Ühe presidendi ametiaega mahub terve ajalooõpiku jagu sündmusi. Globaalne pandeemia, rekordinflatsioon, sõjad Ukrainas ja Lähis-Idas, abordiõiguse kaotamine ja rassismivastased protestid, orkaanid ning enneolematud metsatulekahjud – selline oli viimase USA presidendi kaasavara. 20. jaanuarist on Ameerika Ühendriikide presidendiks uuesti Donald Trump, kelle äärmuslikud valimislubadused – massiväljasaatmistest kogu maailma vastu kaitsetollide kehtestamiseni – on paljud analüütikud ärevusse ajanud. Ent võib-olla tasub muretseda rohkem nende tegude pärast, mida pole praegu ette näha veel võimalik.
Kõiki nimetatud, parema lahenduse ootel muresid võib nimetada „nurjatuteks probleemideks“, millel on palju erinevaid, sageli konfliktseid põhjusi. Neid katsumusi võluvitsaga ei ületa, vaid see eeldab paljude, sageli vastandliku motivatsiooniga huvigruppide koostööd, kusjuures seesuguste puhul ei pruugi isegi pärast sammude astumist olla selge, kas olukord muutus paremaks, halvemaks või lihtsalt teistsuguseks. Niisuguste probleemidega tegelemine nõuab palju eksperditeadmisi, tasakaalukust ning kaasamisoskust, ettenägelikkust ja otsusekindlust. Lühidalt, kõiki neid omadusi, mis Trumpil ja tema kaaskondsetel puuduvad.
Niisiis, kõige fundamentaalsem realiseeruda võiv oht Trumpi uuel ametiajal on puhas ebakompetentsus. Ajal, mil tuleks valmistuda järgmiseks pandeemiaks (see ei pruugi olla linnugripp, aga võib), hakkab USA tervishoiupoliitikat juhtima mees, kes võib oma tegevusega mõne ammu unustatud nakkushaiguse tagasi tuua. Diplomaatia asemel on Trump hakanud juba ise mõõka täristama, lubades „võtta Ameerikale tagasi“ Panama kanali ja osta ära Gröönimaa. Selle asemel, et kasutada hingetõmbeaega uuteks kriisideks valmistumiseks, hakkab Trump selleks mõeldud institutsioone lammutama ja täitma eetriaega fašistliku pläustiga. Mitte et demokraadid oleksid meie ajastu suurte probleemidega hästi toime tulnud. Kaugel sellest. Ent Trumpi puhul on garanteeritud vaid see, et kui tal õnnestub neist mõnele adekvaatselt reageerida, siis teeb ta seda kogemata.
Samuti on päris selge, et tervele hulgale oligarhidele on ebakompetentsus hästi läbi mõeldud strateegia. Trumpi režiimi lähenemist kriisidele kirjeldab hästi Naomi Kleini termin „šokidoktriin“. On kõnekas, et Trumpi ametisse vannutamisel olid kohal kõik Ameerika ülirikkad Tesla Elon Muskist Amazoni Jeff Bezoseni. Kriisid võimaldavad riigijuhtidel panna pausile tavapärased mängureeglid ning viia läbi reforme, mis muidu võiksid võtta aega aastaid. Ning kui sel hetkel satub võimul olema hästi seebitatud populist, siis pole kahtlust, kes neist reformidest kõige enam võidavad. Auditid on näidanud, et näiteks Suurbritannias jagati koroonaaegsetest hädaabilepingutest suur hulk lihtsalt Boris Johnsoni kaaskondsete rikastele sõpradele, kellest paljudel polnud tervishoiu alal mingeid kogemusi, aga rahast nad ka ära ei öelnud. Maastikupõlengute ajalugu on täis näiteid arendajatest, kes näevad põlengutes traagilise hoiatuse asemel võimalust ehitada uusi ja veel kallimaid maju – isegi kui need jäävad lihtsalt ootama järgmist põlengut. Oligarhid armastavad kriise ära kasutada. Pole ime, et nad kõik Trumpi taldu lakuvad.
Viimaks õõnestab Trumpi valitsemisstiil riigivõimu haldussuutlikkust ja usaldusväärsust ajal, kus neid tuleks hoopis suurendada. Meie ajastu suuri probleeme, nagu kliimamuutus, ebavõrdsus, rahva tervist ohustavad tegurid, sõdadest rääkimata, ilma riigi koordineeritud koostööta ei lahenda. Ent mida rohkem süveneb maailmas arusaam, et riik on vaid vahend meie ühiste ressursside efektiivsemaks lüpsmiseks, et ükski lubadus ei maksa sentigi ja et kompetentsetel inimestel avalikku sektorisse asja pole, seda keerulisem on avaliku võimu efektiivsust taastada. Ka pärast seda, kui Trump peaks kunagi Valgest Majast lahkuma. Kriise tuleb aga ainult juurde.
