Roger Zelazny 1967. aasta fenomenaalses ulmeromaanis „Valguse isand“ tegutsevad Maalt saabunud inimesed kauges tulevikus planeedil, mille nad on vallutanud. Kolonistid on end sättinud planeeti valitsema tehnoloogia kaasabil: see võimaldab teadvust ühest kehast teise siirdada. Nõnda elavad nad sajandeid, kogu aeg rahvastikku juurde tootes. Kuna seesugune tegevus sarnaneb ümbersünniga, on vallutajad võtnud endale hinduistliku mütoloogia jumalate rollid. Raamatu nimitegelane otsustab kehastuda Buddhaks ning hakkab režiimi vastu mässama.
Teadvuse siirdamise motiiv viib paratamatult…
Ma ei taha väita, et Valdur Mikita valetab, aga ma ei usu, et mööda metsa konnates on võimalik mõelda. Pärast aastaid kestnud teadustööd tuleb tõdeda, et personaalne empiiriline kogemus implitseerib vastupidist. Teisisõnu: olen kade, sest mina nii ei oska. Isegi tsiviliseeritum keskkond ja asfalteeritud tänavad ei aita, kuigi peaks olema heade mõtete linn. Mina mõtlen hoopis umbses toas ja ainult siis, kui valgel laual on arvutis Word.
Ainult siis, kui ma…
Ma olen eemaldunud oma kehast. Ta vajab kogu aeg hoolitsemist, turgutamist, poputamist. Ta vajab pidevat tähelepanu: et ma ei istuks liiga kaua, et ma liigutaks, et ma ei laseks argielu stressil teda mõjutada, et ma hoiaks teda.
Mu hommikud ja õhtud lõppevad kehaga. Miks ta valutas nüüd? Kas ta valutab homme? Mina olen see, kes teeb asju, käib kohtades, naudib, aga keha on see, kes valutab. Mõnikord valutab ta taamal, teinekord…
1988. aasta maiööl kogen unes veidrat episoodi: sisenen keskkooliaegsesse tualetti, käes kilekott minu enda kehaga. Riputan selle ühe kabiini ukselingi külge, astun ise teise ja sulen ukse. Hetk hiljem siseneb tualetti veel keegi ja küsib: „Kuidas ta küll oma keha niimoodi hoiab? See võib ju viga saada!“ Tõesti, mõtlen hirmunult, keegi võib ju kotile otsa koperdada ja näiteks mu jalaluu murda …
Sama päeva õhtul laman operatsioonilaual, päriselt, minu keha kohale kummardub…
Poolteist aastat tagasi kukkus köögipõrandale tumepunase jaapani teekannu savist kaas. Ikka just selline haruldus, mida olin otsustanud hästi hoida, kasutada vaid erilistel puhkudel (iga päev) ja mis tagatipuks ei olnud üldse minu oma. Korjasin killud ja killukesed köögipõrandalt kokku ning panin salvrätiku sisse. Äraviskamine ei tulnud kõne allagi, terveks teha ka ei osanud. See nutsak seisaks kusagil sahtlipõhjas veel tänase päevani, kui ma ei oleks juhuslikult avastanud kintsugi’t (金継ぎ) –…
Kõvas tormis vastutuult seistes võib end tuule suunas kaldu lasta, peaaegu planeerida ja end linnuna tunda, kujutluses puulatva tõusta või drooni kombel metsa kohal lennelda. Metsaomanik saab kehalise kogemuse alles siis, kui tuul on vaibunud. Tormi tagajärg on murdunud oks või puu. Halvemal juhul laastab maru tukakaupa, muutes läbimatuks teed ja sünnitades esialgu läbimatuid häile.
Päästeamet õpetab – ja õigesti –, et igaüks peab loodusjõu ootamatute vägivallasööstude vastu valmistuma, varuma toitu…
Siis, kui ma astusin selle keha pardale
tunti mind hetkega ära
ja mulle anti nimi.
/—/
See keha on mu aadress planeedil maa: ajutine, habras, nimi telefoniraamatus, praegusel hetkel
Elus.
Joyce Sutphen (tlk Berit Kaschan)
Keha on me rõõmude ja kurbuse kese, ta saab osa sellest, mida talle pakkuda, võttes vastu selle, mis tuleb seest või väljast. Hoiame enese ümber piire või laseme ligi, nagu parasjagu tahame ja tunneme. Aga mis saab piiridest, kui oma keha maha…
Kehataju on keele-eelne kihistus ning kompimine ja propriotseptsioon (oma kehaasendi, keha ruumilise paiknemise ja jäsemete taju) evolutsiooniliselt vanim meel. Nende eest vastutava valgu ja geeni avastasid neuroloogid aga alles XXI sajandil. Tantsuteoreetik Maxine Sheets-Johnstone on arendanud ideed kinesteetilisest mõtlemisest, kus keha tajub ruumi, tempot, vahemaid ning tegeleb tasakaalu, rütmi, täpsuse jt funktsioonidega, luues ka uut infot, mis pole sõnastatav, ent talletub kehamällu.
Mind köidavad traditsioonilised võitluskunstid, kus kohtuvad meeletühjendus ja äärmine…
Hingedeajal on olnud tavaks end maskeerida ja sanditamas käia. Lähen ise samuti hea meelega mänguga kaasa. Folklooris on maskid sageli seotud rituaalide, pidustuste ja üleminekuriitustega. Mask annab võimaluse oma identiteeti ajutiselt vahetada või varjata, keha sotsiaalsetest normidest vabastada ja käituda viisil, mis tavaolukorras oleks kohatu või ebatavaline – näiteks võõrasse perre sisse astuda ja vigureid teha. Rituaal lubab ületada igapäevaelu piirangud, võtta ette midagi lõbusat ja ühtlasi sümboolset. Nii on alati…
Mõtteid võin laenata, need ei pruugi minu omad olla, aga keha on. Keha on kõrvalt vaadata lihtne ja imelik. Mida ta küll tahab ja miks ta mind takistab? Minu kehas elab ikka veel minu vaim. Kumbki pole päris terved, aga kellelgi ei ole.
Ma kasvan. Kulunu võiks ju kahaneda, aga kehadega on vahel vastupidi. Mis kulunud, see kasvab – nii juhtub sageli üle viiekümneaastase naise kehaga. Aktivist minus mõtleb vahel, et…
Hiljutine Veneetsia biennaali külastus äratas minus suurtel kunstifestivalidel ikka ja jälle tekkiva küsimuse. Miks on nii, et kuigi võimalust minna tualetti ja kohvikusse pakutakse iga mõnesaja meetri tagant, jääb enamasti tagaplaanile inimlik soov veidi pikutada?
Vaimsete väljakutsete kõrval on suurnäitused ka füüsiliselt üsna nõudlikud. Nii pole imestada, et vaatamata köitvale kunstile rändab eriti õhtu poole päeva mõte üha sagedamini hoopis võrkkiigele või kott-toolile. Avalikelt puhkealadelt leiab aga enamasti vaid harilikke toole…
Tihti võpatan ennast helikandjalt rääkimas kuuldes. On’s minu hääl tõesti selline: nõrgavõitu, pehme, koguni lapselik?! Olen pikk hallipäine naine, värske vanaema. Mu hääl ja keha otsekui ei kuuluks kokku. Metsa kokkuostjad või Postimehe tellimuse pakkujad lähevad mind kuuldes kohe sina peale üle. Ei, mul pole sinatamise võrdsustava funktsiooni vastu midagi. Küll aga hoiduksin mäkdonaldiseerumise tekitatud kunstlikust lähedusest, aga hääleke ei paku mulle distantseerivat kaitset.
Füüsika, anatoomia ja pragmaatika kõrval on hääle…
Minu vasakul õlavarrel on lohk. Nüüdseks on see peaaegu märkamatuks muutunud, pidin õnaruse leidmiseks tükk aega sõrmedega nahka kompama. Kui viimaks leidsin, mõistsin kohe, et see ongi see! Lohu põhi asub sügaval, see on sitke ja kange nagu kõvaks tallatud maapind. On selge, et läbistus on olnud mu õlavarres kaua, on koos kehaga kasvanud ja sellega kohanenud. Kui naba välja arvata, on see minu kõige esimene sissekanne: „Kallis päevik, ma…
Puhkusest on sügise hakul ikka tore mõelda. Kurbmagus mälestus: selleks korraks siis jälle tehtud ja kes teab, millal jälle saab. Vaim peaks kõiksugu ees ootavateks vintsutusteks virge olema ja keha lõputust rassimisest uuesti turgutatud. Aga kas see on ikka kõik nii lihtne?
Üks õige puhkus tähendab lõpuks ikka pidevat keha ja vaimu võitlust. Algab see muidugi juba puhkusehommikul ärgates. Päike on kõrgel taevas, temperatuur julgelt ühe kahekümne, lausa patt on toas…
„Siin sees on inimene / mõmises Starkopf / toksides saapaninaga kivi,“ kirjutab luuletaja ja kunstnik Suumani Sass. Umbes samasuguse mõttega tuli sajandeid varem välja ka Michelangelo, öeldes, et marmoriplokis on juba valmis skulptuur – tuleb vaid eemaldada üleliigne materjal. See mõte tõenäoliselt Suumani värsirea allikaks ongi. Mõlemal juhul põrkab üks keha vastu teist ja teeb sellega midagi, muudab selle vormi, sünnitades ka midagi uut. Kunstis ja muusikas on vormid küll…
Maailma kõrgemad mäed vallutas inimene üsna hiljuti. Varem usuti, et mägedetipud on pühad, sest nad on jumalate elupaigad. Jumalaid ei tohtinud ärritada, nendest sõltus inimese heaolu, käekäik ja saatus. Aga usk jumalatesse murenes. Mida enam jumalad taandusid, seda kõrgemale mägedesse inimene tõusis. Viimaste, kõige kõrgemate tippude vallutamise ajaks oli tee jumalatest vaba, ainsaks takistuseks füüsilised raskused – mägede vallutamine on olnud üks võimalus saada ise millekski enamaks. Kui mitte jumalaks,…
Inimkeha on väliselt piiritletud, sisemuses aga segane ja põhjatu, imelik ja imeline. Bioloogilise ja füsioloogilise kehaga kaasneb alati isiklik ja elulooline, aga ka kultuuriline, poliitiline, ajalooline, religioosne, ühiskondlik taust.
Meie kujunemist mõjutab keha suhe teda ümbritseva ruumiga. Kehal on välisruum, aga ka siseruum, siseilm, keharuum. Keha ennast võib tajuda kui ruumi, mille esimesena asustame, kus paikneme, pesitseme, oleme. Kuni inimteadvust veel tehisarru ei pakita, on see me kõigi inimeseks olemise subjektiivne…
Kõige viisakam mõeldav keha oleks selline, mida pole olemas. See ei võtaks bussis istekohta ära, ei jääks tänaval jalgu, ei köhiks teatris, ei tiksuks autoga ummikus, ei tekitaks tualetis saba. Teatris on istekohad küll määratud, sest kuhugi tuleb see keha paigutada. Konverentsil pakutakse juua. Kuid keha olemasolu tuleb siiski maksimaalselt minimeerida: mitte trügida ridade vahelt välja, mitte teha häält, mitte lõhnata halvasti ega tugevalt, mitte jääda tagumistele ette, mitte laiutada…
Üks korduv mõttepilt, mis hakkas mind möödunud talvel lumistel-jäistel tänavatel kõndides painama, oli see, kuidas hakkan aegluubis näoli kukkuma. Hetk enne tänavale prantsatamist pööran suust alates oma keha voodri välja, nii et maad ei puutu muu kui üks ümar pehme pallike. Võimalik reaktsioon libedale tänavale, järjekordsele kiirustamisele. Juhul kui all olid veidigi kõrgemad kontsad, käivitus ajus tulevikustsenaariumide loomise mehhanism, et inimest tundmatusest säästa, üllatusi vähendada.
Selle mõttemängu saaks teostada joonisfilmi või…
Sel suvel käisin Lõuna-Koreas ja ühtlasi demilitariseeritud tsoonis, mis eraldab seda Põhja-Koreast. Rahvas on üks, kuid 250 kilomeetrit pikk ja neli kilomeetrit lai vöönd toimib piirina kahe riigikorra vahel, lõikab Korea poolsaare pooleks. Ohutult distantsilt sain üle piiri piiluda ja nägin, mis toimub riigis, mille elust olen kuulnud ja lugenud. Seda küll oma nahal kogeda ei sooviks.
Tsooni all avastati neli tunnelit, mille Põhja-Korea oli rajanud rünnakuks Soulile. Oma silmaga nägin…
Olen sel suvel olnud metsas. Mul on selleks ka igasuguseid praktilisi õigustusi, aga ennekõike kustutan janu loodusele lähemal olemise järele. Tunnetan end ühena looduse kehadest, samastun nendega.
Jõe kohal üksteise ümber spiraalitavad ja lahkarvamust lahendavad kajakad. Päikesesse sirutuv kanada kuldvits, kellel oma uuel kodumaal vaba voli mesiselt võimutseda. Väike tigu kuldvitsal, kelle teelehele poetan. (Mida tunnevad selliselt päästetud mutukad? On nad pahased? Üle noatera kergendust saanud? Segaduses?) Kuklane, kes puutüvel minu…
Olen paaril viimasel aastal kogunud rahva seas ringlevaid lugusid ja arvamusi tehisintellekti (TI) kohta. Suur osa põnevusest, miks neid jutte räägitakse, on tingitud ilmselt sellest, et tegu on justkui inimeselaadset funktsiooni täitva seadeldisega. Tehisarus nähakse revolutsiooniliselt uut lehekülge inimkonna ajaloos, kuid sealjuures tajutakse ka piiratust ja ühekülgsust.
Kui muusikute kõnepruugis kasutatakse mõistet „keha“ või „keha tegema“ teise muusiku asendamise mõttes, siis tehisaru ja inimese suhetes on sageli esile tõusnud küsimus, kas…
Hääle tekitamine ei pruugi loomade puhul olla muud kui kopsude tekke kohastumuse kõrvalprodukt.
Kujutlegem iidseid kalu, kes sadu miljoneid aastaid tagasi mudastes järvedes põuaperioodil kuivale jäid – ja kus neil alles tekkis siis kole vajadus hingata! Õnneliku kokkusattumusena leidus nende kehades õrna membraaniga kaetud paunjas ujupõis, mis täitsa hästi ka kopsuks sobis. Vihmaperioodi alguses selgus muidugi, et vette naasmiseks on tarvis vastselt omandatud kohastumust kaitsta: amfiibi kõrri tekkis lihaseline klapp, millega…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.