Dekollaaž on sinu mõistmine

Dekollaaž on sinu õnnetus

Dekollaaž on sinu surm

Dekollaaž on sinu analüüs

Dekollaaž on sinu elu

Dekollaaž on sinu muutumine

Dekollaaž on sinu alandus

Dekollaaž on sinu probleem

Dekollaaž on sinu telekapurustamine

Dekollaaž on sinu kõnts

Dekollaaž on sinu palavik

Dekollaaž on sinu higi

Dekollaaž on sinu nahk

Dekollaaž on sinu järsk kukkumine

Dekollaaž on sinu keeldumine

Dekollaaž on sinu jultumus

Dekollaaž on sinu murdumine

Dekollaaž on sinu isiklike illusioonide purunemine

Dekollaaž on sinu isiklik läbikukkumine

Dekollaaž on sinu paljaks riisumine

Dekollaaž on sinu plekieemaldaja

Dekollaaž on sinu lahusti

Dekollaaž on sinu lahkumisavaldus

Dekollaaž on sinu valu

Dekollaaž on sinu kõhulahtisus

Dekollaaž on sinu ilmutus

Dekollaaž on sinu isiklik dekollaaž¹

Ülaltoodud manifesti läbivast sõnast „dekollaaž“ kujunes saksa kunstniku Wolf Vostelli loominguline lipukiri, mis tähistab kõigepealt uuenduslikku kunstitehnikat, kuid selle tähendusväli avardub kõige üldisemas mõttes (post)modernse subjekti tajumehhanisme iseloomustavaks protsessiks. Lennunduses tähendab prantsuse sõna décollage starditõusu, samuti paelusid Vostelli ka sõna paralleelsed tähendused ’liimist lahtivõtmine’ ja ’küljest äravõtmine’. Korraga leiab aset kaks või enam kontradiktoorset tegevust: lendav keha eemaldub (décoller) õhkutõusmise kui lahtitulemise mõttes. Paradoksaalsel kombel oligi kogu selle programmi algimpulsiks ühe 1954. aastal toimunud lennuõnnetuse kirjeldus, nõnda et ka sellesse mõistesse on kriisi- või katastroofiidee juba eeldusena sisse kodeeritud. Autor esitab need vastuolud kogu eksistentsi hõlmava äratundmisena: „Elu on dé-coll-age, mille vältel meie keha kasvab ning vanemaks saades laguneb – see on lakkamatu destruktsioon.“² Paljud ülaloleva manifesti väited rõhutavad eksistentsiaalse terviksubjekti, mida ometi tajutakse illusioonina, järkjärgulist hävimist haiguste ja valu tagajärjel. Lisandub ka sotsiaalne ja psühholoogiline kokkuvarisemine. Kuigi paralleelselt sellega või selle kiuste on olemas loominguline protsess (analüüs, lahusti, ilmutus) või protesti sisaldav tegevuskunst (telekalõhkumine), viib kõik ometi tautoloogiliselt tagasi algusesse. Samuti võib nende paljude 1960. aastatel käibele tulnud ja varasemat ümbertöötavate de-liitega sõnade selgitustes tunda nondele aegadele omast optimismi, uue võimaluse aurat vähemalt kunsti ja kultuuri avangardi puudutavas materjalis: „Tänaval, lennujaamades ja supermarketites toimuvad sündmused on meie ajastu seisukohalt palju huvitavamad ja tähenduslikumad kui need, mis leiavad aset teatrites ja muuseumides. Rebitud postrid, kustutamine, moondunud teleripildid, häppeningid ja aktsioonimuusika mahutavad paljusid informatsiooni kihte. Nendes sisaldub ja salvestub psühholoogiline tõde ja miks-küsimus.“³

Nende muutuste ajel kujunes dekollaažist tänavakunsti mõjudega tehnika, mille esmaseks huviobjektiks sai avalikus ruumis oleva posteri- ja plakatipinna ümberkujundamine. Postmodernistliku kunsti eksperimentaalses avangardis praktiseeritud dekollaaži praktika seisneb XX sajandi esimese poole modernistliku kollaaži idee ümberpööramises: fragmentide lisamise ja kuhjamise vahetab välja paljukihilise alusmaterjali töötlemine rebides ja lahutamisega. Sellise mahatõmbamise ja ilmsikstoomise mängu ühe varase näitena viidatakse sageli prantsuse kunstniku Jacques Villeglé teosele „122, rue du temple” (1968). Pealkirjas mainitud Pariisi aadress tähendab kohta, kust pärinesid teoseks vaja läinud rebitud servadega filmiplakatid ja poliitiliste demonstratsioonide teadaanded. Samal ajal esindab see ka uue realismi (nouveau réalisme) nimelise kunstiliikumise põhimõtteid, mille põhieesmärgiks oli linnaruumis leiduvatele objektidele kunstilise tähenduse andmine. Nii puutub dekollaaž kokku tegelikult ka ameeriklaste popkunsti põhimõtetega, sest ka Euroopas otsiti võimalusi rutiinse reklaamikunsti ja argipäevaobjektide kunstikonteksti ülekandmise võimalusi. Kunstnik muutus kommertsdisainerite ja tarbekujundajate töid kasutavaks kuraatoriks, kelle võimaluste hulka kuulusid korraga nii juhus kui ka maitsest lähtuv valik. Valmistähistajatega opereeriv dekollaaž kuulub niimoodi ka apropriatsiooni või kohaldamise esteetika strateegiate hulka. Kuid keskne on siin siiski see, et uue tehnikaga püüti uurida kiiresti muutuvat urbanistlikku reaalsust ning selles käibivaid kõnelemis- ja kujutamisvõimalusi. Dekollaaž lõikab kuupäevalise täpsusega lahti nüüdiskultuuri arheoloogilise mõõtme, mille moodustavad mitmesugused poliitilised, sotsiaalsed ja kultuurilised tähistajad, näidates nende kõrvutipaiknemist ning tehes nähtavaks nende vahel tekkivad seosed. Rebimine, mahakraapimine, ilmastiku mõju jpm kustutamisvõtted tühistavad esialgsed tähendusväljad ning need asenduvad pealispinna alla jäänud informatsiooniga või mõne varasema postrikihiga. Parlamendisaadiku valimisplakatist säilinud näopool võib sujuvalt üle minna vandenõuteemalisele loengule kutsuva infoks ja black–metal’it esitava bändi satanismimõjudega flaierijäänusteks ning seguneda kunagi ilmselt balletigalat reklaaminud paberiribadega – kõik see on kokku metafoor indiviidi teadvuses ringlevatest enesemääratlemise võimalustest, „teiste” kohalolust. Uut tüüpi kognitiivses ümbruses muutus taasnähtavaks popkultuuri, kõrgkultuuri ja argipraktika kõrvuti olemine, segunemine või osaline kattumine. Dekollaažist saab moodsa linnareaalsuse palimpsest.

Tänapäeval ümbritseb seda tegevust siiski juba nostalgia aura. Dekollaaž on linnakultuurist kaduv element, sest plangupind ja stiihiliselt tekkinud plakatipaigad on asendunud tasuliste reklaamitulpade ja suhtlusmeedia virtuaalsete teadetetahvlitega. Dekollaaži laialilagunemise füüsiline mõõde kaob, viies endaga kaasa spetsiifilise urbanistliku väljendusvormi eri meeltega haaratava kogemuse.

Kuid dekollaažilik menetlus on ajanud juuri ka teistesse kunstivaldkondadesse. Kirjanduse poeetika seisukohalt võib seda protsessi võrrelda fragmentaarse kirjutusviisiga, samuti leidub sarnasust lõikamistehnikaga (cut-up). Kirjanduslikule dekollaažile on tunnuslik neologismi- ja tuletisrikas sõnavara, interpunktsiooni ja suurtähtedeta tekst, mis kohaldab väljendeid eri keeltest ning segustab faktilise tasandi ja väljamõeldise piirjooned; lisandub rohkesti tsitaate ning kirjanduse, unenäo ja olmelise maailma piiride sassiminekut. Vahest sobib siin näiteks tuua Hasso Krulli luuletused, kus teksti pinnal paistavad rebendid võõrkeelte, keeleregistrite, tsitaatide ja kirjutusviiside näol. Kõige efektsemalt kajab Vostelli programmiga kaasa vahest Krulli varasemast loomingust pärit luuletus „Autobiograafia“, kus lüürilise mina moodustavad elemendid on üksteise alt väljapaistvad verbaalse väljenduse kihid, kusjuures põhilise võttena tulebki reljeefselt esile rebimisjoon – fraasi katkestamine, võõrkeelele üleminek jms. Kui mõelda sellest luuletusest kui kihilisest objektist, siis moodustub see Pelle Miljoona kuulsaima hiti „Moottoritie on kuuma“ fraasidest, mille tõlge on pooleli jäänud või kaetud fragmendiga mingi eksootilise reisi muljetest ja rebendiga muinasjutust. Selgelt on nende fragmentide vahel näha Lenini imperialismi definitsioon ja romantilise humanismi kangelassurma motiiv. Simultaanselt töötavad ideoloogilised koodid ja popkultuur, publitsistika ja kõrgmodernism, eri kultuuride motiivid – destruktiivse keelelise menetluse kaudu on minevik saanud teksti pinna osaks. Kõnelevasse subjekti mahuvad korraga elu ja surm, poliitika ja ilmutus, kapitalistik olevik ja 1980. aastate sotsialismi sõnavara. Alguse juurde tagasi tulles: see on mõistmine, analüüs, probleem, ilmutus, illusioonide purunemine, see on sinu isiklik dekollaaž:

Tahtsin linnade tuliseid tulesid näha,

aga veri oli täis mürki:

imperialism, kapitalismi viimane staadium.

Sisko, tahtoisin jäädä

tlk. õeke oled minu muljed Indiast

traditsioonilistest kultuuridest

Tahtsin olla nagu teised; tahtsin

surra kangelasena, lumekuningannana.

olen sündinud algaval aastal.

Valgus paistab läbi sinu silmade

nagu läbi aukude auto tagasivaate-

peeglis (vt Cocteau „Orpheus“)

Siiski olin aedvili; olin käibelolev münt.

Jah, olin rikas; olin poliitiline juhtkiri.

(Ajaloos leidub palju suurepäraseid näiteid.)⁴

[—]

„Post-sõnastik” on artiklisari, kus Tartu ülikooli õppejõud Janek Kraavi käsitleb olulisi märksõnu kaasaja ja lähimineviku kultuuriloost.

1 Wolf Vostell. Manifesto (1963). – Rmt: 100 Artists’ Manifestos. From Futurists to the Stuckists. Selected by Alex Danchev. Penguin Modern Classics, 2011, lk 367.

2 Samas, lk 366.

3 Samas, lk 366.

4 Hasso Krull. Luuletused 1987–1991. Vagabund, 1993, lk 50.