Sõna „horisont“ võib lisaks silmapiirile tähendada ka midagi muud: näiteks on mõnikord juttu tõlgendus- või ootushorisondist ehk siis sellest, kui kaugele võib midagi üldse näha, kui hästi on üldse võimalik mingist nähtusest aru saada. Rääkida saab ka erisuguste horisontide ühendamisest või sünteesist. Üks kogemus on struktureeritud ühel viisil, teine aga teisiti. Kui horisondid üksteisega segunevad, tekib selle tagajärjel parem mõistmine. Madlen Hirtentreu näitus kannab aga pealkirja „Samurai horisont“. Milline see on?
Väikese galerii saal on täis juhuslikuna näivaid esemeid, ebamäärase päritoluga objekte. Ühel seinal on freskotehnikas tahvel, mis meenutab vappi, keskajaga flirtivat autahvlit või midagi muud taolist. Selle peal on kujutatud sümmeetrilist mustrit, mis meenutab natukene kiivreid saali tagumises otsas. Tegelikult on tahvel aga rohkem nagu Rorschachi tindiplekk, mille seest võib ükskõik mida välja lugeda. Näitust saatva paberilehe pealt võib lugeda, et teose pealkiri on „Ghost Dog“ ning korraga saab tööde seos samuraidega natukene selgemaks. Jim Jarmuschi 1999. aasta filmi keskmes on meditatiivne palgamõrvar Ameerikast, kes püüdleb samurai-ideaalide poole, loeb agaralt „Hagakuret“ ning harjutab visalt mõõgavõitlust. Samal ajal on pikkinud Jarmusch eklektilise režissöörina oma filmi sisse mitmeid viiteid ja tsitaate teistest ajastutest ja kultuuridest. Talle ongi tähtis märkide võrgustik, need tähistajate-vahelised seosed, mida ei öelda otse välja, kuid mis jäävad aimatavaks.
Kas midagi sellesarnast toimub ka Madlen Hirtentreu näitusel? Sellele on raske vastata. Paremal seinal on järjestatud kolm peaaegu ühesugust objekti, mis esialgu tekitavad samuti kerget nõutust. On need mõeldud kujutama midagi figuraalset? Või on see ornament, kindel arv kordi esinev muster? Mõningase uurimise järel ilmneb, et kolmikteos kannab pealkirja „Mõõkmets“. Tormiselt musta raami ehituna meenutab selle peal olev kujutis puud, millele on välk sisse löönud. Või on see hoopiski hirmuäratav Nazgûl „Sõrmuste isanda“ fantasy-maailmast, kus samuti sähvivad kõikvõimalikud mõõgad, ent samuraisid annab tikutulega otsida? Midagi on neis kolmes objektis igatahes põhjamaist, mõte triivibki korraks viikingite ja „Vanema Edda“ poole. Kuid objekt, mis saali domineerib, on vana mänguhobune, mille külge on kinnitatud uhke teiba otsas keraamiline teletupsu pea. Kas tegemist on sõjasaagiga? Võika hoiatusega heidutamaks vaenlasi? Või moodustavad hobune ja teletups hoopiski kahepäise liitorganismi, kellegi mõtete kolikambrist põgenema pääsenud luupainaja, isevärki küborg-kentaur-kimääri?
Kõik need objektid on tummad, oma ümbruse suhtes ükskõiksed. Mis on see, mis need esemed kokku seob või, kui soovite, liikuma paneb? Mis teeb sellest näitusest terviku? Selle tarvis tuleks proovida iga objekt fenomenoloogiliselt sulgudesse võtta. Muidugi tuleb kaaluda ka võimalust, et terviku järele küsimine ise tugineb n-ö valedele eeldustele ning jätab midagi olulist tähelepanuta. Igasugune tervik, olgu selleks sipelgate ainevahetus või Andromeeda galaktika, on alati tinglik. Vahest on siin meelega mängitud lünkade, tühikute ja ärajätmistega, et tuua esile seoseloome olemuslik haprus ja kultuurisõltelisus? Või äkki on kunstniku nägemus hoopiski poliitilist laadi? Teisisõnu: ehk on näitusel võetud luubi alla terviklikkus kui niisugune, mängitud vaataja ootustega selleks, et väljendada oma rahulolematust, heita kinnas turvatundega peibutavale totaalsusele? Sellise tõlgenduse juurde passiks ilmselt hästi mõni Jacques Derrida sõnamänguline tsitaat.
Ometi ei saa kuidagi mööda sellest, et „Samurai horisondi“ tähistajate assortii on kuidagi suvaline. Ja seda mitte sattumuslikkuse või kombinatoorika vaates, vaid just nimelt teoste akommunikatiivsuse mõttes. Kõik näituse tööd on väga dekoratiivsed ja siit õhkub ka tugevat pretensioonikust. Paradoksaalselt muudab just nimelt see taotluslik suurejoonelisus teosed natuke mannetuks. Oleksid need artefaktid meelega tummad, oleks näitus kõnekam. Midagi on nende töödega kindlasti tahetud väljendada ja sellega on kunstnikul tõsi taga, kuid miski takistab info liikumist ja meeleolu tekkimist. Maailma antus ja kujutluse sööstud ei taha hästi omavahel harmoneeruda. Põhimõtteliselt võiks näituselt otsida ka jarmuschlikku eraldiseisvate maailmade ja registrite ühendamist, kuid kujutlus ei käivitu, kusagil tekivad mingisugused tõrked ning erinevatest horisontidest uut totaalsust ei sünteesita. Mis on puudu? Või on midagi just nimelt üle? Need on olulised küsimused. Näituse tööd on selgelt osa kunstniku omamütoloogilisest nägemusest, samal ajal ei lase need endale päriselt ligi, vaid jäävad suletuks, krüptiliseks. Tekib ebamäärane nõutus, piinlik absurdne pinge, mis ei leia endale objekti. On muidugi väga võimalik, et asi on näitusekülastaja fantaasia kasinuses, ent igal juhul iseloomustab tekkinud olukorda kõrgendatud kõhklus. Võib ju fantaseerida, kuidas Fenrir-hunt neelab Ragnaröki ajal Dipsy või Dinky-Winky alla, ent see kujutluspilt, ehkki lõbus, ei vii kuhugi. Pigem sunnib näitus mõtlema laiemalt intensionaalsuse, teoste kui selliste ning vaataja teadvuse omavaheliste läbirääkimiste peale.
Ehk siis teisisõnu: tähelepanu fookusesse kerkib inimtegevus kui selline. Posthumanismist on tänapäeval palju kirjutatud, inimese mõtte piiratust või ebapiisavust on kunstis käsitletud näiteks tehnoloogia võtmes, aga ka hoopiski teiste olendite või liikide omavahelist suhtlust rõhutades. Ka mängud müütilises registris käivad posthumanistliku paradigmaga hästi kokku. Ent on veel üks võimalus inimese piiratust näidata, nimelt tähenduse lõhkumise kaudu. Tuua välja tähenduse absurdsus, lasta see nii-öelda seestpoolt õhku – sinnapoole püüdlesid näiteks modernistid. „Samurai horisont“ pole oma katsetustes ilmselt nii radikaalne, siin toimub midagi natukene malbemat, kuid tähenduse (nii selle olemasolu kui ka puudumise) probleem tuleb näitusel väga kenasti esile. Loomingulise siiruse ning teoste vaikuse põrkumine tekitab ebamugavustunde, mis osutub pikema analüüsi vältel omas ambivalentsuses kummaliselt viljakaks. Sellises kohmetuses on midagi väga inimlikku. Isegi kui näitus päris lõpuni ei tööta, on see siiski osa laiemast tähenduste ökosüsteemist. Alati võib lihtsalt õlgu kehitada, aga see poleks kellegi suhtes õiglane.
Galerii tagapool asuvad vastamisi kaks keraamilist kiivrit, mis vaatavad omavahel tõtt nagu sfinksid, kes valvavad terasest väravat. Kiivripaarile on pandud pealkirjaks „Delfiinide rõõm“ ning suletud väravale „Luigelaul“. Selleks et väravani jõuda, tuleb läbida kiivrite pilgu tekitatud lävi. Terasest värav on suletud, selle vastu ei saa vististi ka mõõgaga. Seaduse ees jääb ka Frodo mõttesse. See on omamoodi piirkogemus, mida ehk võikski samurai horisondiks nimetada.
