$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Omaette teosena on filmile „Sülita mulle näkku“ keeruline praegu alla kirjutada, kuid Vainokivi käekirja ja stiili austajatele on sel kindlasti oma väärtus olemas.
Liina Triškina-Vanhatalo: „Filmide ja seriaalide kaudu teame väga hästi, milline on elu Inglismaal, Prantsusmaal, Soomes, ka kaugemates riikides, aga milline näeks kinolinal välja meie enda elu?“
Veneetsia Kuldlõvi tänavune võitja, hispaania melodraamakuningas Pedro Almodóvar pole kunagi tagasi põrganud kuumade kultuuri- ja/või ühiskonnateemade käsitlemise eest.
„Navigaator Pirxi“ taastatud eestikeelne versioon võimaldab näha unikaalsetes oludes valminud ulmefilmi uue pilguga.
Kuigi paljud eesti dokitegijad ei tunneta, et filmivaldkond pakuks neile vajalikku tuge, on vähemalt olemas toetav kogukond, kellega saab teha plaane olukorra parandamiseks.
„Pimeala“ on liigutav ja kõnekas tunnistus Anna Hintsi arengust rabavalt inimliku ja üdini empaatilise lavastajana.
Kadri Koop: „Filmitegemise juures on väga raske, kui pole mingeid kontakte ega kedagi, kes suunaks. Lihtsalt on vaja võtta kaamera ja hakata tegema.“
„Surm on elavate probleem“ on skandinaavialikult tumemeelne, ent sisaldab siiski parajalt musta huumorit, et draama ajuvabadusest ka nalja pakuks.
Virve Aruoja ja Jaan Toominga „Värvilised unenäod“ on end kirjutanud eksperimentaalse filmikunsti näitena sügavale meie filmilukku.
Balti filmipäevad on elav ja vajalik traditsioon mitte ainult selleks, et tabada ühisjooni ja tunda end ühtsena röövelliku idanaabri külje all, vaid rohkem ikka selleks, et üksteiselt õppida.
Kaljo Kiisa filmilavastajakarjäär on tasakaaluotsing konjunktuursuse ja loomingulise vabaduse leidmise ja võtmise vahel. Kumb pool jääb peale?
Kahaneva kvaliteediga B-kategooria õudusjärgede seas paistavad „Maxxine’iga“ lõpu saanud X-triloogia filmid peale hea vormitunnetuse silma intelligentse sisuga.
Kaljo Kiisa filmilavastajakarjäär on tasakaaluotsing konjunktuursuse ja loominguliste vabaduste leidmise ja võtmise vahel. Kumb pool peale jääb?
Thea Hvistendahli debüüt on õuduselementidega seisundidraama, kus vaadeldakse leina kogu selle raskemeelsuses, meeleheites ja lahtilaskmisvõimetuse toodetud võltslootuses.
Maiade kultuuri eritlev dokumentaalfilm „Tule sõnumid“ on ootuspäraselt informatiivne, ehkki fakte, küsimusi ja vastandumist oleks võinud isegi rohkem olla.
„Hingede koguja“ palub vaatajal endaga autosse istuda, tühja kõledat maanteed pidi sõites ja hirmu alla surudes tooliservast kinni hoida ja kollidele vastu astuda.
Briti tiinekate reisikirjas Kreeta peohostelist on õnnestunud suurepäraselt kinni püüda industriaalpidutsemise ja kohustusliku rõõmu tühjus, selle lämmatav üksluisus.
„Horizon“ on rõhutatult vanamoodne film – üsna žanritruu vestern, milletaolisi peale mõningate eredate erandite enam kuigi palju ei toodeta.
Oleh Sentsov: „Sõda on varsti väldanud kolm aastat ja kui ma kuulen Baltimaade või Poola inimesi ütlemas, et ka neid võib tabada Putini rünnak, siis ma usun, et neil võib olla õigus.“
Jaak Lõhmus: „Olid null-aastad, kui Eestis ei tehtud ühtegi mängufilmi, aga võiks öelda, et nüüdseks oleme ühe inimpõlve jagu august välja roninud.“
„Homme on ka päev“ käsitleb koduvägivalda, kuid näitlikustatakse ka ühiskonna autoritaar-patriarhaalset struktuuri, mida on kujundanud ja alal hoidnud nii poliitika, religioon kui ka traditsioon.
Lühifilmide festivali „Valga Hot Shorts“ korraldajad
Radu Jude vaba filmikeel on kindlasti üks tema linaloo „Ärge oodake maailmalõpust liiga paju“ suuri õnnestumisi.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.