Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade kandidaadid on nüüd teada ning emakeelepäeval, 14. märtsil kuulutatakse välja ka laureaadid. Põhižürii esimees Kai Olivia Arrak (Kai Kask) räägib žürii tööst ja jagab tähelepanekuid mulluse kirjandusaasta kohta. Koos Arrakuga kuuluvad žüriisse Sveta Grigorjeva ja Janika Kronberg.

Tänavu oli Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali põhižüriis esimest korda varasema viie asemel kolm liiget. Kas töö on olnud kontimööda?

Aitäh küsimast, kondid ei valuta ei laua taga istumisest ega raamatute tassimisest. Red Bulli kulus rohkelt. Saan rääkida muidugi enda eest. Kui arvestada, et žürii aktiivsem tööperiood algas aasta teises pooles, siis pidi hoolega jälgima, et esimesel poolaastal ilmunu kuidagi unustusse ei jääks. Hästi oluline on ka raamatute kättesaadavus, õigemini selle lihtsus või keerukus. Mulle tundub, et kuna tegu on siiski n-ö riikliku projektiga, võiks valitseda mingi kord, süsteem (mina kui raamatupidaja …). See, kas uudisteos jõuab žürii liikmeni, ei peaks olenema vaid näiteks mõne raamatukogutöötaja usinusest või sellest, kui palju žürii liige kusagil raamatupoes teoseid lehitseb, või veel millestki kolmandast. Minul küll vedas sooja valgustatud privaatse tööruumiga Raras – siinkohal eriline tänu heale pr Signe Suursöödile ja teistele konsultantidele. Janika Kronberg tänab Marianne Tiiki Tartu ülikooli raamatukogust. Uudiskirjanduse valdkonniti väljaotsimine, nimekirjade koostamine, meile n-ö ettesöötmine – see oli raamatukogutöötajatele üsna mahukas lisatöö. Vaevalt aga selle eest mingi lisatasu ette on nähtud ja õhtul tuleb ikka õhinapõhisus pannile lüüa?

Ideaalis võiks ju asi olla korraldatud kuidagi nii, et see sõna otseses mõttes aina kasvav ja lõpuks lausa maast laeni ulatuv kultuurikiht ümbritseks žüriid kogu perioodi jooksul või oleks vähemasti vabalt kättesaadav. Tuled (aga kuhu?) ja uurid ja mõtled ja jätad ja võtad ja mõtled veel ja otsustad nii ja otsustad naa ja lõpuks on selgus käes … Ning seal kõrval on sama ülevaatlik ning järjest täienev nimestik kõigest olemasolevast. Kui ma elaksin Kihnu saarel, Mehikoormas või Säreveres, siis ma ei tea, kuidas see töö tegelikkuses toimuks … Millegipärast olen julgelt kriitiline, ülemuse asi vist, ikkagi esimees.

Eks see raamatute läbitöötamine ole lai mõiste. Meie kolme vahel konkreetselt midagi ära ei jaganud, palju tegime n-ö kaugtööd, vahetasime kirju ja arvamusi. Tundus, et mõistsime üksteist üsna poolelt lauselt, leidsime uusi vaatenurki, jagasime kriitikat, üllatusime nii positiivselt kui ka negatiivselt. Eks kõige tähtsam töö ole mõttetöö ning sellega on seotud teatav salapära, intuitiivsus, sisetunne, kogemus. Lõplik tabel valmis lihtsa matemaatika abil. Matemaatika ei ole muidugi kunagi lihtne.

Arvan, et kolm liiget on sellise žürii puhul tegelikult piisav, sest muidu oleks konsensuse leidmine veelgi keerukam.

Missugune on eesti kirjanduse üldpilt? Kas proosas ja luules jäi ehk silma mõni huvitav tendents?

Vastan natuke laiemalt. Žürii töö andis harukordse võimaluse vaadata eesti kirjandusse kuni rohujuure tasandini. See on see n-ö silmapiirini ulatuv voogav väli, millest võrsuvad ja kasvavad välja ning jäävad ellu need kõige tugevamad, eluvõimelisemad, millest parimal juhul saavad mastimännid. Mul on väga hea meel näha, et eestlased ei ole mitte ainult lugejarahvas, vaid ka kirjutajarahvas. Ning et elame ajal, kui on võimalik ka kõigest kirjutada ning kõike avaldada. Võib ju nimetada seda harrastuskirjanduseks, aga kirjutamis- ja avaldamis­vabadus on väga tähtis.

Meil on sisemine sund kirjutada ikka veel sõjamälestusi, metsavendadest-sugulastest, lugusid sõpradest ja töökaaslastest, matkaseiklustest, elust Siberis või kusagil kauges riigis, kuhu vabatahtlikuna satutud. Ilmuvad mahukad ülevaated koolide (eelmisel aastal näiteks Räpina aianduskool) ja muude asutuste ajaloost. Milline töömaht on selle taga tegelikult! See on ju meie Eesti ja eestlaste elu ja ajalugu. Ja las ta olla teinekord lihtsas keeles ning lühilausetega. Kirjutaja on selle ette võtnud ja kirja pannud. Loomulikult jäävad auhindade sõelale parimatest parimad ja see valik on paratamatult suhteliselt õhuke ning nii see peabki olema. Aga mul on väga hea meel selle laia pinnase üle, kust siis neid n-ö õisi noppida.

Eelmisel aastal põhjustas palju pahameelt, et naissoost autoritele jagus vaid poolteist auhinda. Tänavuste laureaatide nimed ei ole veel teada, kuid kandidaatide nimekirjas jääb silma noorte nappus. Kas on põhjust muretseda noorte loodud kirjanduse kvaliteedi pärast? Kas žürii pidas kandidaate valides silmas nimekirja soolist või ka vanuselist tasakaalu?

Absoluutselt mitte. Meie asi oli hinnata teost, kirjanduslikku meisterlikkust, mitte blonde või brünette, laiaõlgseid või pehmosid, noori vältida või vanu eelistada.

Olen haaranud demokraatlikult siinse intervjuu huvides kaasa ka teised žürii liikmed ja nüüd on mul hea võimalus antud küsimusele vastata Janika Kronbergi sõnadega. Tema sedastas oma arvamuse nii: „Ma/me? ei pööranud tähelepanu autorite nimele, soole ega vanusele, vaid esmajoones teosele. Mulle endale näib mingite kvootide arvestamine auhindade jagamisel äraspidise diskrimineerimisena. Ma näiteks ei tea, pole uurinud ega teadlikult kohanud, mis on Martin Vabati sünniaasta, ja mul on kahju, et ta välja jäi. Ja kas see ei ole hoopis naise alandamine, kui kvoodi huvides kahe silmapaistva ja juhtumisi mehe kirjutatud raamatu asemel auhinnatakse nõrgemat teost, mille autor on õnneks või õnnetuseks naine? (Pärast keegi olgu siiralt või õelusest ütleb, et kuule, sul on see kvoodipreemia.)“

Vanuse kohta täheldas Sveta Gri­gorjeva: „Mujal maailmas on 35aastane autor tihti alles noorkirjaniku mõõtu.“

Pole parata, et aastatega kirgastuvad ja muutuvad filigraanseks oskused, väljendusrikkus ja arusaamine elu mõttest, mida lõpuks ongi vajadusel võimalik väljendada ka ainult tühiku abil.

Kindlasti on neid autoreid ja teoseid, kelle väljajäämine kuue nominendi seast jääb kripeldama.

Tsiteerin taas kolleege. Sveta Grigorjeva: „Minu arvates oli eelmine aasta tugev proosa-aasta ja eriti tugev just nais­autorite mõttes: lisaks nomineeritutele ka Katrin Ruus („Prügimaja Dionysos“), Piret Raud („Keedetud hirvede aeg“), Piret Jaaks („Põdravalgus“), Andra Teede („Kateriin ja kurjad onud“). Huvitava teosega sai maha ka Martin Vabat, kelle romaani „Ja rästikud tantsisid“ oleks samuti tahtnud esile tõsta. Luules tõstan kindlasti esile veel Janika Läänemetsa („Linnupetja“), Päiv Dengo („Kilpkonn üheks päevaks“), Gregor Kulla („Peenar“) ja Joanna Ellmanni („Ilmunud linn“).“

Ise pean just eesti luulet ülitugevaks ning mitte ainult sel aastal – ehk seepärast, et mulle endale tundub see kättesaamatu žanr …

Aga nagu Sveta ütleb: „Paraku on esiletõstmist väärivaid autoreid alati rohkem kui nominatsioonikohti. Või noh, tegelikult ikka õnneks, mitte paraku, sest kurb oleks, kui valik tulnuks lihtsalt. Nii see aga ei tulnud.“

Janika Kronberg väljendab heameelt vabaauhinna tagasituleku üle, mis lubab mõelda kaanonist välja ning tunnustada ka tavapärastest žanridest väljapoole jäävaid hea keeletunnetusega autoreid või ka sõnakunsti maitsekaid tõlgendajaid-esitajaid. „Järele mõeldes on mul kahju, et eesti kirjandust üle poole sajandi hea pilguga jälginud ja nii luules kui ka proosas esinenud Rein Veidemann on saanud peamiselt vaid nimelisi (Tammsaare, Hurt, Ivask, Kross) tunnustusi, milles võib muidugi näha sümboolselt autorite tänu. Esseistlikust vabaauhinna kategooriast väljajäänutest väärib mainimist veel Jaak Jõerüüt, (eks)diplomaat nagu Margus Laidregi. Naiste kirjutatav ilukirjandus on praegu niikuinii silmapaistev, nii luules kui ka proosas, olenemata sellest, kuhupoole lõppotsused kalduvad.“

[Rein Veidemannilt ilmus mullu omaelulooliste esseenovellide kogu „Koera-aastad“ ja Jaak Jõerüüdilt novellikogu „Põlemine, pommitamine ja teisi lugusid“. – P-R. Larm]

Tõesti, nominente võiks igas valdkonnas olla lausa kümme – minu arust ei devalveeriks see nominatsiooni väärtust, sest tunnustus on igale loojale ülitähtis. Joone alla jäänuist oli mu isiklik lemmik seekord Tõnu Õnnepalu „Õhtupäike väikestel majadel“: see tunne, kui jalutad sinna postkastini, tead, et see on tühi, aga tead ka, et kõik need kirjad on nagunii igavesti sinuga … Samuti juba nimetatud Martin Vabat.

Väga huvitav nähtus oli meile Heidi Iivari kakskeelne „Meidän suvun miehet“/„Meie suguvõsa mehed“. Anu Kree on võimekas tulija nii luules kui ka proosas: „Palangukõnd“, „Valge metsa närv“ ja „Elu nagides“. Ja üks noor neiu Brita Juske meeldib mulle väga! Temalt ilmus luulekogu „Kel (s)ilmad on pilves selgimistega“. Mudlum on „Roosihullu päevaraamatus“ taas oma heal vaimukal jutusoonel. Südamlik ja nostalgiline kirjandussündmus on Silvia Mälksoo „Kirjad kasuemale“ ehk meie armsale Silvia Rannamaale. Kaudselt on Ukrainale sügavat austust avaldanud Matti Maasikas oma teosega „Rahvas, kes hakkas vastu“, meie enda riigile aga Xavier Bouvet „Valge laevaga“.

Kas eri kategooriate žüriid teevad omavahel mingil moel ka koostööd?

Jah. Näiteks pidasime nõu esseistikažüriiga, et välistada nominatsioonide kordumine. Esseistika ja ilukirjanduslik proosa on teinekord vägagi läbi põimunud.

Kas põhižüriil on ettepanekuid aastaauhindade väljaandmise (veelgi) paremaks korraldamiseks?

Mainisin juba raamatute kättesaadavust. Vabaauhind võiks olla ehk veelgi vabam: soovisime näiteks nomineerida ühe kandidaadina kaht isikut ja veel mitme teosega korraga, et väärtustada nende n-ö ühist panust laiemalt, aga statuudiga pole seda võimalust ette nähtud.