$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Programmis „Berlinale Classics“ linastuv „Naerata ometi“ sündis sellisena õnnelike juhuste koosmõjul.
Meel Paliale: „Kuna raha on vähe ja filmirahastusele on raske ligi saada, võib protsessi käigus kaduma minna pungimentaliteet ja asju hakatakse tegema liiga turvaliselt, et mitte eksida ja libastuda.“
„Pikkade paberite“ peategelased kulgevad ennastunustavas nihilismis, aga ei unusta end homsele mõtlema ega jää seejuures ka stsenaariumile jalgu.
Mängufilmi „Aurora“ võib vabalt kaasata ülikooli ainetesse, kus käsitletakse religiooni kujutamist populaarkultuuris.
Albert Serra: „„Üksilduse pärastlõunad“ näitab härjavõitluse kunstipärast külge. Mulle meeldib härjavõitlus, sest see on rituaal, asi iseeneses.“
„Nosferatu“ filmikeel võib jääda vastikult steriilseks eksperimendi otsijale, kuid tema hoog on sama suur ja peatumatu kui õuduste toa kriuksuval kaarikul.
Orgaanilised näitlejatööd ja eluline armukolmnurk teevad „Aurorast“ igati vaadatava filmi. Klišeelikuks jääb erapooletu religioonikäsitlus, mis väliste tunnustega mängimisest sügavamale ei tungi.
Ehkki „Tüdruk nõelaga“ on stsenaariumi ja väljanägemise poolest ajalooline draama, on see pandud teadlikult tänapäevaga resoneerima.
Matīss Kaža: „Enam pole põhjust Prantsusmaale või Saksamaale alt üles vaadata. Neid tasub võtta võrdsete partneritena, leida koostöövõimalusi ja jõuda nii laiema publikuni.“
Ülo Pikkov: „Tehisintellekti tulekuga peab filmikunst elus püsimiseks palju rohkem lähtuma autoripositsioonist, olema isiklikum.“
Praegune maailmatootmise vorm ei erista enam ruume või aegu, vaid taandab ja segab kõik mingiks massiks.
Läti edukamaid filmilavastajaid Juris Kursietis, kelle „Suursugused“ jõuab üksikute seanssidega kinolevisse, räägib Baltimaadelt maailma filmikaardile murdmisest.
Euroopa filmiauhindade kahe viimase aasta valikut vaadates tundub, et Balti riigid on vana Euroopa filmimaade kõrval kohta leidmas. Tänavune suurvõitja oli aga „Emilia Pérez“.
Tänavu sai sada aastat Eesti esimese täispika mängufilmi esilinastusest: 12. detsembril 1924 hakkas Tallinna kinos Rekord jooksma filmidraama „Mineviku varjud“.
„Saatana kümblus“ räägib vahendatud enesetapust – kuritöö liigist, mis kerkis esile XVII ja XVIII sajandil üle kogu Euroopa nii katoliku kui luteri usu aladel.
„Eesti rula lugu“ täidab ühe rääkimata ja dokumenteerimata tühimiku me lähiajaloos, puhastades sealjuures välja ka olulised kihid siinses tänavakultuuris.
Oma uue filmiga „Mind on kaks“ on kaksikvennad Raul ja Romet Esko teinud katse päästa eesti film sünguse mainest, kuid ambitsioon on seekord ületanud võimed.
Isabelle Huppert: „Ma püüan oma rollidega luua teistsugust nägemust iseendast, mis loodetavasti on algversioonist mõnes punktis väga erinev.“
Fritz Langi filmid pole lihtsalt lood, vaid filosoofilised uurimused moraali ja ühiskonna teemal.
Õudusfilmide arvukad alažanrid on sel aastal pakkunud hulgaliselt karjeid, ehmatust, pinget, verd ja soolikaid, kuid pealiskihi all on näha ka praeguse aja sotsiaalsed hirmud ning ärevus.
IDFA tuletab igal aastal meelde, et me kõik asetume ühiskondlik-kultuurilisse suhtekonteksti nii oma kodus, naaberkülas kui ka meist ükskõik kui mitme tuhande kilomeetri kaugusel asuvas maailma punktis.
Boris Gutsi skandaalse mängufilmi „Kurdid armastajad“ on teostusest olulisem see, et tegemist on väga laetud filmiga, kui vaadata süžeeliini, teatud sümboleid, isegi näitlejaid ja režissööri.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.