Teater
-
Et saada üle peielaua piinlikust vaikusest, kuna kadunukesest midagi iseloomulikku ei meenu, otsitakse abi napsist (fotol Reimo Sagor, Karol Kuntsel ja Külliki Saldre).Heikki LeisLõppu ja edasi
„Lõpp“ aitab surma maa peale tuua, rääkida elus kõige olulisemast ja vääramatust, mille enamasti eelistame eufemismide taha peita.
6 minutit -
Sveta Grigorjeva STLis tehtud lavastust „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada“ iseloomustab kergus ja headus.Anastasia SemjonovaEtenduskunsti(de) sosinad ja karjed
Noorem põlvkond tundub olevat kaotanud usu ühtsesse narratiivi. Võib-olla on neil raske uskuda, et maailm on tore terviklik paik, millel on mingisugune mõte.
10 minutit -
Anne-Lii Päiv: „Vene teater on Eesti kultuuripildi lahutamatu osa.“Vene teaterVene teater kui eri rahvuste kokkusaamispaik
Vene teatri uus juht Anne-Lii Päiv: „Vene teatril on tõsised rahalised kohustused, mis on seotud ammu-ammu enne meid võetud laenuga, aga üldiselt on teatri finantstulemused küllaltki head.“
4 minutit -
Lianne Saage-Vahur 11. I 1965 – 30. I 2024
Meie hulgast on lahkunud kooliteatrite liikumise kauaaegne vaimne ema Lianne Saage-Vahur. Õpetades 1989. aastast Jõgeva koolides kirjandust ja teatrikunsti, asutas ta 1990. aastal kooliteatri Liblikapüüdja, kust on kolmekümne aasta jooksul sirgunud paljud eesti teatri praegu olulised tegijad, nagu Martin Algus, Hele Kõrve, Alo Kõrve, Tiit Sukk, Mari Abel, Martin Kõiv, Meelis Põdersoo, Karl Sakrits, Mihkel Kabel, Maarius Pärn, Heigo Teder jt.
Kolmkümmend üks aastat tagasi hakkas Liblikapüüdja korraldama Betti Alverile pühendatud…2 minutit -
Üheaegne eemaloleku reaalsus ja igatsus, koos kohalolu võimalikkus ja võimetus kumab noorte kunstilistest valikutest läbi. Madleen Maria Kirja istub – nagu publikki igaüks oma kodus – üksinda tühjas saalis.Alissa ŠnaiderJäine äratundmine
eˉlektroni etenduskeskkond, kus lava on kaamera(te) vahendatud ning vaatajad mööda ilma laiali, sobib lavastusele hästi, luues publikulegi ligipääsmatuse kogemuse.
4 minutit -
Eero Epner, Mart Kangro ja Juhan Ulfsak (fotol taamal ka Katarina Stegnar) on välja töötanud täiesti omanäolise etenduseformaadi, mille keskseks meetodiks on vaataja tähelepanu juhtimine iseendale ja iseendasse.Ivian Kan MujezinovićKui ebaoluline fakt saab põletavaks küsimuseks
Lavastuses „Fun Fact“ on näitlejad seadistanud end vagunisaatjateks, aga see, milline reis tuleb, sõltub vaatajast ja laudkonnast.
6 minutit -
Nils Mattias Steinbergi Erikus on üksjagu lapsemeelsust ja õhinat, kordagi ei luba ta endale peataoleku või allaandmise tunnet.Priit LoogKurjuse kapsel
Vägivalla südames või südamel on kaks koda: kodu ja kool. „Kurjuse“ peategelane Erik Ponti on koduvägivalla ohver, koolis aga kõva löömamees.
5 minutit -
Maarja Tammemägi ja Silva Pijon on võimekad, tundliku füüsisega näitlejad, kes puhtalt keha ja ilmega suudavad sisemist põlemist edasi anda.Gabriela UrmArmidega armastus
Õige natuke jäi painama lavastuse „Arm“ tekst, mis ajaloolise materjali tõttu on eepilisem ja sõnarohkem, kui puhta visuaaliga lavastuse puhul eeldanuks.
4 minutit -
Musta Kasti trupitööna valminud lavastus „Surm“ (laval Kaarel Targo, Laura Niils ja Kristjan Lüüs) ei jõua teemadega leinafaasini.Gabriela UrmSurma üle ei tohi nalja teha. Või tohib?
Lavastaja Birgit Landberg ning näitlejad Laura Niils, Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs harutavad surmateemat, mis puudutab kõiki, aga on paljuski tabu.
4 minutit -
Lavastuses „#ярусский/#maolenvenelane“ langeb suurem koormus Liina Tennosaarele ja Raimo Passile, kes tulevad oma keerulise ülesandega toime väga tõetruult ja kaasamõtlemist võimaldavalt.Ilja SmirnovHirm
Venelaste hirmud, millest räägitakse Julia Augi lavastuses „#ярусский/#maolenvenelane“, on suures osa seotud sõjaga Ukrainas.
4 minutit -
Pidu enne pakast. Jan – Tõnn Lamp, Edi – Kaspar Velberg.Siim VahurKui eist ei piisa
Taago Tubina lavastatud „Nõusolekus“ käsitletakse mitmeid päevakajalisi teemasid, sealhulgas nii seksuaalset kui ka vaimset vägivalda.
4 minutit -
Kolm õde – Veera (Marika Barabanštšikova), Tanja (Maarja Johanna Mägi) ja Katja (Kärt Kull) – ning juhmivõitu võõrasvend Kolja (Ken Rüütel).Mailis VahenurmKolja lähetamine
Kui Tšehhovi õed õhkasid Moskva järele, siis 1990. aastate Venemaal unistati Ameerikast.
5 minutit -
Rūta Ronja Pakalne liikumine meenutab kõige enam nüüdistantsu: argi- ja tantsutehnilise liikumise põimitus ning pidevad kontrastid liigutuste sujuvuses, aja- ja ruumikasutuses.Alissa ŠnaiderKehamälu poeesia
Rūta Ronja Pakalne ja Laura Kvelsteini tantsulise luuleteose „Maastik. Keha. Meeleseisund“ („Body of Dreams“) riimid moodustavad tantsijate keha- ja liikumismustrid.
3 minutit -
„Mure staatuse pärast“ (fotol Lauri Kaldoja, Kertu Moppel, Markus Truup ja Elina Reinold) on loenglavastus staatusest, selle säilitamisest ja säilitamisponnistuste jaburusest.Alana ProosaHirmukurrud poliitilise teatri palgel
Kertu Moppeli lavastuses „Mure staatuse pärast“ on kõik käsitletud, kõik on korrektne, kuid publiku pihkudest nirisevad teemaarendused läbi nagu liiv.
6 minutit -
Lavastuses „Päva lõpuks, kiigu“ saavad lavakunstikooli XXXI lennu tudengid end näidata nii ühtse grupina kui ka individuaalselt, nii koos tegutsedes kui ka üksteisele vastu töötades.Gabriela UrmMuutumise imperatiiv
„Päva lõpuks, kiigu“ kätkeb endas nii Renate Keerdi kui ka lavakunstikooli XXXI lennu tugevaid jooni: lavastaja ja trupp on ilmselgelt koostööd nautinud ning fantaasialendu pole piiratud.
4 minutit -
„Pentti Linkola – kas meiesugune?“ on väga poeetiline ja muusikaline lavastus. Laval on viis näitlejat (Eeva Putro, Roni Martin, Mia Hafrén, Timo Tuominen ja Panu Varstala), kes kõik kordamööda mängivad Linkolat.Soome Rahvusteater / Mitro HärkönenTeater mõtlevale inimesele
Soome Rahvusteatri lavastuses „Pentti Linkola – kas meiesugune?“ käsitletakse kestliku arengu teemat ning „Europeanas“ Euroopa identiteeti ja ajalugu.
5 minutit -
Kurt Vonneguti keel on täpne ja lakooniline, seejuures omamoodi füüsiline, sobitudes hästi Ene-Liis Semperi lavakeelega (fotol Rasmus Kaljujärv ja Marika Vaarik).Anita KremmHüsteeriajärgne külmutatud kood
Ene-Liis Semper on koondanud lavastuses „Nüüd võib sellest rääkida“ kõik inimlikud värelused ja korinad arhetüüpseks paratamatuseks.
5 minutit -
Igal poodiumil on üks näitleja, kel küll lõpuks kujuneb välja oma tegelaskuju (Ester Kuntu Mašana, Anumai Raska Irinana ja Maria Paiste Olgana), kuid enamasti lausuvad nad etenduse vältel nii enda, üksteise kui ka muude tegelaste repliike, lisaks remarke, kus vaja.Herkko LabiÕdede pooltühi klaas
Laval on kõik nii puhas, minimalistlik ja väljapeetud, et mahutab kõikvõimalikke tähendusi ja tõlgendusi, küll aga pole seda valusat ja poeetilist elu segapundart, mille pani kirja Tšehhov.
5 minutit -
Töötuks jäänud abielupaar kutsub appi peresõbrast kaameramehe Alex Tratti (Eduard Salmistu) ning koos hakatakse filmima vallatuid kaadreid ehk pornot.Kalev LilleorgVahtralehemaa vallatud kurvid
Norm Foster pole tõesti Shakespeare, Ibsen ega Kivirähk, aga see ei loe: näiteks Kivirähk on tõestanud, et tobedat plära ajades võib väga palju öelda.
3 minutit -
Nii dramaturgiliselt kui ka näitlejamängu poolest on lavastuse võtmekujuks Vanaema Luule Komissarovi hästi väljapeetud esituses.Elena KoitPeegelpildis „Kolm õde“
Kui Tšehhovi kolm õde unistavad provintsist metropoli pöördumisest, siis Kadri Lepa kangelane tuleb pettumusi valmistanud suurlinnast koju tagasi.
4 minutit -
Maris Johannes: „Suvel saavad meie näitlejatest tõelised stahhaanovlased.“Maxim TuulSõda on sünnitanud tragöödiatungi
Teatrikriitik Maris Johannes: „Kuigi Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi „Macbeth“ lõi aasta alguses kõvasti laineid, on minu selle aasta tähtlavastus Ojasoo „Vend Antigone, ema Oidipus“.“
6 minutit -
Näitleja näitas inimest sellisena, nagu peaaegu mitte keegi teine ei näidanud – kirglikuna, suurena, eepilisena, traagilisena.Eesti DraamateaterViimane eksistentsialist
Näitleja mängis eksistentsialistlikult: ta näitas, kuidas inimene on alati ebatäiuslik ja teda on võimatu lõpuni mõista, sealhulgas ka temal enesel.
9 minutit
