$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Korraks on kuraatoril õnnestunud ehitada sild kahe kunstniku teoste vahele 1960ndatest tänapäevani, luua silmapete, nagu olekski tegemist ühe ja sama autori loomingulise geneesiga.
Flo Kasearu: „Privaatset ruumi tekib järjest enam juurde ja avalikku ruumi jääb järjest vähemaks.“
Kas õnnel võiks olla füüsiline kuju või etniline eripära? Kas jaapanlik õnn on kultuuriline konstruktsioon või sisaldub see tõesti haamrivarres ja tolmuluua pidemes?
Lastele õpetatakse, et leivaga ei mängita. Ükski laps ei saa mängu ega leivata, aga kokku need justkui ei käi. Siin näitusel ometi käivad.
Kui rääkida lähemalt Pedaniku käekirjast, ei saa kuidagi mööda vaadata tema kujundikesksusest ja sellega kaasnevast vormipuhtusest.
Maarja Nurk opereerib oma töödes nostalgia, elurikkuse, aga ka mingi ebamäärase ohutundega.
Kohmetuses on midagi väga inimlikku. Isegi kui näitus päris lõpuni ei tööta, on see siiski osa laiemast tähenduste ökosüsteemist.
Näitusel on esindatud vihjed kohalikule pärimusele ja nn eelmodernsele külakultuurile, vanakreeka müütidele, tuntud muinasjutule ja universaalsetele elukaare sümbolitele.
Kummaline, et kuigi enamik töid näitusel kõneleb inimlikest ja inimülestest võrgustikest, on teoste omavahelised seosed üsna nõrgad.
Kunstniku maalide taga näib olevat ulmežanrist tuttav impulss, nimelt katse teadlikult samastuda millegagi, mis on inimesele olemuslikult võõras.
On õige hetk, et vaadata mõtlikult eelmist ja pisut lootusrikkamalt praegust aastat.
Markus Kasemaa: „Anatoomilise deformeerimise puhul on oluline, et keha mõjuks õigesti ja pildi üldkompositsioon töötaks.“
Ja ega tegelikult olegi Uru Valteri ajaline ulatus täpselt teada – võib-olla oli ta rannikul koos kiviaegsete hülgeküttidega.
Huvitaval kombel pärib ühine probleemiseade peaaegu kõikide tänavuste skulptuuride juures inimsuse järele.
Brigit Arop: „Tajusime, et vajadus kiiruse ja intensiivsuse järele on kadunud ning peame Artishoki vastavalt oma vajadustele ümber kujundama.“
Kunstnikud võtavad tunnustusvajaduse suhtes iroonilis-kriitilise ja meeldivalt humoristliku hoiaku.
Näitus on mahlakas pildikooslus, mis ei jäta ilmselt ühtegi kultuuriteadlikku inimest külmaks – kujutatud on Eesti viimase ligi viiekümne aasta kultuurilugu.
Kunstikriitiku Orit Gati sõnul peaks hea tekst alati sisaldama ka omaeluloolisust, kuigi millegipärast avaldatakse naistele tugevamat survet kirjutada keerulistest asjadest trauma võtmes.
Helikunsti festivali „Seintel on kõrvad“ seekordne programm uurib muu hulgas ka vaimse tervise küsimusi ning mängib düstoopiliste teemadega.
Igasuguse looritatud tantsu taga on veel midagi, mis taotleb aktiivselt omakasu.
Noorte disainerite seas populaarne risoomne esteetika kõneleb muutuvast maailmatunnetusest ning on oma ajastu nägu – ometi on oht, et selle varjus läheb kaheksajalg koos pesuveega kaduma.
Kas naised saavad oma keha ja seksuaalsust siduda fetišismiga, ilma et see piiraks nende agentsust?
Helen Tago suhestub nii eelmiste põlvede graafikute kui ka graafika ajaloo ja trükitehnikatega üldisemalt.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.