$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Temufi suvelavastuse „Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest“ õnnestumine saab alguse dramaturg Urmas Lennuki leidlikult valitud süžeest ja autoripositsioonist.
Lavastuse „Kibe!“ peamine komistuskivi tundub olevat alles arenemisjärgus autorikäekiri või siis vastupidi, liiga paljude käekirjade põrkumine, mistõttu isikupära läks kaduma.
Suhtlemine publikuga on loomulik ning piir etendajate ja publiku vahel kaob märkamatult.
Lavastuse „Ttok, ttok, ttok“ põhiosisteks on kohapeal sündiv muusika ja mängud pallidega.
„Pärsia viimase keisri mõrv“ on muidugi poliitiline teater, sest selle teemaks on valitseja ja rahva suhe, ent see pole näpuga näitav allegooria või tegutsemisjuhend.
Andres Noormetsa lavastuse „Süsteem“ keskmes olev rühmitus otsib haavatavas seisus mehi, kes tunnevad, et on läbi kukkunud, ning tajuvad ebaõiglust ja ilmajäetust.
„Ei usu!“ pole üksnes lavaka XXXI lennu lõpp-punkt, vaid ka Von Krahli teatri järjekordse uue loomefaasi avaakord.
„Süütes“ ei ole Renate Keerdi tavapärast trikkide tulevärki, fantaasiaküllaseid plahvatusi, aga on ruumi ja õhku mõtisklusteks ja mõttemõlgutusteks.
„Haihtuva Tallinna“ tegevuspaigad on linnaruumi hallalad, kus pole keelatud, kuid pole ka mingit vajadust käia. Neil on oma ajalugu, kuid nende tähendus ja identiteet näivad olevat hägustunud.
Eduard Tee magistrilavastus üllatab kõigepealt algmaterjali valikuga: Eduard Vilde „Nende poeg“ (1904) ei kuulu klassiku tuntumate teoste kilda.
Inglise lavastaja Michael Pink tõi Eesti Rahvusballetis lavale klassikalise „Giselle’i“ mõtestatud uuslavastuse.
Saksa teater ei ole naljakas, aga see-eest on ta rikas, meestekeskne, paljudele arusaamatu ja väga poliitiline.
Noor on vastuvõtlik, aga seejuures oma arvamusavaldustes poliitiliselt ebakorrektne. Sestap on teatris sellele publikusegmendile keeruline teda ennast peeglist näidata.
Harva saab näitleja oma ande teostamiseks ja demonstreerimiseks nii hea võimaluse, kui seda on Alessandro Baricco mononäidend „Novecento“.
„Tere tulemast, Abdullah!“ põhinõrkuseks on dramaturgia segasus ja ka ideeline eesmärgitus, noor lavastaja on ennast paraku kirjanikukski pidanud, nagu selles vanuses tihti ka meie maal juhtub.
Oona Doherty on peenelt tabanud ossikultuurile omase suhtlusviisi, mis sõnades on alati suurem ja võimsam kui tegudes ja käitumises.
Kristina Paulini balletilavastust „Vihm detsembris“ hoiab koos tundlik tasakaal, harmoonia lavastuse komponentide vahel – tehniline teostus on ideaalilähedaselt paigas.
Konverentsilikke võnkeid pakkus selle aasta tantsunädala alateema „Ellujäämise kunstid – ökoloogiline jalajälg etendus- ja tantsukunstis“.
Lavastuses kütkestab Gailiti-truudus, luulelise stiili ja romantilise hinguse hoidmine.
Kunstnik-sepp Urmas Lüüs lõi haamriga teatri peale ning välja tuli lavastus „Tädi Õie 65. sünnipäev“, mis on tema enda sõnul klassikaline teater, vaid installatiivsuselt veidi tihedam.
Lavastaja Laura Jaanholdile on lilleturg kui märk, mille kaudu jutustada möödunud ajast, ning need prouad-tädid-tüdrukud on kui mineviku ja toonase elulaadi saadikud.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.