Doris Kareva elutööauhinna puhul võidakse esitada kaks vastandlikku küsimust. Miks juba nüüd – auhinna ajaloo kõige nooremana? Miks alles nüüd, kuigi ta on pool sajandit me vaimu kujundanud? Teine küsimus on õigustatum – auhind „pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest“ ei peakski tabama loojat tema eluloojangul, kui selle süllekukkumisest enam rõõmu tunda ei jaksata.
Doris Kareva pärgamine on enesestmõistetav – vähe on artiste, kelle päeva- ja ööpildid oleksid meid sama lähedalt puudutanud ja saanud osaks me salateadvusest. „Päevapildid“, „Ööpildid“, „Puudutus“ ja „Salateadvus“ – need on Doris Kareva nelja esimese luulekogu pealkirjad, vastavalt 1978., 1980., 1981. ja 1983. aastast. Kui lisada „Vari ja viiv“ (1986) ja „Maailma asemel“ (1992), saame pool tosinat kogu, mille läbi sai Kareva luulest nüüdisklassika – ja Karevast enesest justkui kõndiv müüt.
Kuid see praegune enesestmõistetavus on tagantjäreletarkus. Kareva omaksvõtmine ei läinud kaugeltki ladusalt. Ta paiskus me luulesse, kirjandusellu, ühiskonnaskeenele – ja ühtäkki pidid kõik oma sisseharjunud ootused ja hoiakud ümber korraldama. Kareva ei kohanenud miljöö järgi, miljöö pidi kohanema Kareva järgi.
Teda noorena tabanud ametkondlikku ahistamist pole Doris armastanud afišeerida. Laiem avalikkus sai teada alles möödunud aastal ilmunud mälestuskillust „Tallinn 1978“, kuidas ta 1970ndate lõpul sattus oma kahtlaste tutvuste tõttu jälgimise ja tagakiusamise alla: „Sestpeale ei teadnud ma enam ühelgi hommikul, kus õhtu mind eest leiab.“1 Õnneks Kareva väikesed luulevihud ikkagi ilmusid.
Doris Kareva on rääkinud, kuidas varases lapsepõlves voogasid une ja ärkveloleku vaheseisundis või palavikutundidel tema teadvusse suured rütmilised sõnamassiivid, mis veel selgeid tähendusi ei kandnud – olid ainult nõiduslikud keelelainetused, puhas materjal ja vorm. Luule käis tal juba külas, aga ei lasknud ennast veel teemadesse ja mõtetesse kängitseda. Teemad ja tähendused tulid teismeeas. Ja kui need olid algul tavalised koolitüdrukumõtted, siis küllap tänu teadvusse varakult uuristunud rütmimustritele – lauluga ristitusele – võtsid need luuletustena kuju, mis hakkas kohe lugejate meeles vastu kajama. Teismeline Kareva võis kirjutada lapsepõlvest, koolist, suhetest, tantsupidudest, kohtingutest või tänavaolustikust – nii et need sõnapõimingud jäid meelde. Dorise kõrgaja luule kujunes vihjeliseks, abstraktseks, pausiderohkeks ja asesõnaliseks (nagu tollal öeldi), lakoonilise juures vabaks ja voolavaks. See vabastas vormilise luule neliksalmide raudrüüst. Hiljem, aastatuhandevahetusel – tulid hoopis teistlaadi otsingud ja eksperimendid, küll kalambuuride, küll glossolaalia ja nõiasõnadega.
Dorise esimesed raamatud said populaarseks, aga neid võeti vahel vastu ka sügava mõistmatusega. 1970ndate lõpul oodati luulelt palju ja ilmselt midagi hoopis teistsugust. Kauaoodatud teismeline anne ei vastanud kindla kuju saanud ootusele. On veel arusaadav, et „Päevapiltide“ üldjoontes soodsas vastuvõtus nuriseti poosetamise ja blaseerumuse, pinnalise spliini ja buduaarlikkuse pärast. Kuid Ene Mihkelsoni märkust „ideaale järgiva hoiaku“ puudumisest2 korrati veel ka järgmise ja ülejärgmise raamatu puhul. „Ööpiltide“ puhul märgiti: „Siin puudub sihikindel tung vaimsema poole, puudub avastamistahe ja otsimiskirg. Samuti ei leia me siit avatust ideaalidele, eetilistele pühadustele, mille nimel alustatakse teekonda rahva vaimuellu“3. „Puudutust“ nimetati ühes ülevaateessees koos paari teise luulekoguga „väsinud, eetikata, perspektiivita olmeluuleks“4!
Noorele Karevale just nimelt ideaali, eetika ja pühadustunde puudumise etteheitmine mõjub tagantjärele uskumatult. Arusaadavam oli avangardistlikumalt meelestatud kriitika kerge võõristus selle ees, kuidas „tavalisimas tähenduses kasutatavate sõnade hulgas on autoril palju väga pidulikke ja tõstetuid, mida luule omakorda on kaua vältinud (kirg, lõõm, must pitser üle meelte …)“5.
Niisiis, noort Karevat oli võimalik lugeda kahes vastandlikus võtmes: ühed kahtlustasid poosetavat mängu, teised nägid hoopis „mängulisuse vältimist“, ühemõttelisust. See, et intelligentsed ja tundlikud luuletundjad võisid tajuda nii vastandlikke „ohte“ või „puudusi“, peaks lõppeks olema veel üks tõend, kui harjumuspäratult suure luuletajaga oli tegu. Ja see tõendab ka seda, kui tõsiselt luulet toona võeti ja kui suuri lootusi sellele pandi. Kareva luule kasvas ja kujunes pigem vaatamata kui tänu kriitikale ja kirjanduselule.
Vastandlikult on tõlgendatud muidki Kareva luule jooni. Ühelt pool on neid, nagu Hando Runnel, Beier-Moguči jmt, kes on temas näinud apokalüptilist anarhisti, kelle meelest saab siinpoolset langenud maailma päästa vaid tulepuhastus: „Kareva luuleilmas on puudutusele antud olemasolevat purustav, katastroofiline, elu hävitav, maailma lõpetav ülesanne. [—] Vaimuloos oleks ehk kauge sugulus mõnede anarhistidest mõtlejatega,“ märkis läbinägelik Hando Runnel6. Ja Matti Moguči deklameeris: „Nüüd ärklikorralt ühes Eesti linnas, / kus ettevalmistusel atentaat, / sa tahad blonde juuste lehvis minna / kui surmaingel, kahes käes granaat“ („Dostojevskilik Doris“). Ka Dorise loomingu apogeed „Maailma asemel“ on tõlgendatud just sellises puhastava hävingukuulutuse võtmes, soovina asetada luule ja vaim maailma asemele7.
Rohkem on muidugi leidunud neid, kes on soovinud Karevas näha esiemakuju ja naisluulejärjepidevuslõnga edasiketrajat. Selles ühendaja, lõimija ja lepitaja kujundis on palju tõtt, kui meenutada neid niite, millega Dorise luule on seotud oma eelkäijate, kaasaegsete ja hilisemate tulijatega. Tema luules leidub allusioone Underile, Ahmatovale, Rummole, Jõerüüdile, Luigele ja paljudele teistele. Dorisest inspireeritud luuletusi leidub Kaplinskil („Ta laulab ja mina räägin“) ja Kivisildnikul (kogus „Päike mida sa õhtul teed“). Tihe dialoog arenes välja Kareva ja Juhan Viidingu luuletuste vahel.
Niivõrd vastakate ootuste ja tõlgenduste koorma all loomine ja lehvitamine on pidanud olema vägitöö. „Kõndiva müüdina“ on Doris osanud endale võetud ja olude poolt pealesurutud rollid imeliselt välja kanda – ühendada hingestatust ja pilgu teravust, paatost ja vaatlust, viidata teispoolsusele ja lepitada meid siinpoolsusega, vältides ülepakkumist ja olemata kitsi. Ta on andnud lootust ja lohutust nii oma luule kui isikuga. Tasub mainida vaid neid sadu algajaid, sageli ka lootusetuid, kellele Doris on ikka ja jälle abi ja lootust pakkunud. Tean, millest räägin, olen nende hulka kuulunud. Kui pidin 1984. aasta kevadel Vene kroonusse sõitma, saabus Doris Balti jaama mind sinilillekimbuga ära saatma. Kas oleks miski saanud rohkem lootust pakkuda?
1 Doris Kareva, Tallinn 1978. – Vikerkaar 2024, nr 4-5, lk 110–114.
2 Ene Mihkelson, Kuid mis on nooruse aeg? – Keel ja Kirjandus 1978, nr 12, lk 749.
3 Toomas Haug, Ööpiltide põlvkonnaraamid. – Keel ja Kirjandus 1980, nr 8, lk 498.
4 Leili Iher, Mõtleme võtmest. („Nüüdisluule väärtusi ja ebaväärtusi“). – Keel ja Kirjandus 1982, nr 6, lk 285.
5 Paul-Eerik Rummo, Doris Kareva „Salateadvuse“ puhul. – Keel ja Kirjandus 1985, nr 6, lk 369.
6 Hando Runnel, Kolmas kokkupuude Doris Karevaga. – Looming 1982, nr 5, lk 707-708.
7 Märt Väljataga, Doris Kareva ja õnnetu teadvus. – Postimees 27. VII 1992.
