On emakeelepäev, Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäev. Kristjan Jaagu isa Kikka Jaak oli elava loomuga vaba mees, kes rõõmuga laulis ja tantsis, nagu osutab „Üks jutt“ Kristjan Jaagu päevaraamatus. Uurijad on oletanud Kikka Jaagu mõju poja luulehuvi kujunemisele, ent kusagil peavad olema ka vana Jaagu lauluarmastuse juured.
Elavaloomulised eestlased armastavad laulu ja tantsu ka Matthias Friedrich Hasse XVIII sajandi keskpaiga ülevaadetes. Ta nendib, et eestlaste rõõmus meel ilmneb vaid omavahel, mitte türannide ja härraste silme all. Sakstele näidati end aeglaste ja tuimadena, nagu on kirjeldanud kas või Karl Ernst von Baer.
Hasse oli Eestisse tulnud Saksamaalt Herrnhutist 1740. aastal ning tegutses Urvaste pastori Johann Christian Quandti abilisena kuni 1750. aastani. Koos teistegi abilistega ehitati üles sealset vennastekogudust. Oli hernhuutluse ehk vennastekogudusliikumise kõrgaeg Eestis. Esimeste ärganud eestlaste seas olid Urvaste köster Adam Koljo ja tema väimees, koolmeister Mango Hans. Ärkamiste laine levis talurahva seas kiiresti.
Kogudusse vastu võetu ei tohtinud purjutada ega varastada, tülitseda ega taotleda kuulsust, olla uhke ega üleolev. Koguduses pandi ametisse manitsejad, järelevaatajad, teenijad, vanemad jne. Üheskoos peeti palvetunde, lauldi, loodi uusi laule ja loeti hernhuutlikku kirjandust. Eriliselt oodati kirju Herrnhutist ning uudiseid misjonitegevusest maailma eri paigus. Ka omalt poolt saadeti kirju. Ent juba 1743. aastal keelustati hernhuutlus siinmail, sest levima olid hakanud talurahvarahutused (keeld kehtis 20 aastat).1 On teateid, et Tartu tähtsamad hernhuutlased isegi arreteeriti, nende seas Adam Koljo teine väimees Michael Ignatius.2
Urvaste kuulsusetud kellassepad-tõlkijad. Urvaste hernhuutlane Hasse, pastor Quandti abiline, ei piirdunud oma Eesti-ülevaadetes eespool toodud lühikese iseloomustusega. Ta kirjutab pikalt, et eestlastele sobib hästi laulmine, poeesia, võõrkeelte õppimine ja käsitöö. Eriliselt tõstab Hasse esile ühe Urvaste noormehe, kes oli laenanud pastorilt saksakeelse Uue Testamendi ja õppinud seda eestikeelsega kõrvutades saksa keele nii hästi ära, et võttis tõlkida Johann Arndti „Tõelise kristluse“. Sellega noormehe andekus ei piirdunud. Ta olevat ostnud endale taskukella, selle rehepeksul kogemata ära lõhkunud, kuid hankinud tööriistad ja kella korda teinud, nii et võis hiljem tegutseda kellassepana. Seegi pole veel kõik: tuttavate lauluviiside nooti vaadeldes saanud ta selgeks ka noodikirja. Samuti olevat ta umbes 60 hernhuutlikku laulu eesti keelde tõlkinud. Paraku ei maini Hasse selle mehe nime.3
Enne Teist maailmasõda uuris asja Rudolf Põldmäe ning jõudis järeldusele, et tõlkija on Urvaste koolmeister Mango Hans, perekonnanimega Thal. 1981. aastal leidis Põldmäe, et tõlkija on hoopis Mango Hansu äi, köster Adam Koljo, sest seda meest on hingekosutusraamatute tõlkijana nimetanud üks Urvaste hilisem pastor. 1993. aastal oletas Aarne Vinkel, et see hilisem pastor on silmas pidanud siiski Mango Hansu. Hasse kirjutiste järgi oskas „Tõelise kristluse“ tõlkija kelli parandada ning dokumentidest ilmneb, et Mango Hans oskas. Nii et kui Urvastes ei olnud mitut kellasseppa, tuleb tõlkijaks pidada Hansu.4 Ent võib-olla on segadus „Tõelise kristluse“ tõlke autori osas tekkinud sellest, et Mango Hans ja Adam Koljo mõlemad tõlkisid?
Kõige lihtsam oleks tõlkija üle otsustada käekirja järgi, aga kindlalt Adam Koljo või Mango Hansu käega kirjutatud dokumente pole praegu teada. „Tõelise kristluse“ tõlge on köidetuna tallel vennastekoguduse arhiivis Herrnhutis. Tänu Eesti Keele Instituudile sain koos Annika Vihtiga arhiivi külastada. Üllatuslikult selgus, et käsikirjas on kaks erinevat käekirja: alguses üks, lõpus teine, keskel korraks mõlemad vaheldumisi.
Adam Koljo ja Mango Hans tegutsesid koolis koos ja on mõeldav, et ka tõlkijatena. Võib-olla alustas Adam Koljo ja pärast tema surma 1759. aastal jätkas Mango Hans. Või siis ei soovinud Adam Koljo 1743. aasta ülekuulamiste ja keelu järel millegagi kahtlust äratada ning loobus tõlkimisest, aga Hans otsustas jätkata.
Riia tähtsast trükisest Urvaste käsikirjani. Käsikirjas on järele joonistatud kõik originaali pildid – embleemid, mis sümboliseerivad peatüki põhiideed. Just pildid ja teksti paigutus on lubanud kümnete saksakeelsete väljaannete seast kindlaks teha selle, mis on olnud Urvaste meeste käes.
Arndti „Tõelise kristluse“ esimene illustreeritud väljaanne trükiti Riias 1678–1679. Raamatut on täiendatud palvetega, millest suure osa on kirjutanud Liivimaa ülemsuperintendent Johann Fischer. Embleemide looja võib olla ülemkonsistooriumi assessor Dietrich von Dunte ja neile lisatud värsside autor ülemkirikukomisjoni sekretär Andreas Meijer. Liivimaa meeste täiendused on olnud mõjukad nagu Arndti teoski ja võetud rohkem või vähem muudetult ka paljudesse mujal ilmunud trükkidesse.5
Urvaste mehed ei tõlkinud siiski mitte Riia väljaande, vaid kõige tõenäolisemalt Salzwedelis 1725. või 1728. aastal valmistatud trüki järgi, mis on erilised selle poolest, et embleemide juurde käivad selgitused on paigutatud vertikaalselt pildi kõrvale, just nagu eesti käsikirjaski. Eestlased on olnud nii täpsed, et on kopeerinud isegi vigaste numbritega päikesekella, kus IX asemel on XI. Vertikaalsed tekstid on veel ka Hamburgi väljaannetes, kuid embleemid mõnevõrra erinevad, näiteks seesama päikesekell on hoopis araabia numbritega. Kõik Salzwedeli väljaande päikesekella numbrid ongi õigupoolest valet pidi, nagu päike liiguks läänest itta. Ei tea, miks Urvaste kellassepp tõlkes seda viga ei parandanud, kui on söandatud muuta järgmist, mesilastaruga pilti: saksakeelses väljaandes on õlgtaru, eesti käsikirjas pakktaru.
Tõlke keele uurimine on algusjärgus. On tähelepanuväärne, et kuigi Uue Testamendi kirjakohad oleks saanud tõlkesse võtta tartukeelse Vastse Testamendi 1727. aasta trükist ja osa Vana Testamendi kirjakohti Fischeri 1724. aasta katekismusest, pole seda alati tehtud. Asendatud on sõnu, muudetud sõnajärge ja vormistikku. Järjekindlalt on märgitud lõunaeesti keelele iseloomulikku vokaalharmooniat.
Urvaste käsikiri lõppeb „Tõelise kristluse“ teise raamatuga. Viimase pildi peal on trükimasin ja embleemil kiri „Trikmätä, kölbmata“. Olgugi et eestlaste tõlgitud raamatud veel trükki ei pääsenud, oli tõlkijail ja raamatute ümberkirjutajail usku oma emakeelse kirjavara vajalikkusse. Nad meisterdasid, laulsid, tõlkisid, kirjutasid ja õpetasid seda kõike ka oma lastele – kõige kiuste.
1 Voldemar Ilja, Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Liivimaal (Lõuna-Eesti) 1729–1750. III. Logos, Tallinn 2002.
2 Rudolf Põldmäe, Vennastekoguduse kirjandus. Ilmamaa, Tartu 2011, lk 115.
3 Kokkuvõtted Hasse käsikirjast: Ilja 2002, lk 206 jj, Põldmäe 2011, lk 92 jj.
4 Rudolf Põldmäe, Mango Hans. – Eesti Kirjandus 1939, nr 9, lk 389–406; Rudolf Põldmäe, Mango Hansu probleem. – Keel ja Kirjandus 1981, nr 10, lk 596–603; Aarne Vinkel, Adam Koljo küsimus. – Looming 1993, nr 4, lk 569–571.
5 Dietmar Peil, Zur Illustrationsgeschichte von Johann Arndts „Vom wahren Christentum“. – Archiv für Geschichte des Buchwesens 1977, kd XVIII, lk 963–1066.
