$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Sütitajad on cheerleader’id, kes käivad rändtsirkusena inimesi turgutamas ja õpetamas, kuidas uue maailmakorrani jõuda.
Näidendi „Kolmekas ilma Simoneta“ mõte, et gei- ja heteromaailm on omavahel tihedalt põimunud, on lavastuses tagaplaanil.
Kuidas raha või selle puudumine mõjutab meie käitumist, vaadet endale ja elule üldse? Kas raha toob õnne õuele? Kust tuleb ja mida teeb majanduslik ebavõrdsus?
Endla teatri lavastaja Laura Jaanhold: „„Nukumaja“ keskne teema on vaimne vägivald: hoopis varjatum ja väljastpoolt raske märgata, eriti kui sellega ei kaasne füüsilist vägivalda.“
Põnev on jälgida eri rahvusest näitlejate suhtlust: „Cosmopolitani“ trupp moodustab terviku ning kõik näitlejad teevad teksti võimaluste piires väljendusrikka rolli.
Teemana pakub hoolitsemine, armastus, see, mil viisil kõik eluringi jooksul muutub, juhtlõnga praeguses maailmas hakkama saamiseks.
Riias lavastatud „Gogol. Portree“ tõestab, et maagilise teatri mängulis-visuaalsete kujundite loomises on Juri Butussov endiselt suurmeister.
Sõltumatu tantsu festivalil sai näha nii vormile keskenduvaid koreograafiamänge, rituaalsust, stiilipuhast seisundilavastust kui ka ühiskondliku lähtekohaga töid.
„Missugused tegurid mõjutavad inimeste kognitiivseid võimeid?“ küsivad performatiivse installatsiooni „Peal kiri peal“ autorid Keisuke Sugawara ja Shion Yokoo.
Tühjajooksnud elud, sumpamine kujutelmades, meeleheitlik püüd hoida sidet reaalsusega, kuigi reaalsustaju kaob – kõik need gogollikud teemad on Dmitri Krõmovi „Hullumeelsete märkmetes“ olemas.
„Totalitaarne romaan“ on lugu saatanast, kellele on inimeselt elu võtmisest tähtsam muuta ta mankurdiks, hävitada inimese viimnegi väärikus.
Vene teatri „Kangelaste“ suur väärtus on kolme eriilmelise ja isiksusliku näitleja – Aleksandr Ivaškevitši, Rain Simmuli ja Ģirts Krūmiņši – kohtumine laval.
Ehkki „Big Mother“ puhul on tegemist hea dramaturgiaga, läheks lavastuses tarvis rohkem julgust ja turvaliste piiride ületamist, et mitte takerduda nappi ambitsiooni või liiga selgetesse traagelniitidesse.
Maarja Kangro raamatust ja Urmas Lennuki lavastusest on palju räägitud teemapõhiselt: et sisu on valus, osalt lausa tabuline. Mõnes mõttes haakub see lugu ka Lennuki enda mõneti sentimentaalse loojanatuuriga.
Lugu kirest, vägivallast ja manipuleerimisest on väga inimlik ja universaalne ning sobib igasse riiki, ajastusse ja poliitilisse režiimi.
„Roti rumbas“ midagi ehmatavat esile ei tooda, kedagi piinliku olukorda ei panda. Kogu mäng jääb armsaks hullamiseks.
Von Krahli teatri uus loominguline juht Juhan Ulfsak: „Väiketeatrite küsimus on praegu konkreetne: kas lööd laiade hööveldamata laudadega oma ukse kohe kinni või punnitad veel natuke ja lööd siis?“
EMTA lavakunstikooli XXXII lennu noored lavastajad ja näitlejad on harutanud lahti Aino Kalda „Püha jõe kättemaksu“ tähendustest, sümbolitest ja viidetest tiine tekstilõnga.
„Surematud“, mille kandvaks ideeks on pealiskaudsuse kriitika, on – vastuolulisel moel – ka ise pealiskaudne.
Uku Uusbergi „Nagu teile meeldib“ on elurõõmus ja lustlik lavastus, kus julgelt naerdakse näidendi teksti puuduste üle ja visatakse vimkasid kus aga võimalik.
Lavastuses „Untermarionette“ on selgelt tunda, et sündmuste faktuur ja masinate liikumisvõimaluste spekter on põhjalikult läbi töötatud, protsessid on häälestatud ja lihvitud.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.