Mul küll puudub statistika, kui mitu EMTA bakalaureusekraadi lõpueksamit on tehtud Estonia kontserdisaalis, aga sisetunne ütleb, et kas vähe või üldse mitte. Aga just sellise asjaga sai hakkama noor dirigent ja muusikakriitik Lisanna Laansalu. Laiem ringkond tema dirigenditegemistest ilmselt veel väga palju ei tea, küll aga on ta nimi jäänud paljudele meelde tänu Sirbis ilmunud artiklile „Igatsus harituse järele kõrgkooli helisevate seinte vahel“¹, mis põhjustas mitte ainult veeklaasiga piirdunud tormi ning mille järelmõju on siiani tunda. Kui Sirbi artikkel andis ettekujutuse Lisanna Laansalu avarast mõttemaailmast, siis Estonia kontserdisaalis antud lõpueksam oli tõestus tema otsivast vaimust ja headest organiseerimisvõimetest. Olgu veel mainitud, et Laansalu õpib EMTAs professor Toomas Kapteni dirigeerimisklassis.

Milles siis avaldus Lisanna Laansalu otsiv vaim? Taas pean toetuma oma sisetundele ja arvama, et ükski bakalaureusekraadi taotleja ei ole oma lõpukava kokku pannud vaid Raimo Kangro teostest, millest üks kõlas Eestis lausa esimest korda. Muljetavaldav oli ka esitajate koosseis. Koori moodustasid EMTA segakoor ja kammernaiskoor Sireen ning orkester oli EMTA sinfonietta, mille tuumiku moodustavad kavalehe järgi üliõpilased, täienduseks mõned vilistlased. Tõele au andes oli aga esimese orkestriteose esituskoosseisus peaaegu pool mängijaist ERSOst ja teise teose puhul olid ERSO orkestrandid juba enamuses (nad küll ongi peamiselt EMTA vilistlased). Selles ei ole midagi halba, hoopis vastupidi: see näitab nii kogenud mängijate usaldust Laansalu vastu kui ka dirigendi head organiseerimisvõimet. Imestama pani aga täielik reklaami puudumine Estonia kontserdisaali ees ja sees. Uksest sisse astudes olin kerges hämmingus ja korra käis isegi peast läbi, et äkki tulin valesse kohta – väravate juures harkjalal oli kirjas hoopis kontsert „Mozart ja Beethoven“. Kivi langes südamelt, kui piletit piiksutades ilmus telefoniekraanile „OK“ ja mulle sooviti lahkelt „Kena kontserti!“.

Laansalu oli kavva võtnud kolm Raimo Kangro 1990. aastate alguse teost. See oli segane aeg: kõik pääses justkui paisu tagant valla ja muusikas avaldus see äkilises suures huvis vaimulike teoste loomise vastu. Sakraaltekstide poole pöördus ka võib-olla natuke üllatuslikult Kangro, kelle 1977. aastal valminud äraspidine „Credo“² pidanuks sellise käigu justkui välistama. Kuid nagu Kangro ühes 1991. aastal antud intervjuus ütles, oli piibel talle „inimliku tarkuse raamat“ ning ta uskus, et on midagi, mis on kõrgem kui inimene. Nagu kõik heliloojad, oli temagi alati soovinud kirjutada vaimulikku muusikat, aga see oli tollal seotud suure riskiga. Enda sõnul ei olnud ta üldsegi riski­aldis inimene ning käitus Nõu­kogude aja ühiskonnas ka vastavalt: „Ma ei võta omaks, aga lepin mängureeglitega, mis mu ümber on.“³

Seitsmeosaline kooritsükkel „Saalomoni õpetussõnad“ op. 41 valmis Kangrol 1990. aastal ja selle teksti moodustavad Saalomoni ajatud mõtteterad õpetussõnade raamatu eri peatükkidest (5, 11, 27, 30, 31). Kohati on ta teksti ka vabalt ümber sõnastanud. Teose esiettekanne toimus 1991. aasta Eesti muusika päevadel, Eesti Filharmoonia Kammerkoori juhatas Tõnu Kaljuste.

„Saalomoni õpetussõnade“ tekst on küll piiblist, kuid muusikas puudub tavaettekujutuses vaimulike teostega seonduv pühalikkus. Kangro on jäänud oma helikeelele kindlaks, olgu see „Credo“ või „Põhjaneitsi“ või „Saalomoni õpetussõnad“: ikka on kõige olulisem rütm, meeldejäävad meloodiakäigud ning kordused, mis hakkavad mõnikord mõjuma lausa mantrana. Kõik osad on kooritehniliselt päris krõbedad: siin on keerulised mitme­kihilised faktuurid, kuid sellest hoolimata, just tänu kordustele, tuli iga osa mõttetera väga hästi välja, nagu näiteks avaosas „Joo vett oma august“ või teises osas „Andke vägijooki norutajale“. Viimases on helilooja pannud lauses „Andke vägijooki norutajale ja viina sellele, kel hing on kibestunud“ rõhu sõnale „viina“. Et aga koori i-häälik oli tume ja kaldus ü poole, siis väga viinalikult see sõna ei kõlanud ja selle korduse efekt jäi natuke kahvatuks. Mulle jätsid sügavaima mulje lühemad osad, eriti meeldejäävad olid sünkopeeritud „Meeletu on, kes halvustab oma ligimest“ ja rokkivalt rütmikas „Raud ihub rauda ja inimene ihub teist“. Humoorikalt labajalalik oli „Veetlev naine saavutab au“, seevastu „Kolm asja on mulle väga imelised“ tõusis esile oma laulvusega, eriti kauniks tegid selle Merli Plingi ja Pille-Riin Eriksoni esitatud soololõigud.

Kava teises pooles oli Laansalu juhatada peale koori ka orkester ning kõige­pealt kõlas „Display III: Vivaldi portree“ op. 42 keelpilliorkestrile. Kaheksaosaline portreesari „Display“ on üks Kangro huvitavamaid ja värvikamaid loomingu osi. Kujutatud on nii heliloojaid (Reich, Mozart, Vivaldi ja Schubert) kui ka müütilisi ja müstilisi tegelasi (muusik, ingel, ufonaut ja palverändur). Minu lemmik on Steve Reichi portree, Vivaldi oma on aga minu maitse järgi üks kahvatumaid. Seegi teos on üles ehitatud kordustele, mis viitab Vivaldile omastele ostinato-figuuridele, aga otsest Vivaldi tsiteerimist on siin vähe – vaid lõpupoole on lühikesi „Aastaaegadele“ vihjavaid motiive. Vivaldi-display’d kaasahaaravaks ja põnevaks mängida on paras pähkel ja Laansalul see päris ei õnnestunud: esitus oli natuke liiga ühetaoline, oleks oodanud suuremat dünaamilist nüansirikkust ja energilisemat käsitlust.

Kontserdi kulminatsioon oli aastatel 1991–1992 koorile ja orkestrile loodud kantaat „Inimene ja …“ op. 45, mis on siiani kõlanud vaid 1992. aastal Saksamaal. Teos on kolmeosaline: „Inimene ja puu“, „Inimene ja loom“ ning „Inimene ja inimene“. Tekstid on kirjutanud Leelo Tungal, kasutades eesti rahvaluulet ja ladinakeelseid väljendeid. Teose tugevuseks võib pidada Kangrole nii omast värvikat orkestratsiooni. Orkester ei ole küll suur, aga eri pille on palju ning kasutusel on ka ebatraditsioonilisi mänguvõtteid, mis kokku annavad väga rikkaliku kõlavärvide paleti. Samal ajal on orkestri faktuur väga tihe, peamiselt mängitakse forte’s, nii et tihtipeale oli kooril raske end kuuldavaks teha.

Muusikaliselt on kõik osad üles ehitatud eesti regilaululaadsete motiivide ja keerukama dissonantse helikoe vaheldumisele, vahelduvad ka koori- ja solisti­lõigud (soleeris Stanislav Šeljahhovski) ning taas on kesksel kohal kordused. Et aga kogu teos on läbivalt ühes, üsnagi sõjakas meeleolus, oleksin vahepeal oodanud mingit muutust. Ju on põhjusega juba barokiajast viljeldud osade vaheldumist, ikka kiire-aeglane-kiire: see annab kuulajale vahepeal hinge­tõmbepausi, aga laseb ka olulistel momentidel paremini esile tõusta. Selle teose sõnum on vägev – inimese ja looduse suhe ning andestamise teema –, aga ühe meeleolu järjekindel valitsemine ähmastas teksti mõtet ning vähendas teose mõjusust.

Mis puutub esitustesse, siis kiitma peab orkestrit, eriti aga koore: kaunis kõla, intonatsiooni poolest puhas ja nüansirikas esitus. Mõnes kohas küll tenorid kergelt ehmatasid oma esiletükkiva ja terava tooniga ning kohati oleksin oodanud eredamat aldi kõla, aga üldmulje oli ikkagi suurepärane.

Lõpetuseks ka dirigendist. Uskumatu, et sellise kavaga sai hakkama bakalaureuseõppe üliõpilane. Dirigeerimistehnikas on Lisanna Laansalul veel arenguruumi küllaga: selja tagant vaadates olid ta liigutused üsna õpilaslikud, et aga lõpptulemus oli niivõrd muljetavaldav, siis järelikult oskab ta oma soovid esitajatele muul moel selgeks teha. Tõeliselt vaba ja inspireeriv tehnika tuleb kogemusega, aga Laansalu tegevusaktiivsuse juures ei saa see enam mägede taga olla.

1 Lisanna Laansalu, Igatsus harituse järele kõrgkooli helisevate seinte vahel. – Sirp 27. I 2023.

2 Tekst Arvi Siig ja „Kommunismiehitaja moraalikoodeks“.

3 Eesti muusika päevad 2. Raimo Kangro „Saalomoni õpetussõnad“. – ERRi videoarhiiv, esmaeeter 21. XI 1991.