$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Vicky Krieps: „Ingeborg Bachmanni panus ulatub luulest kaugemale – ta oli mitte ainult üks suuremaid sõnameistreid, vaid ka oma aja suurimaid mõtlejaid.“
Raphaël Quenard: „Mulle meeldib kõik, mis on ootamatu ja üllatav. Kui keegi kavatseb etendust saboteerima hakata, oleks see nagu õnnistus.“
„Furiosa“ nautimise tase sõltub suuresti ilmselt võimest lasta lahti uue „Raevu tee“ ootusest. Seekordne tempo on aeglasem, atmosfäär hooti tumedam, tegelaste õlgadel rohkem olemuslikku raskust.
Öine Teheran mõjub „Kriitilises tsoonis“ džunglina, kus antakse voli kehalisusele, millele päevavalguses kohta pole.
Tänavusel Cannes’i filmifestivalil andsid tooni keha, kehalise vabaduse ja selle väljendamisega seotud teemad.
Karate võlus noori, sest oli 1970. aastatel siinses kultuuriruumis midagi täiesti uut. Kaugest idast pärit iidset võitluskunsti ümbritses müstilis-maagiline fluidum.
Thomas Golubić: „Usun väga kindlalt, et tegelaskuju peaks olema nõus muusikaga, mida tema loo rääkimiseks kasutatakse.“
Trillerisarja „Ripley“ nimitegelane on dokumendivõltsija ja pisisuli, kes hakkab mängima hoopis uut mängu, kui otsustab mõrvata oma kaaslase.
Tartu muutub dokfilmikasseti „Metsik lõuna“ visioonis piirilinnaks, mida ta muidu meie teadvuses justkui ei ole.
Ei tasu alahinnata teoseid, milles väljendub meie kultuuri enesekirjeldus.
Evald Aavik 24. I 1941 – 7. V 2024.
Anna Hints: „Cannes’i kava koostajad leidsid „Sannapäiva“ olevat kaunilt poeetilise ja intiimse, ent huvitava pingega – kõik on peidus selles, mis jääb ütlemata.“
„Elu ja armastuse“ retseptsioonis on Irma peaaegu varjunditult esindanud arhetüüpset headust või „looduslähedast instinktiivsust“ ja Rudolf dekadentsi närbunud urba.
Sander Maran: „Kui mõistsin, et mul läheb piinlikult suur summa õppemaksu peale, sain aru, et selle raha eest võiks siis pigem juba filmi teha.“
„Väljakutsujad“ on labasuseni elegantne, oksendamiseni külluslik, maitsetuseni dekoratiivne, mädanemiseni kehaline, naeruväärsuseni melodramaatiline.
Vaatajate arvu põhjal kipub eesti film ühes muu maailma väärtfilmiga teisejärguliseks jääma. Levi ja reklaami kõrval võiksid ka kohalikud kinod eesti uudisfilme toetada.
Kontrakultuurist läbi kahe HÕFFil linastunud eesti filmi, „Mootorsaed laulsid“ ja „Tulnukas II. Valdise tagasitulek 17 osas“.
Andres Söödi fotonäitusel kerkivad esile pildid, kus piiritul maastikul on imeväiksena tunduvad inimesed või objektid, andes edasi, kuivõrd mastaapne on maailm ja kui väike inimene.
Christopher Nolan väntas tänapäevalgi aktuaalse hoiatusloo, mille üks sihtmärke on tehisintellektiga seonduv. Ekspertide sõnul on ses valdkonnas jõutud Oppenheimeri sündroomini.
Alice Rohrwacher: „Mind ajab kodumaa juures närvi see, et minevikku kas ülistatakse või hävitatakse. Ja mitte kunagi ei käsitleta seda normaalselt, tasakaalukalt.“
Lukas Moodysson: „Rootsi on ainus paik, mida ma mõistan. See ei tähenda, et ma istun kodus ning mõtlen kogu aeg Rootsist ja meie ühiskonnast, vaid see on kuskil kuklas alati olemas.“
„Tulnuka II“ tegijate lennukate ideedega on siht seatud otse tähtede poole, et Valdis maa peale tagasi tuua. Tahetakse palju, ilmarahvas ootab, aga tiivad ei pea vastu.
Jaan Tooming on olnud läbi aegade ainuke eesti teatraal, kes on võtnud filmi tõsiselt, ja süvenenud täie kirega selle kunsti erilistesse võimalustesse ja väljendusvahenditesse.
„Huvivöönd“ ei ole režissöör Jonathan Glazeri sõnul uurimus natsismi ideoloogiast või selle tulemustest, vaid millestki hoopis sügavamast inimolemuses.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.