E-valimiste teema on Eesti meedias hulga tolmu üles keerutanud. See kõik on muidugi ülearune. Lugeda oleks tulnud ainult artiklite pealkirju ja autorite nimesid ja viia need kokku erakondliku kuuluvusega. Siis oleks selgunud, et Rahvaliit ja Keskerakond on e-valimiste vastu ja kõik ülejäänud poolt ? ja kogu ülearune ilutsemine (eelkõige totalitarismiparanoia ja e-valimisi netipornoga võrdsustav ?kujundlik keelekasutus?) oleks jäänud tähelepanuta, nagu oleks olnud ka kohane. Millegipärast esitati aga siiski ka mõningaid ?argumente? e-valimiste vastu, mistõttu ei tahaks neist siinkohal päris vaikides mööda minna.
Viin, piim ja 10 kilti
1. argument: e-valimiste lubamisega kaob valimiste põhiseaduslik tingimus, ühetaolisus. Pikemas perspektiivis kehtib just vastupidine, s.t kui kõik e-valima hakkavad, siis on absoluutne ühetaolisus garanteeritud. Üleminekuperioodil ühetaolisus esialgu muidugi alguses väheneks, kuid hakkaks seejärel järjest kasvama. Praegusi valimistingimusi, kus ühed elavad jaoskonnast kümne meetri ja teised kümne kilomeetri kaugusel, ei saa ju samuti ühetaolisteks nimetada. Minu valimisjaoskond näiteks asub kusagil pärapõrgus ja üldsegi mitte seal, kus ma tegelikult elan (õigupoolest kohas, kuhu ma valimisteta eluilmaski ei satuks). Mõistagi kuluks valimise peale siis vähemalt kaks tundi, samas kui teised saaksid hakkama kahe minutiga, mis on kuuekümnekordne vahe. Kus on siin ühetaolisus? Võib-olla väljendub ühetaolisus hoopis asjaolus, et mõne jaoskonna nurga taga püütakse hääli viina- või piimapudeliga, aga teise taga mitte? Seda laadi ?ühetaolisus? võib kaduma minna küll, aga ma ei usu, et keegi (peale mõnede poliitikute) seda väga taga nutaks.
Teine argument ühetaolisuse vastu oli see, et kodune hääletamine on mingil kombel vähem vaba kui üksi hääletuskabiinis. Tegelikult on olukord muidugi täpselt vastupidine. Niipalju kui ma hääletamas olen käinud, ollakse seal kabiinides ikka mitmekesi koos (venelastel on tore tava hääletada perekonniti). Seda ei saa ju keegi otseselt keelata, sest kui sa niikuinii teed kõike kellegagi koos, siis on koos hääletamine traditsiooni enesestmõistetav osa. Muidugi on ka neid, kes, uskuge või mitte, polegi võimelised üksi hääletama, kuna neil napib selleks teadmisi või mida tahes. Kodune hääletamine oleks palju vabam vähemalt ses mõttes, et seda saab lõputult korrata, seega on võimalus pärast sunnitud hääleandmist valida hetk, mil kubjast parasjagu kodus pole, et siis anda rõemsalt oma hääl parema äranägemise järgi.
Suure Venna paranoia
2. argument: e-valimised ohustavad demokraatiat. Mingis mõttes on selline arvamus osa laiemast ja kohati vägagi põhjendatud (või ?põhjendatud? ? sõltub sellest, kuidas vaadata) sündroomist, mida võime nimetada Suure Venna paranoiaks. See SVP ütleb meile, et me ei või usaldada Internetti, arvutivõrke, mobiiltelefone, arvuteid, roboteid, e-valimisi jne ? ühesõnaga kogu tehnoloogiat laiemas ja kaasaegsemas mõttes. Mõnes mõttes ja mõnel puhul on ohud tõesti reaalsed, kuid samavõrra reaalne on ka fakt, et enamikul juhtudel pole me võimelised neid realistlikult hindama (mis iseenesest muidugi ongi SVP põhjus).
Samas saab väita, et praeguse valimiskorralduse juures on see oht sama reaalne kui e-valimiste puhul. ?Madaltehnoloogiaga? opereerimise turvalisus on näiline, tulenedes põhiliselt sellest, et mehhanism on meile harjumuspärasem ja tuntum, samas kui teoreetilised ja praktilised võimalused pettuseks on olemas mõlemal juhul. Nii võib SVP vähemalt osaliselt lahterdada laiema nähtuse, s. o tehnoloogilise ebausu alla, mispuhul usaldatakse ainult ?sissetöötatud? tehnoloogiaid. Sobiva ajaloolise näitena meenuvad masinapurustajad. Samas, nii kurb kui see ka pole, põhineb inimkonna kui terviku edenemine ikkagi uue tehnoloogia kasutuselevõtul. Tänapäeval on see paljuski juba sundseis, kuna tehnoloogiliste uuendusteta sureksime lihtsalt nälga või ülerahvastatusse ja mustusesse vms, nagu see Kolmanda Maailma riikides juba praegu toimub. Kui üritada heita spekulatiivne pilk tuleviku, siis arvan, et paljudel on väga raske kujutleda, et saja aasta pärast ei oleks kõikjal kasutusel e-valimised (või mõni veelgi uuem, praegu kujuteldamatu valimisviis). E-valimised oleks lihtsalt järgmine etapp arengus, nii nagu Novgorodi veet?e on üks ammu ununenud tehnoloogia, mis on praeguse valimiskorra kauge eelkäija.
Siiski on üks tõsisem e-valimiste vastuargument, mida ma seni kusagilt lugema pole juhtunud. Põhiseaduse järgi peaksid valimised olema ühetaolised ja salajased, esimesest tingimusest saime kergesti üle, aga teine valmistab tõsisemaid probleeme. Salajasusest ei saa juttugi olla, kui koos hääletustulemusega edastatakse sinu isikukood, nagu e-valimiste projekt ID-kaardi lugejate kasutamisega ette näeb. Osaliselt saab seda hirmu tõrjuda kui SVP järjekordset ilmingut, kuid ainult osaliselt, kuivõrd salajasus läheb antud juhul tõepoolest kaduma. Kogu küsimus taandub niisiis sellele, kas oleme nõus selle sätte progressile ohvriks tooma või mitte. Näiteks mina (nagu ma juba ütlesin) lihtsalt ei viitsi füüsiliselt iga jumala kord kaks tundi kuhugi pärapõrgusse kooserdada. (Mul pole ka veel kaardilugejat, ja ma ei viitsi seda endale osta, nii et mingis mõttes olen lõhkise küna ees.) Siit on sobilik jätkata kolmanda argumendiga.
Kergus, mugavus ja lõhekari
3. argument: e-hääl on kergem. Selline oli Postimehe juhtkirja pealkiri. Argumentatsiooni sisu oli selline, et kui keegi ei viitsi (nagu nt mina) kui tahes palju tunde kuhugi pärapõrgusse kooserdada, pole ta seda väärt, et valimistel oma hääl anda. Haistan selles tagurlust, ja seda eelkõige kahes mõttes. Esiteks on kogu tehnoloogiline progress sellele ju optimeeritudki, et inimesed oma elu võimalikult mugavalt ära elada saaksid. (Jaak Alliku toodud e-seksi näide siia tingimata ei kuulu, aga kui keegi tahab, võib ta muidugi sellegi ?mugavuse? tingimustesse lülitada.)
Mugavus on mitmetahuline mõiste, ja on põhimõtteliselt õige, et tänapäeval saab tänu Internetile jms-le kogu oma elu kerge vaevaga ära elada jalga kodust kordagi välja tõstmata. See mõistagi ei tähenda, et mugavus oleks ideaal ? ei, see tähendab lihtsalt seda, et kogu areng on püsivalt ses suunas liikunud (ja liigub edasi). Mõtlen selle all eelkõige muidugi tehnoloogia, kuid seejärel (mõningase hilinemisega) ka kogu ülejäänud sootsiumi arengut. Praegu ongi küsimus eelkõige selles, kui kiiresti ülejäänud ühiskond tehnoloogia arengule järele tuleb. Arvatavasti võtab see kümneid aastaid, kuid kogu see aeg (ja järjest enam) on põhimõtteline eelis nendel, kes tehnoloogia arenguga ?sammu peavad?, s.t tehnoloogiaga loodud uusi tingimusi täielikumalt ära kasutavad. Vähehaaval peaks nende kätte kogunema kogu ühiskonnas liikuv ?vaba? raha (ehkki, nagu ma ütlesin, võib see ühiskondlike suhete äraarvamatu inertsi tõttu võtta lõppkokkuvõttes aega arvatust tunduvalt kauem). See oleks siis üks, konkreetselt ?mugavust? puudutav jutt.
Ja kuidas jääb sellega, et ?e-hääl on kergem?? Selline seisukoht on rudiment. Ürgajast, kui soovite. See kõlab nagu iidse muinasjutu moraal, kus kuningatütre ja poole kuningriigi saamiseks pidi enne seitsme maa ja mere taga ära käima. Kõik need jutud, et raskused õilistavad jne (iseenesest muidugi kahetsusväärne jama). Loomulikult meeldib selline vaatenurk poliitikutele, kes saavad valimiste ?raskusega? meeleldi nende ? ja seeläbi iseenda ? ?olulisust? kujundlikult rõhutada. Aga poliitikute meelest on rahvas lõhekari, kelle ainus eesmärk ongi iga nelja aasta tagant kudemas (valimas) käia. Kui kohus liigi (riigi) ees täidetud, on järgmine suurem vastutulek, mida valija poliitikule teha saab, lihtsalt maha surra. Seda mõistagi seoses arvukate uisapäisa antud valimislubadustega. Aga ajakirjanikud ei tohiks end sedasi poliitikute kõnetoruks seada.
E-valimistest ei sõltu midagi
Kokkuvõtteks võiks öelda seda: ELi ja NATO liikmena ei saa siin eluilmaski juhtuda nii, nagu ühes kommentaaris kirjeldati, et ?võimule tõuseb üks partei, kes alati teab, mis on kõige parem?. (Teistpidi on see aga juba (väga ammu) juhtunud, kuna kõik parteid, kes võimule tulevad, just nimelt seda väidavadki.) Kuid tegelikult ei saa seda juhtuda kahel põhjusel: 1) e-hääletajate hulk on esialgu nii väike, et see ei määra mitte midagi, seega pole vähimatki põhjust seal tulemusi võltsima hakata ? ja ega tavalises korras hääletamist ju ära keelata, see saab endale lihtsalt ühe alternatiivi; 2) diktatuuri kehtestamiseks on vaja rohkem eeltingimusi kui valimistulemuste võltsimist: on vaja suukorvi meediale, sõltumatust demokraatlikest välisriikidest jne. ELi liikme Eesti puhul on need õnneks permanentselt täitmata. Seega ei sõltu siin e-valimiste kehtestamisest tõesti mitte midagi.
