Kaheksa uut kodumaist lühifilmi kuuest stuudiost jätab mulje, et animatsioonis on praegu käimas täielik renessanss, uus hingamine ja loominguline plahvatus, aga … kas see ikka on nii? „Animaffia“ ei üritagi sellele küsimusele ammendavat vastust anda. Kui üldse, siis on see omamoodi järeleaitamistund, millega saab täita haigutava lünga kodumaises lühifilmilevis. Üle pika aja saame lihtsa vaevaga näha uusi kodumaiseid lühivorme, lihtsalt osta pilet ja mine saali. Uskumatu.
Muidugi, meil oli ju alles hiljuti Sander Joone „Sierra“ (2022), võib-olla kõige edukam kodumaine lühianimatsioon. Ei, ma ei pea praegu silmas rahvusvahelist läbilööki – mõistagi, ka see oli võimas –, ent üle väga pika aja sai üks napilt veerandtunnine film üleriigiliseks sündmuseks, erilinastusi sähvis nii pealinnas kui ka väiksemates kohtades ning sellest filmist räägiti ka väljaspool pisikest animatiiki.
Kahjuks ei järgnenud sellele edule aga suurt mõtteviisimuutust, nii lühimängufilmid kui ka -animatsioonid on endiselt vaeslapse seisuses ning nendega ei osata midagi asjalikku peale hakata. Tasuta veebiruumi keegi neid visata ei taha, raha eest virtuaalsetel riiulitel varjutakse süvakihtidesse, kust need leiab üles vaid tõeline meister. Praeguses standarditud ja paika loksunud kinosüsteemis neile ka kohta pole, sest kes ikka maksaks kümmekond eurot rea lühifilmide vaatamiseks? Sarnaselt „Animaffiale“ on lühifilmide produtsendid vahel pead kokku pannud ja põimiku vaatajate ette toonud, aga kahjuks pole see formaat enamikule külastajatest esimene valik ja külastatavus on olnud piinlikult vähene.
Aga nüüd on „Animaffia“ meie ees, jääb üle ainult vastu võtta!
Tippkvaliteedi paneb juba alguses paika „Eeva“. Oot, see on ju vana film? Tõepoolest, esilinastusest möödub kaks ja pool aastat, aga piiratud levitingimustes on see kodumaisele vaatajale ikka värske asi, isegi pärast edukat ümbermaailmareisi festivalidel siin- ja sealpool ookeani. „Eeva“ on ka üks neist teostest, mis vajab, osalt isegi nõuab, korduvvaatamist, sest neljandaks-viiendaks korraks on mulle seal kõik eriti hästi paika loksunud. Filmi iseloomustab väga täpne jutustus, nutikas helirežii, peenelt valitud koloriit (eriti lummavad on need lubjakarva inimesed, kellega sarnaseid päikesest vaid unistavaid kujusid saab praegugi iga päev tänaval näha) ja absurd, millega luuakse täpne balanss emotsionaalse sügavuse ja nihestatud huumori vahel. Võib öelda, et siin on mõjutusi eesti animalegendidest … Muidugi on, aga viimastel aastatel pole ükski kodumaine animafilm oma kunstilist ambitsiooni nii terviklikult realiseerinud.
Kui „Eeva“ alustab tumedates toonides, siis „Linnud läinud“ ei too ka suuremat helgust. Anu-Laura Tuttelbergi portselanianima-maailm on midagi sellist, mida ei saa võrrelda millegi muuga, see oli unikaalne juba kümmekond aastat tagasi valminud samalaadses filmis „Teisel pool metsa” (2014) ja vaevalt keegi sellele üldse kunagi konkurentsi pakkuma hakkab. Tuttelbergi hapralt tume või tumedalt habras maailm on kõhe, ent see pole mingi arutu õudus, vaid oma võluunenäos kuidagi kaine ja ratsionaalne. Seejuures teeb ta ka häbitu kliimakommentaari, näidates, et meie pealtnäha turvaline talv võib olla looduskeskkonnale raske katsumus. Pealtnäha võivad need hilissügises ekslevad monstrumid mõjuda juhuslikuna, kuid selle kõik seob kokku Maarja Nuudi eleegiline ning puudutav elektrooniline helimaailm, mis on pildiga täielikus sümbioosis.
„Miisufy“ võib oma värviplahvatusega vaataja algul isegi rivist välja lüüa, sest vaba käega segatakse filmis kokku kõike, mis kätte satub: ühes ääres on ikoonide arhailine esteetika, teisel pool aga 8-bitises resolutsioonis pikseldatud ja naivistlik digistilistika. Ka loojutustus on täielik tajude ülekoormamine. Mul, kellele õnneks ei surutud juba imikuna vilkuvaid ekraane silme ette, on seda kõike lõpuks isegi raske vastu võtta. Tegelased lendavad, välguvad, sähvivad, tuhisevad läbi aja ja ruumi, kõik see on korraga nii ood kui ka terav vastulause meie ekraanisõltuvusele. Lugu ei tõuse ehk päris niimoodi lendu, kui võiks, aga võti peitubki visuaalsetes vahendites: minu arvates AAA Creative tiim teab, kuidas Z-generatsiooni autorianimatsiooni juurde tuua. Kui selleks on vaja happetrippi ja veider-nunnusid küberkasse, siis minugipoolest!
„Eha vari“ tõmbab seejärel korraks hoo jälle maha. Seda, kust tegijad on inspiratsiooni saanud, on lihtne mõista: kes tahab, võib siit välja lugeda midagi „Tõest ja õigusest“, aga üldiselt on see mõnusalt totter rosolje Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsetest juttudest“. Seeme on seega pistetud viljakasse mulda, kahjuks ei hakka see hästi vilja kandma. Tempo on loid ja kuigi kasutatakse mõnda nutikat võtet – tegelase liikumine varjumaailmas näeb väga veenev välja –, siis ei osata kõike niiviisi kokku siduda, et tegelased vaatajale korda läheksid ning kogu mütoloogia usutavana mõjuks. Ambitsioon liigub aga õiges suunas ja usun, et lavastaja Olga Stalevi käe all võib veel huvitavaid filme valmida.
„Yummy“, AAA Creative’i teine pääsuke selles valikus, on otsekui „Miisufy“ väiksem ja vaguram vend. Taas on oma osa naivistlikul, erksates toonides maailmal, ent seal, kus „Miisufy“ ohverdas sisusügavuse pöörasele rähklemisele, paneb autor Martinus Klemet suuremat rõhku oma audiovisuaalse anekdoodi jutustamisele. Ilmselt tulekski filmi vaadata humoreskina, sest kuigi „Yummys“ on oma napi kümmekonna minutiga üles leitud ühe suhte napakad-naerutavad paradoksid, siis tahtnuks tegelastega pikemalt aega veeta, et lugu naha alla poeks. Ent pisikese lõbusa suutäiena on sellel igati oma väärtus.
Ühtki tõsiseltvõetavat hirmulugu selles valikus siiani polnud, kuid „Väike teine“ teeb puudujäägi kümnekordselt tasa. See on soome-ugri õudusmuinasjutt, kus tunneli lõpust ei paista ühtki valguskiirt. Hirmutavate deemonlaante vahel on vaid pulbitsevast ürgollusest välja joonistuvad tumemandalad, pahaendelised kleptomaan-kaksikud ja kurjakuulutavad metsa all ringi kargavad kunsthambad. Andres Tenusaar on loonud tõeliselt painajaliku ruumi, mis ründab kõiki meeli ning ka mitmendal vaatamisel tunnen, et tahaksin sellest luupainajast põgeneda, hoolimata sellest, et see õudus kestab vaid napilt üle kümne minuti. Nii ebamugav pole mul ammu olnud ning suure õõvafilmide fännina teeb see mul tuju heaks.
Ei ole head ilma halvata, mida kinnitab meie nukufilmilegendi Riho Undi värske töö „Casablanca“, valminud põhiliselt kommerts- ja lasteanimatsioonide järgi tuntud stuudios A Film. Esmamulje järgi esitatakse filmis huvitav mõte, et ka Temu vabrikandid, kes toodavad lollaka sõnumiga kruuse, on inimesed, aga … Sellest ühest lausest kaugemale filmis ei jõutagi. Visuaalselt on film odav ja lohakas, meenutades rohkem mõnd algelist tehisintellektikatsetust kui inimeste käsitööd. Huvitav saavutus on seegi, et napi seitsme minuti jooksul hakkab lugu lootusetult venima, seega – äkki sobinuks sama esteetika ja lugu EFI minutifilmide sekka?
Õnneks ei jäeta vaatajat pika ninaga ning lõpetatakse taas tugeva pärliga. „Koerkorter“ on sarnaselt „Eevaga“ juba oma suurema töö maailmas ära teinud, nüüd ongi viimane aeg seda taas kodusele vaatajale meelde tuletada. Lavastaja Priit Tender on oma filmist taandanud kõik ebavajaliku ja jätnud alles vaid väga selge sisulise joone. Sinna ümber ehitab ta nüansirikka maailma, kust kajab läbi nii meie animatraditsioonist tuttavat absurdi kui ka teravat Nõukogude tegelikkuse paroodiat. „Koerkorter“ tuletab nii mulle kui ilmselt paljudele teistele meelde, mis on alati olnud lühianimatsiooni suurim väärtus: ei ole vaja kahe-kolme tunnist eepost, et suuri lugusid rääkida, piisab ka ühest tegelaskujust ning kummaliselt tuttavlikust maailmast, et meis midagi lootusetult paigast nihutada.
Värske animakassett pole mingi best of või viimaste aastate saagilt koore riisumine. Ah et Eestis tehakse siis halbu animafilme, küsite. Leidub neidki ja nagu näha, kvaliteet varieerubki kaheksa filmi piires talumatult piinlikust kuni kirgastava emotsionaalse plahvatuseni, ent ma ei ütle seda kõike etteheitena. Antud juhul on see voorus, et pooleteise tunniga maalitakse üles animatsiooni tänapäev kõigis tema värvides. Ennekõike on sellel suur väärtus animakaugele vaatajale, sest mida ikka osata neist filmidest arvata, kui kõik oleksid väga head? Tore muidugi, juhhei, Eestis osatakse filme teha, aga kiirkursusega skaala paika seadmiseks on vaja äärmusi. Loodetavasti jagub pärast „Animaffiat“ ja selle tõenäoliselt nukrat levitulemust ka teistel tegijatel julgust lühifilmikassette kokku panna. Neist võiks saada meie kinokunsti loomulik osa.
