1996. aastast on ta olnud aktiivne tegevus-, video- ja installatsioonikunsti vallas, kureerinud, visualiseerinud ja kontseptualiseerinud, jätnud sellega märkamatu, kuid kustumatu jälje Eesti kunsti arengusse eelkõige ühena neist, kes Nongrata rühma põhimõtetele aluse panid. Pärast Kabakovi juures resideerimist ja 2002. aastal toimunud suurprojekti Kunstplatze Unabomber vaikis Berg fännide suureks kurvastuseks aastaid. Liikusid kõlakad, et ta on kunstitegemisest sootuks loobunud. Nüüd aga on selge, et see oli vaikus enne tormi, mille käigus tekkinud kujundid ning mõttekäigud ongi nüüd näitusse akumuleerunud. Bergi huvitab asjade ülesehitus, eriti algosakesed, millest asjad koosnevad. Tema huviorbiidis on kunst ja kultuur, mõtlemine ja kommunikatsioon. Igas näituse töös on lahatud eri teemat, kuid kokku moodustub siiski seostatud kõne, mis kannab endas mingit sorti intellektuaalse utoopia ettekuulutust.
Ja kõik tööd on teostatud eri tehnikas ja materjalides, väga pedantselt, mis annab tunnistust sellest, et tegu pole projekti läbiviimisega, vaid hästi läbi mõeldud protsessi etappidega. Kõige suurema seinapinna haarab enda alla võltsajaleht Picasso Kuul, kus on ära toodud intervjuu modernismiklassikuga. Juures on ka fotod Picasso teostest Kuu pinnal, tõepoolest, miks mitte kasutada seda hästi näha ja kasutamata tühja maad ekspositsioonipinnana. Intervjuud lugedes on raske aru saada, millised osad on pärit reaalsetest Picasso ja teiste kubistide tekstidest ning nende tõlgendustest, millised kuuluvad autoriloomingu hulka. Picasso peab kinni oma tüüpilisest salapärase superstaari hoiakust ja kõik tundub äärmiselt usutav. Fakt, et meie kaasaegne on otsustanud viia läbi turunduskampaania surnud avangardistile, annab uue tähenduse mõistele. Laserpuunikerduse tehnikas „Malevitši musta ruudu dekonstruktsioon” teeb värvi- ja vormilahutuse ikoonilisele teosele, mis pakub kunstiuurijatele senini mõtteainet. Sellele sekundeerib „Kirjanduslik must ruut”, näituse ainus maal, kus on näha punasel taustal tähestik ning numbririda ehk elemendid, millest igasugune kirjandus tegelikult koosneb. Huvitav on see, et kui visuaalse musta ruudu dekonstruktsioon lisab kujundile tähendustasandeid, siis teksti algosakesteks võtmine eemaldab sellest igasuguse mõtte.
PVC-pannoo formaadis „Transhumanistlik nägemus keele ja kultuuri arengust” käib selgitavate skeemidena läbi kommunikatsiooni arengu koopamaalidest kuni digiajastuni ja läheb sealt veel edasi, pakkudes välja järgmiseks suhtlusvormiks telepaatia. Kui lugeda vanemat ulmekirjandust, siis enamasti on unistatud kosmoselendudest ja muust jämetasandi tehnoloogiast, vähesed aga on näinud ette suuri muudatusi, mida toob kaasa infotehnoloogia areng eelkõige just inimkonna vaimses, emotsionaalses ja suhete plaanis. Ega edasisest tea midagi Bergki ning telepaatilisest revolutsioonist võime me aina kasvava bürokraatia ja normeerimise epohhil vaid unistada. Pigem tundub, et intuitiivne mõttejõud oli määrav koopamaalide ajastul, seega saavad ringi otsad ilusti kokku. „Inimhinge valideerimise skript” on lihtne väljaprint arvutiprogrammist, mida kasutab ilmselt kristlik jumal inimeste karistamisel ning premeerimisel. Väga lihtne: igale seitsmele surmapatule järgneb käsklus „go to hell!” (mine põrgu!”) ja taevassemineku korraldus tuleb siis, kui pattu ei ole.
„Milleks teile piim, kui te saate kultuuri” kujutab maalikunstnikust lehma, kel on käsil natüürmort piimapaki, leiva ja munaga. Metallplaadile trükitud fotomontaaž mõjub maaliliselt, viidates sellele, et maalikunst on endiselt ainsana laiade masside poolt aktsepteeritav ja kultuuri hulka arvatav kunstivorm. Seejuures ei suuda seesama rahvamass sageli eristada kitši kunstist ja maali lõuendile trükitud reprost. Massil on vaja leiba ja tsirkust, või ka piima ja tsirkust, kultuur nende hulka ei käi. Berg on igavese kunstniku-publiku konflikti oma kasuks pööranud ja kasutab tema kätte antud galeriipinda oma seisukoha väljaütlemiseks. Sõna on kunstnikul.
