$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
„Vaesekestes“ seatakse kahtluse alla mitmed toksilist mehelikkust raamistavad narratiivid, nagu ka abielunarratiiv, mille järgi peab mehe ja naise armastusega kaasnema ilmtingimata abielu.
Nali „Kes mängib golfi, kes sõidab jahiga, kes teeb filmi“ viitab asjaolule, et filmi võid sa ju teha, aga elamise raha peab mujalt tulema.
Serhi Trõmbatš: „Vaba inimene on ohtlik iga ilmaga. Isegi demokraatlikus ühiskonnas on ohtlik olla formaalselt vaba.“
Klassikalisena näivas „Langemise anatoomias“ rõhutatakse nappide vahenditega, kui palju määrab perspektiiv, kui suhteline on maailm, kui võimatu õigluse mõõka kuhugi langetada.
„Düüni“ tähelepanu pälvinud vaatemängulisusest on huvitavamgi selle alus, Frank Herberti raamatu vastuoludest pungil lugu.
Catherine Breillat: „Minu eesmärk ei olnud muidugi taaslavastus, vaid teema täiuslik kohandamine nii, et uus film oleks sajaprotsendiliselt minu oma.“
Näitusel „Leida Laius. Lõpetamata naeratus“ võinuks mainida ka väljakutseid, millega kutsumust järgiv režissöörist naine pidi Nõukogude ajal silmitsi seisma.
Lühifilmide kogumik „Lühike on uus pikk“ koondab viis väikeste, noorte ja suurte valikutest ja unistustest kõnelevat filmi.
„Biwa järve 8 nägu“ peidab endas südamlikku kohalikku tunnetust, mis on segatud kosmopoliitse mõtteviisiga, et elu võlu peitub kultuuride ja tavade kokkupuutepunktides.
Eksperimentaalsete sugemete ja põnevate filmilooliste vihjetega „Mo Mamma“ annab lõppsõna leppimisele.
Ken Loach: „Rassismi kasvule aitab kaasa see, kui tuntakse end petetu, vaese ja lootusetuna. Nii et kõik taandub lootusele.“
74. Berliini filmifestivali ebaleva programmi varjutasid täielikult poliitilised konfliktid, mis edaspidi võivad festivali käekäigule hävitavalt mõjuda.
Berliini filmifestivali keskkonnateemalistes filmides on välditud hea ja halva võitlust ning ühekülgseid manitsusi ja toodud loodus, loomad ja inimese loodu kokku nii, nagu see elus ongi.
Kohusetunne, raske töö ja traditsioonid hoiavad ühiskonda koos. Aga mis mehi koos hoiab?
Aurelia Aasa: „Vahepeal tuleb süda hästi kalgiks teha, et aru saada, kuhu film kõige paremini sobib.“
Kas ma hakkasin pärast filmi „Sillad Liverpooli“ vaatamist Alika fenomeni paremini mõistma? Pisut. Aga kes on filmi sihtrühm, ma aru ei saanud.
Loodusdokumentalistikas portreteeritakse üha enam karaktereid, kelle hinges mängib loodus suurt, kui mitte peamist rolli.
Priit Vaher: „Mõtle, et inimene on 45aastane ja tema karjäär lõpeb. Ma sain siis just asja enam-vähem selgeks. Ma arvan kindlasti, et minu parimad tööd jäid tegemata.“
„Elu ja armastus“ on küll senistest Taska ja Apollo koostööfilmidest parem, ent jääb algmaterjalile kõvasti alla: Tammsaare feministlike ideede rõhutamiseks pole jätkunud piisavalt julgust.
Magalie Lépine-Blondeau: „Kui mul on võimalik tuua muutus meie ühiskonda, siis tahan ma selles osaleda.“
Monia Chokri: „On suur küsimus, kas suudame omaenda ühiskonnaklassist väljuda, et suhtes õnne leida.“
„Mai ja detsembri“ kriipiv võlu on osav ümberkäimine vastandite ja poolustega, mille segunemine ei luba vaatajal end kordagi turvaliselt tunda.
Emotsioonirikkas filmis „Kõik me võõrad“ tegelikkus hägustub ja valitsema pääseb mõistatuslikkus.
Mark Cousins: „Kerge on süüdistada tööstust, aga vastutada tuleb ka omaenda uudishimu puudumise eest. Inimesed veenavad end selles, et neil on õigus.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.