Tallinna Tehnikaülikooli tarkvarateaduse instituudi emeriitprofessor, Tallinna Ülikooli auprofessor ning Eesti Statistikaseltsi auliige Leo Võhandu pälvis Eesti Vabariigi 2025. aasta elutööpreemia andmeanalüüsi teadustööde ja koolkonna loomise eest.
Leo Võhandu kursusekaaslane Tartu ülikoolis Ülo Lumiste (1929–2017), kes pälvis riikliku teaduse elutööpreemia 2012. aastal, on kirjutanud: „Meenub Leo tugev maleharrastus. [—] Kursusekaaslane Leo Võhandu oli I kursuse üliõpilasena päris malefanaatik ja vabariigis arvestatav maletaja. Ta võttis loengule malenupud kaasa, vaheaegadel mängisime, ta andis meile ikka lipu ette. Kord, kui vene keele tund oli tulekul, ei tahtnud malelahing veel lõppeda. Kui õppejõud Bachmann tuli, sattus tema ka hasarti sellest mängust, nii et ununes mõneks ajaks kõigil, et algas vene keele tund. Vanematel kursustel Leo maleharrastus mõnevõrra vähenes, sest teda hakkas huvitama teaduse tegemine. Sellega äratas ta prof Gunnar Kangro tähelepanu, kes pakkus talle pärast lõpetamist 1952. aastal võimalust jätkata õpinguid aspirantuuris teaduskraadi taotlemiseks, kuid seadis tingimuseks, et malega tegelemine tuleks selleks ajaks rohkem kõrvale jätta.“
Leo Võhandu on Gunnar Kangro (1913–1975, tänapäeva tähenduses esimene eesti professionaalne matemaatik, 25 teaduskraadi juhendaja) juhendamisel teaduskraadi saanutest ajaliselt teine (1955). Samas reas kolmandana sai 1957. aastal teaduskraadi Ülo Kaasik (1926 – 2017, elutööpreemia 2007). Tema on Leo Võhandu kõrval teine „vaal“, nemad tõid 1959. aastal Eestisse esimese arvuti ja panid aluse arvutiõppele – Võhandu Tallinna tehnikaülikoolis (tollase nimega Tallinna polütehniline instituut, TPI) ja Kaasik Tartu ülikoolis. Kangro, olles küll n-ö puhta matemaatika professor, oli edumeelne igas mõttes, ta nägi ette arvutite tuleku ja tal oli võimalus saata 1956. aasta algul Võhandu ja Kaasik Moskva riikliku ülikooli arvutuskeskusesse programmeerimist õppima. Tartu ülikool leidis ka võimaluse saata mõlemad mehed USAsse arvutiasjandust ja selle rakendusi õppima, Võhandu viibis 1964/1965. õppeaastal Chicago ülikooli matemaatilise bioloogia komitee juures.
Nii algas Võhandu pikaajaline ja värvikas karjäär arvutitega ja nende rakendamisega „mitmemõõtmelises andmeanalüüsis, biomatemaatikas, matemaatilises lingvistikas. Võhandu loodud analüütilised lahendused sisaldasid juba 1960ndatel aastatel analüüsitulemuste interpreteeritavust toetavaid elemente, mida tänapäeval tuntakse seletava tehisintellektina (Explainable Artificial Intelligence). Nüüdseks on need meetodid edasi arendatud ka juhendamata õppe (unsupervised learning) ning informatsiooni visualiseerimise valdkondades. Juhendamata õppe puhul on arengusuunaks olnud maatriksite permuteerimise põhjal tehtav analüüs, ning visualiseerimises nii permutatsioonide kui ka maksimaalse korrelatsioonitee visualiseerimiste kasutamine; kõike seda nii bioloogias, ökoloogias kui ka juuras“ – nii kirjutatakse Leo Võhandu elutööpreemia esildises.
Selles kirjutatakse täiendavalt „Professor Võhandu on Tiigrihüppe sihtasutuse asutajaliige. Ta juhtis ca 20 aasta jooksul Tallinna ülikooli IT-alaste bakalaureuse- ja magistritööde kaitsmiskomisjoni. 1990ndatel aastatel panustas ta oluliselt Eesti ülikoolide osalusel teostatud IT-õppekavade arendamisele suunatud TEMPUS-projektide täitmisse. Ka oli tal suur panus eestikeelse IT-alase terminoloogia loomisel. Aastatel 2002–2012 oli professor Võhandu TTÜ informaatikainstituudi rehabilitatsioonitehnoloogia keskuse juhataja. Aastatel 2012–2015, pärast emeriteerumist, oli ta informaatika aluste õppetooli vanemteadur.“
Tallinna tuli Võhandu 1966. aastal, kus „sattus“ TPI arvutusmatemaatika kateedri juhatajaks. Sattus on just see õige sõna, sest ta on alati hoiatanud oma nooremaid kolleege: „Kui tahad enda asju teha, ära hakka juhiks ega ülemuseks!“ Mõne aasta pärast sai kateedri nimetuse täiendiks infotöötlus, alates 1992. aastast on see informaatikainstituut. Ja Võhandu ei pidanudki hiljem neis üksustes ülemus olema, kuid tegelikkus on selline, et ta oli seal sisuline juht teadus- ja õppetöös, samuti ka koosseisude täiendamises/laiendamises. Võhandu lõi ameerikalikud teadustöörühmad ja õppejõudude koosluse, seal ei kõneldud Herr Professor nagu Saksamaa ülikoolides, kus võidakse olla koos töötanud mõnikümmend aastat, aga ikka peetakse vajalikuks härratada. Teadustöö ja rakenduslike lepinguliste tööde teostamise tehniliseks baasiks asutati 1967. aastal TPI arvutuskeskus ja Võhandu sai selle teaduslikuks juhendajaks, aga loete õigesti, mitte juhiks.
Selle ajalõigu oluliseks tulemuseks oli TPI majandusteaduskonnas IT-eriala käivitamine ja selle väljaarendamine. Selle kohta on Võhandu kauaaegne kolleeg Jaak Henno kirjutanud: „Paar aastat pärast USAst tagasitulekut lõi ta TPIs uue pika ja keerulise nimega kateedri – majandusliku informatsiooni mehhaniseeritud töötlemise organiseerimine –, mis aga peagi sai nüüdisaegsema nime infotöötluse kateeder. Keeruline nimi ja kuulumine majandusteaduskonna alla oli uudse struktuuriüksuse loomise põhjendamiseks vältimatud. Võhandu juhtimisel muutus kateeder peaaegu ärifirmaks, ta oskas saada lepingulisi töid nii Eestist kui ka kogu Nõukogude Liidust.“
Ülal loetletud Leo Võhandu tegemised mitmekümne aasta jooksul moodustavad elutööpreemia osa „koolkonna loomise eest“.
Nii nagu on harali olnud lugupeetud kolleegi Leo Võhandu tegevusliinid, on ka lahkarvamused tema sünnikuupäeva osas. Peaaegu kõik olulised andmebaasid alates Eesti Entsüklopeediast annavad selleks 2. septembri, mida aga asjaosaline ise pole kunagi tunnustanud, väites, et tema sünnipäev on 28. septembril. Võhandu on ise hoiatanud, et andmebaasid pole kunagi täiuslikud, mispeale väikese irooniavarjundiga peame sedastama, et mees, kes on suure osa oma elust andmetega tegelenud, peab leppima valeandmetega.
Juba rariteediks muutunud kuukirja Arvutustehnika ja Andmetöötlus erivihik nr 4 (2009), kannab pealkirja „Leo Võhandu juubelinumber“. Siit saate lugeda, milliseid atraktiivseid pealkirju on Võhandu kasutanud teaduse populariseerimisel ja mida temast arvavad lähemad kolleegid ja õpilased. Humoorikaks kokkuvõtteks kirjutab Ain Isotamm (1942–2024, TÜ arvutiteaduste emeriitdotsent): „Igas valdkonnas, kus Leo Võhandu on tegelenud, on ta säranud, tülikas olnud, ideid pritsinud, püsimatu olnud, andekas olnud jne, ent ta pole siiani (usutavasti viitsimatusest) kirjutanud ainsatki monograafiat, ta pole ei male, koroona ega pranglimise maailmameister. Ega paljaks mänginud kõiki maailma kasiinosid (tõele au andes ei ainsatki). Mhh! Tundub, et tal puudub igasugune isiklik, personaalne ja perspektiivne ambitsioon: Leo Võhandu tahab särada siin ja praegu.“
Novaator.err.ee pöördus õnnitlustega preemiasaanu poole, mille peale Võhandu vastas: „Ma olen juba 95aastane, ega mul siin midagi palju rohkemat teha ei ole. Selles mõttes oli elutööpreemia saamiseks tõesti viimane aeg. Ega siin palju rohkem nalja pole, kes teab, palju vanajumal tahab mulle veel aastaid anda.“
Andi Kivinukk on Tallinna Ülikooli rakendusmatemaatika emeriitprofessor.
Leo Võhandu:
· 1979, 1989 – Tallinna Polütehnilise Instituudi tänukiri
· 1982 – Tartu Riikliku Ülikooli aukiri (ülikooli 350. aastapäeva puhul)
· 1987 – NSV Liidu TA Litosfääri Instituudi tänukiri koostöö eest
· Eesti Matemaatika Seltsi ja Eesti Koolimatemaatika Seltsi aukirjad
· 1998 – Gerhard Rägo nimeline mälestusmedal
· 2001 – Valgetähe IV klassi teenetemärk
· 2004 – Tallinna Tehnikaülikooli tänukiri
· 2005 – preemia eduka teadustöö juhendamise eest Eesti õpilaste teadustööde konkursil
· 2007 – Eesti teaduse populariseerimise auhind
· 2009 – Tallinna Tehnikaülikooli teenetemedal Mente et manu nr 56
· 2025 – Eesti Vabariigi teaduse elutööpreemia
Tallinna Ülikooli auprofessor, Eesti Matemaatika Seltsi asutajaliige, Eesti Statistikaseltsi auliige, Tiigrihüppe Sihtasutuse asutajaliige.
