$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
Argikultuuri uurijad – nendeks võiks pidada ka selle lavastuse meeskonda – keskenduvad igapäevasele, iseenesestmõistetavale, argiteadmisele.
Kaili Viidase lavastuses on massi, kiiruse ja tehnikaga kõik korras. Täpsus? Paar tüviteemat jääb tabamata.
Lavastuse „Varjupaik Ouroboros“ läbivaks jooneks on katkestuste ahelad kehas, liikumises, kehade koosolemises, kulgemises ja tervikus.
Maasikakohad ja imedemaad on ainult kunstiteostes ja unistustes.
Eisenstein hüüab etenduse lõpus „Kunst elab üle türannid“ ning see on valus iroonia, sest türannid omakorda elavad üle väikesed Savelid ja Zojad.
Küsimus pole selles, kas „Annapurna“ puudutab ja kas nende tegelastega saab samastuda, vaid selles, miks on kõigist sellesarnastest tekstidest lavale jõudnud just see.
Ruslan Stepanovi „Küsi minu kehalt. Floor is on Fire“ on leidlik, uudishimulik, liikumismustritest leiab pidevalt ootamatusi – lavastus on loodud mõtteerksalt.
Tiit Palu üks hingeteemasid paistab olevat oskus ja julgus unistada, jääda truuks oma unelmatele, kuulata oma südamehäält – see on loovuse ja loomingu läte, inspiratsiooni eeldus.
Eesti Teatri Agentuuri üks tänuväärsemaid ettevõtmisi on kaks korda aastas korraldatav teemapäev, mis toob arutelu keskmesse teatri tahud, mille üle arutlemiseks argielus aega ei jää.
„Kes tappis trükkal Lackneri?“ on lugu lapseohtu naisest: vormilt kriminaalne kohtulugu, sisult paksudes toonides sotsiaaldraama.
Tantsija, koreograaf ja lavastaja Mart Kangro: „Kõige suhtelisus on minu ideoloogia. Aga see ei tähenda, et kõik on ükstaskõik. Igal asjal on tähendus ja igal teol tagajärg.“
Mart Kangro kujundisüsteem on alati pigem keeruline: ta ei ulata publikule kohe abikätt, vaid nõuab kohati arrogantseltki koodi tundmist.
Tegemist on küll lavakunstikooli magistriõppe raames sündinud lavastusega, aga töö näitlejaga vajanuks siiski repliigi tasandil lavastaja Tormi Toropi suuremat tähelepanu.
Kui on kihk näha heal tasemel tantsu, siis tasub „Kuradit ja Jumalat“ vaatama minna küll, kui aga on kirg laval lahtirulluva loo järele, siis see eeldab põhjalikku eel- ja järeltööd.
Rakvere teatri uuslavastus „Esimene armastus on revolutsioon“ on mõeldud n-ö vanemale noorele, ent sobib vaatamiseks ka täiskasvanule.
„Kollasele tapeedile“ ei ole lähenetud kui pelgalt õudusloole, vaid käsitletud seda just tekstina naisuurimuse väljalt.
Marius von Mayenburgil on loo taga alati olmerealismist kõrgem metatasand, mingi hingevalu, ühiskondlik probleem ja sotsiaalne sõnum, mida ta tahab vaatajaga jagada.
Jaan Tooming jäi meistriks paljudele ka hilisemal ajal, ent just tema lavastuste seeria 1960. aastate lõpust 1970. aastate lõpuni pani aluse põhimõttelisteks muutusteks eesti teatris.
Parimad seiklused algavad siis, kui plaan läheb untsu, jääb kõlama etenduse lõpus – ja sellele on keeruline vastu vaielda.
Ingmar Bergman kaldub sagedasti keskenduma läheduse kaduvusele, Madis Kalmet aga annab justkui mõista, et lohutus on alati käepärast, ikka ja jälle käeulatuses.
Eesti lavadel näeb üldjuhul „suutlikke“ kehi – inimesi, kellel pole erivajadusi –, ning teatrisaalis vaadatakse viltu, kui kõrvalistuja teeb häält või ruumist väljub.
„Madisoni maakonna sillad“ on teatrile tänuväärt materjal: seal on armastust, üle aegade ulatuv perekonnalugu, dramaatilised otsused ja saatused. Näidendina on see aga nõrk.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.