tagasi „Perekonnapeo“ peaosalise Ulrich Thomseniga baaris. Ta oli just vaadanud „Olegi“⁶, rääkisin talle „Suursugustest“ ja ta teatas: kõlab pisut tuttavalt. Ta oli muide mõnda aega projektiga seotud, pidi mängima rootslast Agnerit. Kahjuks ei saadud võttegraafikuid klappima, aga õnneks on ka Pekka Strang rollis suurepärane.

„Perekonnapidu“ meenutas eriti stseen einelauas, kuhu saabub pastor, asutakse religiooni üle vaidlema ja üks tegelastest räägib anekdoodi tagurpidi eksortsismist. On sul kirikuga kana kitkuda?

Kirik võtab iseennast liiga tõsiselt. Lätis võis varem naisi õpetajaks ordineerida, aga kuus-seitse aastat tagasi otsustati see ühtäkki lõpetada. Tahtsin filmiga pisut torkida, miks peaksime vabadustes ajas tagasi minema. Me oleme väike riik, meil on vaja olla paindlik ja arenev, mitte funktsioneerida aeglaselt Prantsusmaa hiiglasliku rasketööstuse kombel. Ma ei tegele poliitikaga, aga kui miski on minu meelest probleem, panen selle ka filmi ümbritsevat ühiskonda peegeldama.

Kaks senist filmi keerlevad meespeategelase ümber, siin võtad ennekõike naise vaatenurga. Miks selline valik?

See tulenes tõestisündinud korruptsioonilugudest. Mind huvitaski, kuidas naine sellist olukorda kogeb. See oli mulle paras väljakutse, aga ka väga huvitav. Arendasime stseene koos näitlejatega, improviseerisime palju. Nautisin seda protsessi tohutult. Sageli sain aru, et minu mehevaade erineb näitlejataride omadest ega tööta. Olin valmis kuulama nende ettepanekuid. Ka mina lähen võtteplatsile õppima.

Meespeategelast, korruptsioonis süüdistatavat Andrist oleks lihtne kujutada ühemõtteliselt halva inimesena, aga oled leidnud hea tasakaalu empaatiaga. Said sa seda tegelaskuju kirjutades ka sellisest inimesest paremini aru?

Kõik tuleneb tema päritolust. Nõukogude Liit varises kokku, kui ta oli kahekümnendates eluaastates. Üheksakümnendad olid metsik lääs: kapitalismi tulek, kuritegevus, igaüks heitles iseenda ellujäämise nimel. Temast sai mees sellistes oludes ja ma ei taha tema üle kohut mõista. Mina sain teistes oludes kasvada. Püüan hoopis teda ja tema põlvkonda mõista. Arutasime palju Andrist kehastava näitleja Juris Žagarsiga, kes seda kõike ka ise oli kogenud, üheksakümnendate alguses autosid Riiast Moskvasse smugeldanud ja maffiaga kokku puutunud. Loodan, et film pole liiga hinnanguline, pigem viidetega. Minevik ja sealt pärit arusaamad panevad justkui käed raudu. Peategelanna Anna tuleb tema kõrvale Lääne-Euroopast, hoopis teistsugustest oludest. Mind huvitab väga, kust inimene pärineb.

Film keerlebki ennekõike Anna ümber, keda kehastab tuntud näitlejanna Johanna Wokalek. Kui raske oli leida õige peaosaline?

Otsisime peaosalist üsna kaua. Meil oli ka Saksa partner, kes pidi kaasprodutsendiks tulema. Sealne rahastus kukkus küll kokku ja see plaan jäi soiku, aga temalt tuli soovitusi näitlejate kohta. Vaatasime need üle ja Johanna klappis minu peas oleva tüübiga. Sain temaga kokku ja ta oli täpselt see õige – muusikud on väga eriline tõug, kes komponeerides või esinedes viibivad täielikult oma maailmas. Otsin inimesi, kes karakteriga klapiks, ja Johanna oli isiksusena täpselt see õige.

Lisaks on väikeses rollis Katariina Unt, kel oli suurepärane aasta – lisaks „Suursugustele“ väga tugev roll Eesti filmis „Emalõvi“ ja kõrval­osa Ameerika õudusfilmis „Azrael“⁷. Mida temas nägid?

Katariinaga oli suurepärane koos töötada. Ütlesin talle mitu korda, et tema tegelast Verat on loos rohkem kui stsenaariumis. Ühel hetkel Vera plahvatab ja see on täielikult Katariina panus. Ma ei olnud osanud teatavat tunnet stsenaariumi kirjutada, aga sain aru, kui oluline see tegelane on, tahtsin temast rohkemat. Katariinal oli palju ideid, mis jõudsid filmi, ta oli fantastiline.

Eestlastest hindan väga ka kostüümi­kunstnik Jaanus Vahtrat, sest rõivad olid mulle väga olulised. Tahtsin, et need väljendaksid ühiskonda, kust tegelased pärit, ja tegelasi ennast. Ka heli miksisime Eestis, ja see oli üldse väga tore koostöö, mis tõesti jõudis paberilt sisusse. Nägin, kuidas koostootmine loob lisaväärtust. Näiteks Kreeka poolelt tuli Yorgos Mavropsaridise (filmide „Vaesekesed“ ja „Soosik“⁸ eest kahele Oscarile esitatud monteerija – A. L.) suurepärane montaaž.

Lavastajale on filmi lõpp otsustava tähtsusega küsimus, kuna määrab, millise tundega vaataja lahkub. „Suursuguste“ lõpp on väga emotsionaalne. Kuidas selleni jõudsid?

Tahtsin, et film algaks ja lõpeks muusika mängimisega ja väljendaks peategelase kogemusi. Kasutasin vaid stseenide seest tulevat muusikat, näiteks Philip Glassi ja Arvo Pärdi loomingut. Tahtsin, et ka lõpp annaks muusika kaudu edasi seda, mida kunstnik on tundliku natuurina läbi teinud. Minu arvates on see tegelase suhtes kõige ausam.

Lõpetuseks, kuna Läti kino on saanud rohkelt tähelepanu, mida soovitad veel vaadata?

„Olegi“ ja „Modrist“⁹! Ma teen nalja.

Seitsme- ja kaheksakümnendatel tehti mitu suurepärast filmi. Töötati tsensuuri tingimustes, aga loovust oli rohkelt, see ei jäänud kuidagi alla Lääne-Euroopale. 2018. aastal oli Cannes’i filmifestivali klassikasektsioonis fantastiline film fantastiliselt lavastajalt „Neli valget särki“¹⁰. Rolands Kalniņš on Läti Antonioni.

1 „Cildenie“, Juris Kursietis, 2024.

2 „Flow“, Gints Zilbalodis, 2024.

3 „Akiplėša“, Saulė Bliuvaitė, 2024; „Sesės“, Laurynas Bareiša, 2024.

4 „Padomju dzinsi“, Juris Kursietis, Stanislavs Tokalovs, 2024.

5 „Festen“, Thomas Vinterberg, 1998; „Tár“, Todd Field, 2022.

6 „Oleg“, Juris Kursietis, 2019.

7 „Emalõvi“, Liina Triškina-Vanhatalo, 2024; „Azrael“, E. L. Katz, 2024.

8 „Poor Things“, Yorgos Lanthimos, 2023, „The Favorite“, Yorgos Lanthimos, 2018.

9 „Modris“, Juris Kursietis, 2014.

10 „Četri balti krekli“, Rolands Kalniņš, 1967.