Heikki Zoova pärjati hiljuti arhitektuurivaldkonna elutööpreemiaga kui Eesti disaini tegevussfääri üks silmapaistvamaid kujundajaid, kelle töös peegelduvad Eesti disaini parimad omadused: kvaliteet, innovaatilisus ja seos kultuuripärandiga.

Zoova läks Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti (ERKI) tööstuskunsti õppima aastal 1974. Hea tehnilise taibuga tudengile tegi kateedri juhataja Bruno Tomberg juba kolmandal kursusel ettepaneku rajada tööstuskunsti kateedri foto- ja siiditrüki labor. Heikki Zoova uuris siiditrüki võimalusi ning konstrueeris ning ehitas poolautomaatse käsitrükipingi. Ühtlasi sai sellest tema diplomitöö, mida pärjati ERKIdisaini auhinnaga, Zoovast aga töökoja juhataja ning laborit kasutati õppetöös tema juhendamisel.

Diplomeeritud tööstusdisainer Heikki Zoova oli esimene, kel õnnestus Nõukogude ajal arvuti disainida. Aasta oli siis 1982. EKE spetsiaalse konstrueerimis- ja tehnoloogiabüroo Desintegraator juures oli elektroonikakeskus, kus ehitati Moskva kosmoseuurimise instituudile suuri ja võimsaid arvuteid EVM-1. Arvuti ise oli kui üks suur riidekapp, mis täitis kogu ruumi, ja selle juurde kuulusid veel tugevas kestas TV-monitor, klaviatuur ja arvutilaud. Kõik need esemed disainis Zoova elegantselt ühes võtmes ning Desintegraator ehitas neid Moskva jaoks päris mitu eksemplari.

1980. aastatel hakkas Tupolevi lennukitehas Venemaal projekteerima ja tootma ka laiatarbekaupu, köögimasinatest autotarvikuteni, ja kõik need vajasid ka disaini, mis telliti Eestist. Disainer Matti Õunapuu kutsus 1985. aastal kokku viis disainerit, kes moodustasid hiljem grupi Arsdisain. Sinna kuulusid Heikki Zoova, Arvo Pärenson, Hugo Mitt ja Raimo Sau. Pärast lisandusid tudengitena veel Üllar Karro ja Andres Anton. Kuue aasta jooksul tehti üle 200 projekti.

1987. aastal tekkisid esimesed kontaktid Soome ettevõttega Helkama ja ka sealt hakkas tulema tellimusi. Selleks asutati sama seltskonnaga Arsdisaini baasil disainistuudio Madis. Disainiti köögitehnikat, külmkappe ja elektripliite.

Kui 1980. aastate lõpus hakati looma esimesi väikeettevõtteid, oli tootmiskoondis Vasar üks ettevõtetest, kes soovis toota omadisainitud personaalarvuteid. Keskuse juhil olid juba sõlmitud kokkulepped Saksamaa partneritega, kuhu arvutid oleksid läinud. Disaineriks kutsuti Heikki Zoova, kelle töö ei piirdunud ainult vormidisainiga. Kõik komponendid pidid olema kohandatud vastavalt tolle aja Vasara tootmistehnoloogilistele võimalustele. Zoova kujundas kõik arvutiosad ühtses stiilis: esipaneelil, monitoril ja klaviatuuril oli ühtemoodi väike liigendus, kus üks osa ulatus kahe millimeetri võrra välja. See muudatus oli küll vaevu märgatav, aga tegi tavalisest arvutikastist elegantse eseme.

Kui Eesti iseseisvus oli taastatud, viis elu Zoova kokku soome disaineri Ristomatti Ratiaga. Nende ühistegevus kestis neli-viis aastat. See oli pöörane aeg, käis üleüldine elu ümbermõtestamine. Eestis tekkis tohutu reklaaminduse buum. Koostöö Ratiaga oli hea turunduse algteadmiste õppetund – nõukaajal ju midagi sellist vaja ei olnud.

Heikki Zoova kuulub nende hulka, kes tahavad oma kodu ehitada ise – projektist sisustuseni. Tema arvates on võimalus oma kodu ise ehitada üks tähtsamaid inimese õigusi. See maja toimib kooskõlas aastaaegade ja ilmakaartega. Päikeseenergiat kogub klaasist topeltfassaadiga lisaruum maja lõunaküljel ning selle salvestab savisein. Kui temperatuur tõuseb seal toa omast kõrgemaks, tuleb lihtsalt uks lahti teha ja soe tuppa lasta. Suvel saab avada tuulutusluugid ja liiga kuum õhk läheb nende kaudu välja. Kõige soojemad ehk magamise, toiduvalmistamise, söömise, pesemise ja puhkamise alad asuvad maja keskel. Nende vahel seinad puuduvad. Tsentris on maja süda, ahi, mis liigendab ruumi eri otstarbega tsoonideks. Maja lõunaküljel on lisaruum klaasist välisseinaga ehk galerii, millel on mitu funktsiooni. See on manööverpind, kuhu laieneb soojal ajal puhketsoon, samuti kogub see päikesesoojust, mille saab juhtida eluruumi. Ühtlasi kaitseb see päikese­patareid tuule ja vihma ning suvel eluruume ülekuumenemise eest ning on ka kasvuhoone. Lumega kaetult toimib selle ees olev terrass talvel päikest tuppa peegeldava ekraanina. Sooja­kadude vähendamiseks on poolsoojad ja külmad ruumid paigutatud ümber keskse elutsooni. Maja lääneküljel on esik ja stuudio, mille saab talvel lükanduksega eraldada ja hoida jahedamana. Idaküljel asuvad majandusruum, põhja­seinaga külgnev kelder, komposteeriv käimla ja katusepikenduse all on koht küttepuudele – kõikjale pääseb otse eluruumidest, kuiva jalaga.

2018. aastal pälvis Heikki Zoova disainihariduse preemia. Žürii esimees, EKA disainiteaduskonna dekaan Kristjan Mändmaa rõhutas, et tootedisaini eestkõnelejana on Zoova disainile alati lähenenud ärksalt ja valdkonnaüleselt. Ta on alati toeks neile julgetele tudengitele, keda huvitavad keerukamad teemad ja multidistsiplinaarne lähenemine. Siinkohal räägib Heikki Zoova oma tööst, tegemistest ja disaini-ideedest lähemalt.

Tuleval aastal saab 60 aastat disainiõppe loomisest Eesti kunstiakadeemias. Oled olnud disainihariduse üks alusepanijaid ja pool sajandit seda edendanud. Kuidas on selle aja jooksul disaini õppekava muutunud? Millised on olnud olulised pöördepunktid?

Õppekava muutused peegeldavad pöördepunkte ühiskonnas ja peaksid kirjeldama uusi ja muutunud vajadusi. Näen nelja pöördepunkti: uuele majandus­süsteemile üleminek Eestis, uue Euroopa kõrgharidussüsteemiga liitumine, tööstusrevolutsioon, digiteerimine ja automatiseerimine ning rohepööre.

1995. moodustati tööstuskunsti kateedri baasil kaks osakonda: toote­disaini ja graafilise disaini osakond. Seni väga laiapõhjaliste ja universaalsete oskuste asemel suunati tähelepanu rohkem spetsiifiliste teadmiste ja oskuste õpetamisele. Kui sinnamaani oli olnud peamine küsimus, kuidas disainida paremaid asju, siis nüüd oli tekkinud küsimus, kuidas asju ka paremini müüa.

2002. aastal võeti Eestis vastu uus kõrgharidusseadus ja hakkas kehtima Bologna 3 + 2 õppesüsteem. Tegelikult see nii hästi ei sujunud. Bakalaureuseõppes erialaselt edukas, kuid kitsaks jäänud silmaringiga tudeng leidis huvitava ja tasuva töö ning hiljem oli teda magistriõppesse pea võimatu meelitada. Magistriõppes olid aga hoopis teist­suguse ettevalmistusega inimesed, kellel puudusid jällegi alusteadmised disainist.

2018. aastal tuli uus pooldumine: tootedisain jagunes tööstus- ja digitoote­disainiks. Loodi uus õppekava, mis annab vajalikud tehnilised teadmised ja digidisaini erioskused. Digiteerimine ja interneti levik olid väga kiired ja disain ei olnud tööriistade ja meetoditega sageli kasutajakesksete ja mõistetavate keskkondade loomise juurde jõudnud.

2019. aastal sõlmitud Euroopa rohelepe on disaini õppekava mõjutanud samm-sammult. Arusaamad kestlikkusest, taaskasutusest, säästlikkusest käivad praegu kaasa iga erialaprojektiga.

EKA õppekavadel on olnud väikesed kursused: iga üliõpilane on saanud tähelepanu ja tal on aidatud avastada oma sisemine potentsiaal.

Oled juhendanud hulganisti bakalaureuse- ja magistritöid. Millistes uutes ainevaldkondades koostatud töid oled juhendanud või nõustanud?

Mulle uus ja seejuures minu enda tunnetusega haakuv teema on olnud mitteinimkeskne disain. Kahe aasta eest palus mind lõputööd juhendama keraamika eriala magistrant Karola Rianne Mahhova-Reinholm. Töö sai pealkirjaks „Keraamiline moodul erakmesilastele elurikkuse edendamiseks“. Õpetamine on alati ka õppimine ja selle projekti juhendamine aitas mul selgeks mõelda kaks peas keerelnud mõtet.

Disain on erialana formuleeritud alles industriaalajastul ja kõige lihtsamalt öeldes on tegemist konstruktsioooni, tehnoloogia ja funktsiooni sümbioosiga. Nendevahelisel kooskõlal ei põhine ainult inimese, vaid kogu looduse toimimine. Otstarve, ehitus ja materjal on kõigel, nii esemetel, taimedel, putukatel kui ka protsessidel, ja nende kooskõlast sõltub tulemuse edukus.

Teiseks. Maailmast arusaamine on muutumas. Teadvus ja tunded ei pruugi olla ainult inimeste pealuudesse suletud. Disainerid ei disaini ju ka erivajadustega vanuritele lootuses, et nood jätavad meile oma korteri või lauahõbeda. Teeme sellepärast, et hoolime neist, hoolime, sest nad kuuluvad meie hulka. Sest me teame, et nad on olemas.

Minu viimane juhendatud magistritöö töö kannab pealkirja „Sõnajalgadest inspireeritud biomimeetilise disaini protsess“. Selle autor on Natalja Gumennik. Biomimeetika on interdistsiplinaarne valdkond, kus tehnika, keemia ja bioloogia põhimõtetel sünteesitakse materjali, kasutatakse süsteemide või masinate funktsioone, mis jäljendavad bioloogilisi protsesse. Jällegi viide looduse ja disaini sarnasele loogikale.

Kunstiakadeemia disainiteaduskonnas saavad tudengid kätt proovida mitmesugustes ettevõtluse koostööprogrammides. Sinu juhendatud projektid on olnud edukad: lõppenud konkreetse toote või teenusega. Kuidas ja millal sai koostöö ettevõtlusega alguse ning kuidas see aja jooksul on kulgenud?

Tootedisaini osakonnas oleme teinud ligi 200 koostööprojekti väga erinevate ettevõtetega.

Aeg pakkus selleks võimalusi: alustavatele ja perspektiivsetele ettevõtetele andis riik toetusmeetmeid ülikoolidest teadus-arendustööde tellimiseks. Paljud uute ideedega ettevõtjad taipasid üsna kiiresti, et nende leiutis vajab ka välist vormi, mis oleks kasutajale mõistetav, tehnoloogiliselt teostatav, kasumlikult toodetav jne. Pidasin seda mitmepoolselt heaks võimaluseks: ettevõtja saab lisaks lahendusele kokkupuute ja teadmise disaineri töö- ja mõtteviisist, tudengid erialase kogemuse ja teadmised ettevõtlusest, materjalidest, tehnoloogiatest ja lisaks ka tasu töö eest. Selliste koostööprojektide käigus külastasime väga paljusid Eesti ettevõtteid ja tudengid koostasid nähtu põhjal nende tehnoloogilised kaardid. Nii kogunes teadmine meie tööstuse võimalustest. Mitmed sellised kontaktid viisid hiljem tudengid ka tööle juba tuttavatesse ettevõtetesse. Mõned teostatud töödest: laste mänguväljaku elemendid, tuhaurn, pakiautomaat, jalgrataste parkimismoodul, portselanist kohvifilter, kokkupandavad prillid, silmalaser, joogivee­automaat, elektriautode laadimispunkt, robotmaastikuliikur, lihaspinge mõõtur, elektrikeris. Kõige tuntum ja tunnustatum on, sealhulgas pärjatud ka disainiauhinnaga Red Dot, saunakeris Huum, mille autor on Mihkel Masso.

Milline on sinu enda arvates kõige innovaatilisem toode, teenus või töö su karjääri jooksul?

Innovatsioon on millegi loomine või rakendamine, nii et see toob kaasa väärtuse kasvu. Väärtust võib mõõta kasulikkusega mitmes mõttes: see võib olla raha, emotsioon või kogemus. Parimaks pean neid kogemusi ja emotsioone, mille sain oma Muhu energiasäästlikku maja projekteerides, ehitades ja mõtestades. Aastal 1998 ei räägitud siinmail neil teemadel ja ma pidin kõike ise uurima, katsetama ja avastama. Samuti suunas see mu ka üldisemalt säästliku mõtteviisi ja disaini juurde. Saadud kogemusi ja põhimõtteid kasutasin hiljem ka teiste projekteerimistööde juures.

Disainiõppe algusaastail kuulus graafiline disain ERKI tööstuskunsti õppekavva. Sina kujundasid muu hulgas samuti näitustele plakateid ja katalooge. Mida sa arvad disainer Asko Künnapi äkadisaini jutust, praeguste EKA tudengite graafilise disaini taseme kriitikast?

Disain on aja märk. Usk tehnilisse progressi vormus eelmise sajandi keskel voolujooneliseks, kõrgele ja kaugele sööstvaks streamlining-disainiks. Kaine­nemist, kasvu piiride tunnetamist peegeldas postmodernistlik vormidele tähenduste ja sõnumite andmine.

Uue aja disaini märgid on euroalustest mööblitükid, kasutatud haigla­tekkidest mantlid. See on raisatud ressursside, reostatud keskkonna ja päästmist vajava planeedi peegeldus disainis. Samasugust tunnetust väljendab ka Asko Künnapi paksude värvidega maalitud pilt EKA graafilisest disainist. Kui meile vaatavad näkku sellised peal­kirjad nagu „Maailm sügaviku kaldal“, siis ei saagi oodata mingit muud visuaali kui peegeldust peataolekust.

Anders Härmi vastulause Asko Künnapile Facebookis kõlab nii: „Sa ei saa nendelt noortelt võtta nende maailmataju ja heita neile ette, et nad seda kogevad sellisel moel ja viisil. […] See ei ole juhuslik valik ja oskamatus, vaid teatud selgepiiriline kunstiline otsus.“

Olen sellega väga nõus kuni sõnadeni „selgepiiriline kunstiline otsus“. Totaalse segaduse kontekstis nõuab selge­piiriliste otsuste tegemine veendunud ja küpset olemist. Õnneks leidub ka sellist disaini.

Mis on disain? Kuidas on disaini mõiste aja jooksul muutunud?

Disain on küsimuste esitamise kunst.

Kui terav kivikild ühendati puuoksaga, saadi esimene tööriist. Tuleb saavutada eesmärgi, ehituse ja materjali kooskõla. Selleni jõudmiseks peab esitama küsimusi.

Kellele, miks ja kuidas? Neid küsimusi olen õpetanud disainereid esitama ja nõudnud, et juba töö pealkiri peab sisaldama ka vastuseid. Küsimused „kellele?“ ja „miks?“ kuuluvad humanitaaria valdkonda, „kuidas?“ aga reaaliasse. Disainer peab olema võimekas mõlemas valdkonnas: analüüsi ja järelduste tegemise oskuse kõrval peavad olema tal teadmised tehnikast, materjalidest, mehaanikast jne. Miks-küsimuse püstitamise ja vastuse otsimise oskus eeldab kõige laiemat huvi maailma vastu ja võimet vaadelda protsesse ideoloogiliste prillideta.

Disain on lahenduse leidmise protsess. Disainerid õpivad maailma tundma seda puudutades: katsudes materjali, nt tükki puud, tajutakse selle kaalu, kõvadust, elastsust, soojust. Taju on kujutlusvõime lõiketera. Praktika annab taju ja tunnetuse, mis on aineks kujutlusvõimele, mis omakorda on disainimisel esmane. Kujutluse nähtavaks tegemine on suur osa disainiprotsessist, see on joonistamine, visandamine, modelleerimine materjalis ja arvutis. Disainer teeb eseme või protsessi mingi probleemi lahendamiseks, kusjuures see võib tekitada uusi probleeme. Näiteks õhtul linnas kõndides või kodus riidekappi avades säravad kõikjal lugematud leedtuled – uus säästlik tehnoloogia viib sageli hoopis ressursi tarbimise kasvuni.

Jõuame jälle tagasi küsimuste esitamiseni. Oluline on R. Buckminster Fulleri mõte, et tõeliselt hea disainiga ei parandata lihtsalt olemasolevat toodet, vaid lahendatakse probleem fundamentaalselt uuel viisil – selle asemel et triikrauda täiustada, võiks lahendus olla hoopis riide leiutamine, mis ei lähe kortsu. Tänapäeval peaks disainer küsima, miks riie ei tohi minna kortsu. See vajab disainerilt tahtmist vaadata nii kaugemale taha- kui ka ettepoole.

Praegusel ajal disainitakse väga paljut: miksereid, autosid, kleite, ehteid, e-valimisi, seadusi. Sõna „disain“ kasutus ei taga aga veel kvaliteeti ning devalveerib sellega disaini, peegeldades hoopis teisi, disainile võõraid väärtusi. Näiteks disainipood, mis tekitab kuvandi millestki kallist ja ebamugavast.

Äsja valmisid disaineri kutse­standardid, mis on tekitanud palju poleemikat. Koostajad usuvad, et nendega loodud korrastatus võiks aidata kaasa valdkonna arengule ja innovatsioonile. Mil moel see kaasa aitab? Kellele ja milleks see vajalik on?

Ma ei taha seda kommenteerida. Mulle on sellised standardid, normid ja ettekirjutused lihtsalt tüütud. Disaineri kvaliteedimärk on tema töö, mis sõltub andest ja pühendumisest. Tulemuslikkus väljendub resultaadi kasumlikkuses, seda nii töö tellijale, tarbijale kui ka disainerile endale. Standardid toodavad keskpärasust, innovatsioonid sünnivad nende eiramisest.

Kes on disainer? Millised on disaineri uued rollid?

ChatGPT ütleb, et disaineri roll sõltub valdkonnast, ja pakub neid välja seitse.

Olgu nagu on, aga kõigis rollides täidetakse kellegi teise antud ülesannet ja tuleb vastata esitatud küsimustele. Selleks teiseks pooleks võib olla mõni ettevõte, omavalitsus või … See eristab disainereid ka kunstnikest, kes esitavad endale ise küsimusi. Uued rollid, nagu digi- ja veebidisainer, UI/UX-disainer, tulenevad uutest tehnoloogiatest ja nende pakutavatest võimalustest. Disaineri ülesanne on osata neid võimalusi märgata ja kasutada.

Disain on olemuselt idealistlik ja disainerite tegevuse kaugem eesmärk on alati olnud teha elu paremaks, aga praegu on disainist saanud tarbimiskultuuri ja -ühiskonna mootor. Kas uue rohelise kütusega sõidab maailm senisel rajal edasi? Hetkel valitseb maailmas peataolek, sest üks tont kõnnib mööda maailma – rohepöördetont. On ta hea või halb? Kas ta lammutab meie fossiilsest energiast vundamendile toetuva heaoluehitise või annab tööriistad uue ja targema ehitamiseks?

Milline on uus ja kas me seda vajame? Kas meie, disainerid, vastutame, kui meie osalusel viiakse uued tehnoloogiad massidesse? Kas lahendused ei sisalda hoopis uusi ja hullemaid probleeme? Kas peaksime oskama, õpetama, julgema disainida tulevikku?