Donald Trump ei raisanud ametisseastumise päeval aega. Lisaks korraldusele anda Kapitooliumi ründamises süüdimõistetutele armu, taganeda Pariisi kliimakokkuleppest ja nimetada ümber Mehhiko laht jõudis ta ette võtta ka arhitektuuri. Nimelt allkirjastas ta kava, mille eesmärk on edendada ja tutvustada riigihoonete ilusat arhitektuuri. 60 päeva jooksul peavad ametnikud tegema ettepanekuid, kuidas luua esinduslikke riigihooneid, selliseid, mille arhitektuur arvestab piirkonna ja traditsioonidega ning järgib klassikalise arhitektuuri põhimõtteid. Eesmärk on luua meeliülendav ja ilus avalik ruum, mis õilistab Ameerika Ühendriike. Ka võtab president vabaduse enne täpsemate juhiste kehtestamist keelata mõne riigihoone rajamise, kui selle arhitektuur ei osutu sobivaks.
Iseenesest pole selles midagi üllatavat, et president, kes soovib lammutada süsteemi, minna tagasi „normaalsusesse“, kus kõik oleks nii nagu enne, ehk rikaste valgete meeste tahtmise järgi, võtab endale ka maitsepolitsei ülesande. Klassikalise ja seetõttu ilusaks peetava arhitektuuri ihalemine pole võõras mujalgi. Ka siinmail tegutseb Facebooki-grupp „Arhitektuurimäss – ei koledatele kastidele“, mille eesmärk on tutvustada ja edendada tänapäeval ehitatud klassikalist ja traditsioonilist arhitektuuri. Rühma kutsutakse neid, kelles tekitavad pahameelt Eesti uusehitised, mis on jaburad, kummalised või inetud. Tegu on Rootsist alguse saanud rahvusvahelise liikumise siinse haruga, mis koondab konservatiivsete vaadetega ruumihuvilisi. Rootsis on see arenenud sotsiaaldemokraatlikuks liikumiseks, mille ideaaliks on XX sajandi alguse linnamaja. Tähele tuleb siiski panna, et Eestis on tegu apoliitilise liikumisega.
USAst tulnud ametlikud suunised liikuda ehitatud keskkonnas uinutava mittemidagiütlevuse, igavuse ja mitte kedagi ärritava vormi poole teeb siiski natuke ärevaks. Arhitektuur on ikka olnud ruumikunst, kus on looja puudutust, loomingulist sädet ja säravaid ideid ning millega on ikka ühiskonna toimemehhanisme kahtluse alla seatud. Trumpi otsus taandab arhitektuuri aga tarbeesemeks, mille loojal ei või enam olla kunstilist ambitsiooni ega kriitilist meelt. See võtab arhitektuurilt kunstilised ideed ehk loomevabaduse.
Seda virgutavam on vaadata Eesti 2024. aasta arhitektuuripreemiate laureaatide töid, mis näitavad hästi, milliseid küsimusi saab ruumiloomes püstitada, kuidas osutada arhitektuuriga linnaplaneerimise vajakajäämistele ning otsida vastuseid ühiskonna põletavatele küsimustele – luua nii, et oleks intriigi, ideid ja lennukust.
Eriti hea meel on Tallinnas linnahalli kõrval mere ääres asuva Logi sauna eestvedajate, s.o kunstitöötaja ja kuraatori Margit Säde, tisleri-disaineri Kaisa Söödi, urbanisti Regina Viljasaar-Frenzeli ning arhitekti Liina-Liis Pihu kahekordse tunnustamise üle. Kui mitu aastat järjest on püünele pääsenud koolihooned, siis seekord jäid suured kompleksid tagaplaanile ning esile tõsteti väikesed ja olematu eelarvega teostatud ideed. Ajutine tühermaale rajatud saun kesklinnas ja mere ääres on seni unustusehõlmas kohale elu sisse puhunud, näidanud, kuidas väärtustada keskkonda, mida pole aastakümneid väärtuslikuks peetud, kui, siis ainult potentsiaalse kohana kinnisvaraarenduseks.
Ankru tn 8 kortermaja, mida pärjati samuti mitmekordselt, näitab aga uuemat suunda kinnisvaraarenduses. Majaelanike ühisruume pesupesemise, töötamise, söögitegemise jms tarvis peeti seni Lääne-Euroopa peensuseks, mis meie elanikkonnale justkui ei sobivat. Ehk tõestab Ankru 8, et saab ka siin, et eestlane pole teistsugune. Vaja on ainult võimalusi ja ruumi, mis toetab suhtlemist.
Loomulikult teeb rõõmsaks seegi, et Vana-Kalamaja tänavale anti kaks preemiat. Ümberehitatud tänaval saab nüüd mängida, jalutada, istuda, nurga peal sõbraga kohtuda või peenrakasti rohida, seda kõike autode käsutuses ruumi vähemaks võtmise tõttu. Ja see pole tekitanud kaost: linnaliiklus pole kokku kukkunud, nagu kasutajate vahel tänavaruumi võrdsemalt jaotavate projektide puhul tihti kardetakse. Jääb loota, et Vana-Kalamaja tänava näite tuules võetakse nüüd taas sahtlist välja Tallinna peatänava ümberehitamise plaan ja et trumpism siinsesse ruumikultuuri ei jõua.
