Pühapäeva õhtul näidati PÖFFil kinos Kosmos Andrei Kontšalovski „Sära” asemel Arvo Iho „Karusmarja”. Kui festivali üldjuht Tiina Lokk ütles publikule vahetuse põhjust selgitades, et Iho on parem kui Kontšalovski, siis pidasin seda tavaliseks reklaamkomplimendiks. Ent…

Kõigepealt siiski, kuidas Iho ja stsenarist Maria Marejeva Moskva filmitootmiskoondises Protel valminud teost žanreerida? Kas retro-, päevakaja- või ajastufilm (period-film)? Retros peaks olema ülekaalus nostalgia, retro kannab pigem stiili kui sõnumit, retro peaks mõjuma nii, et kujutatud ajastu hakkab meeldima. Iho-Marejeva töös on aga selgelt ülekaalus sõnum, Brežnevi aega eksponeeritakse Moskva olümpiamängude sisepoliitilise tausta näitamisega kogu selle eripäras ja jõleduses. Julgeksin žanriks pakkuda poliitromanssi ja ajastudraamat, ent viimast päevakaja sugemetega. Moskva mängude taustaks on omakorda bard Vladimir Võssotski surm nädal enne mängude avamist ning Võssotski isik kujuneb olümpiast isegi mõnevõrra tähtsamaks, mis võimendab poliitsõnumit. Kahtlemata on osalt tegemist  tagaajamisfilmiga, miilitsad jälitavad ju kogu aeg peategelast Borissi (mängib Dmitri Pevtsov).

 

Aja-, koha- ja tegevusühtsus

Filmi stsenaarium oleks kirjutatud justkui heast dramaturgiaõpikust näpuga rida ajades ja kahtlemata on see suur asi. Lugu põhineb klassikalisel armukolmnurgal. Ekspositsioonis näidatakse vastanduva paralleeltegevuse kaudu, kuidas miilits korjab varahommikul linnast olümpiamängude puhuks väljavedamiseks kokku nn asotsiaalset elementi: bussitäit prostituute, taskuvargaid ja joodikuid, kuid nende hulka satub ka põrandaalune kunstnik, isegi kunstiakadeemia kunagine õppejõud, selle filmi peategelane Boriss. Teiselt poolt näeme karget hommikut kõrgtšinovniku datšas, nõnda antakse vaatajale lubadus suureks ja vastandlikuks kohtumiseks, mis loomulikult ka täidetakse.

Töös valitseb peaaegu täielik klassitsistlik-molière’ilik aja-, koha- ja tegevusühtsus. Narratiivaeg on maksimaalselt kokku surutud, kogu tegevus toimub isegi suti vähem kui kahekümne nelja tunni jooksul, ent see aeg on tähelepanuväärne – see on Moskva olümpiamängude viimane päev. Iho või Marejeva on sellele päevale nihutanud ka Jaak Uudmäe olümpiavõidu kolmikhüppes (seda kuuleme-näeme telereportaažist, mis on dokumentaalne). Niisiis on see päev oluline igale ärksamale eestlasele. Tegevus algab küll Moskvas, ent kandub kohe Moskva-lähedasse külla, kus kestab ja kus lõpebki. Tegevuse käivitavaks põhjuseks ongi võimude otsus puhastada olümpialinn nn priileivasööjatest-tööpõlguritest, ehtnõukoguliku lohakusega jõuab Moskva ühe rajooni miilits otsuse täitmiseni mängude viimasel päeval, mistõttu see kujuneb ühelt poolt jõhkramaks ja inimvaenulikumaks, ent teiselt poolt ka mõttetumaks ja karikatuursemaks.

Ja tegevusühtsus? Draamaloos on soovitatav (kuid mitte kohustuslik) piirduda vaid ühe juhtumiga ja „Karusmarjas” nõnda ongi – kogu tegevus on seotud Borissi väljasaatmisega olümpialinnast. Tegevus kulgeb kronoloogiliselt ainult „edasi”, loos ei ole kõrvalepõikeid, tagasivaateid ega ettehüppeid, süžee ja faabula langevad kokku, joonistub välja selge enne-nüüd-pärast kett. Mida vaataja nägi „enne”, see toimuski tegevuses „enne”; mida vaataja näeb „nüüd”, see peab toimumagi „nüüd”. Lugu on tihe, see pole fragmentaarne ega punktiirne, kujutatavat umbes paariteist tundi näeme üheksakümne kolme minuti (filmi pikkus) jooksul. Terve tegevustik on raudselt seotud põhjuse ja tagajärje ahelaga. Vaadates võime kogu aeg küsida, miks juhtub nii, nagu parajasti näidatakse, ning leiame põhjuse alati filmitegevustiku seest. Saab vastata, sellepärast et…

Miks hakkavad Boriss ja Anna (Uljana Lapteva) teineteisele lähenema? Sellepärast, et Anna mees on abikaasana niru, Anna ise aga ringilaskja. Miks tulevad viimast korda miilitsad? Aga sellepärast, et Anna kutsus need ise, siis, kui ennist kohaliku piirkonnavoliniku poole pöördus. Nõnda on sees ka dramaturgiale kohustuslik pea peale pööramine, endale ise haua kaevamine. Selgust luua on dramaturgi jaoks kole keeruline, märksa lihtsam oleks põigata tegevusega kuhugi kõrvale või taha, nii keerutades asjad selgeks teha.

Tegevusühtsus ei välista tegevusliine, Marejeva-Iho töös on need selgelt olemas. Esmalt on selgelt eristatud tegevus ja vastutegevus. Tegevuseks on kõik, mida soovib teha Boriss: põgeneda miilitsahaarangu eest, jõuda tagasi oma Moskva koju. Vastutegevuseks on miilitsa püüdlused tabada rettu pääsenud Boriss. Tegevus aktiviseeritakse vastutegevuse aktiviseerimisega, Borissi ja Anna  vahel hakkab kohe algul asi susisema, ent kui näib, et suhete areng  hakkab venima, ei viida Borissi ja Annat pauhti sängi, vaid  tuuakse jälle mängu Borissi taga otsivad miilitsad ning kahtlemata lugu elavneb, pinge kasvab.

Huvitav on see, et kõrvaltegevusliinid lähtuvad Annast, mitte Borissist ja see asjaolu kasvatab Annast Borissiga hierarhiliselt võrdse peategelase. Eri liinid moodustuvad Anna ja tema abikaasa, aatomipommi tootmisega seotud kindralpolkovniku Nikolai (hüüdnimega Radiaator, Sergei Garmaš) suhetest, Anna ja tema poja Valentini ning Anna ja tema lapse isa suhetest. Need liinid on tegelaste karakterite nüansseerimiseks, ent Anna ja teiste külaelanike suhete liin demonstreerib vene moodsas külas valitsevat küünilisust ja omakasupüüdu.

 

Karakterid

Boriss on aga vastandamiste üks keskpunkte. Borissi kaudu vastanduvad kunst ja võim, kunst ja rumalus, viimast kehastavad muidugi militsionäärid ja ka teine peategelane Anna. Boriss on ise sisemiste vastuolude tegelane, ent need on põhjendatud. Boriss on lohakas, isegi räpane, boheem ja naistemees, suitsetab hanašaad, ent on hingelt puhas ning hea ja võimude poolt põlatud kunstnik. Jälgige, kuidas tema vastu tekitatakse huvi, infot antakse parajate annuste kaupa, iga saadud bitt tekitab aina uusi küsimusi. Ent vastandatud on ka Anna ja tema ametlik mees Radiaator (hüüdnimi tuleneb asjaolust, et kindralpolkovnik tegeleb radiatsiooniga). Anna on naiivne, meelas, heatahtlik, suhtlemisaldis, harimatu, tavaline külaneiu, ent südametark. Nikolai on kuivetu, eemaletõmbuv, haritud, äärmiselt kõrge palga ja sotsiaalse positsiooniga mees. Pisiasjad tegelaste CVde kohta saame teada dialoogirepliikidest, mitte midagi ei jää meile saladuseks.

Peategelastele on antud lausa tšehhovlikult nüansseeritud karakterid ja see hoiabki filmi pinges, isegi siis, kui tegevuse tempo kahaneb.

Kohe algul on vastandatud kunstnik Boriss ja ühiskond, üht-teist saame teada tema elukutsest, elustiilist. Borissi puhul leidsin ainult ühe karakteriloogika apsu – sellist meest ei peaks ehmatama rästik.

Paar on alati mõjusam üksikust. Marejeval ja Ihol on paaris kaks miilitsat, kes on teineteisele veel vastandatud.

Filmis lihtsalt ei jõua ega peagi kõiki, eriti kõrvaltegelasi individualiseerima. Nii on „Karusmarja” prostituudid klišee, ent selle klišeelikkuse väljendamiseks on leitud eriline tegevus – hanašaa suitsetamine. Literaat-poeet on samuti stamptegelane. Klišeed lisavad sellele tõsisele filmile huumorit. Kindralpolkovnik Nikolai on stereotüüp, samuti Anna eelmine mees, tema poja isa külajoodik. Ent kui muidu on lastega lugudes stereotüüpseks tegelaseks laps (kes on peaaegu alati püha ning samas täiskasvanud tegelaste tegevusele kohtunik), siis Marejeva-Iho töös on kümneaastasele Valentinile antud liidri karakter.

Ajastufilmilt võime nõuda ajastu kujutamise ehedust. Seda on tehtudki: film näitab meile täpselt brežnevlikke eksterjööre ja interjööre, toonast riietust, toonaseid laule, toonast eetikat, kombeid jne. Kummati tabasin ma mõned möödalasud. Juhtumisi olen kord ise sattunud aatomifüüsikute külla Moskva jõe ääres. See ja kõik teised samasugused olid suletud, okastraadiga piiratud, neisse ei pääsenud keegi ilma dokumenti esitamata. Need külad ei olnud ajalooliste küladega koos, nagu siin filmis. Ka peaks ühe kindralpolkovniku suvila olema alalise valve all, seda enam, et see kindralpolkovnik teab aatomisaladusi.

Kunstniku ülesandeks on luua kunsti. Kus ta seda teeb, pole oluline. Iho on oma taiese teinud Moskvas, seal liigub võimsalt edasi teinegi eesti režissöör Andres Puustusmaa. Et globaliseeruvas maailmas hakkab niisugust asja juhtuma üha sagedamini ja sagedamini, võiks hakata mõtisklema, mis seos on sellistel töödel rahvuskultuuriga? Muide, Iho-Marejeva filmi temaatika puudutab meidki, kuna purjetamisvõistluse keskus Tallinngi  puhastati 1980. aasta suvel nn asotsiaalsest elemendist.

Kontšalovski „Sära” ei ole ma veel näinud, ent „Karusmari” on tõeline šedööver.