Teine põhjus, miks sotsiaaldemokraatia Eestis juuri alla ei saa, on eestlase üldine umbusk riigi vastu, mida ma paraku täiel määral jagan. Sotsiaaldemokraatlik riik eeldab võrdlemisi suure hulga ühiskondlike ressursside ümberpaigutamist, aga praktika näitab, et pole sugugi kindel, kas riigi otsustajad oskavad need õigesse kohta suunata. Ükski oluline poliitiline jõud pole pärast aastast tegutsemist enam plekita ning uute poliitikasse pürgijate seas on ka alati kahtlaselt palju neid, kes tahavad ajada seal kas iseenese, oma asutuse või oma sõpruskonna asja. Sestap tahab eestlane üldiselt ise otsustada, mida tema rahaga tehakse, mitte delegeerida seda kohmakale riiklikule mehhanismile, mida osaval insaider?il õnnestub vajadusel üsna hõlpsasti oma huvides tööle panna. Sotsiaaldemokraatia populaarsus on seega mõneti korrelatsioonis riigi usaldusväärsusega.
Eestlaste puhul on üldine umbusk riigi vastu
Vaatamisi 18
1 minut
Eestlaste puhul on üldine umbusk riigi vastu
Küsimuse peale, miks Eestis ei ole seni tekkinud tugevat sotsiaaldemokraatiat, tuleb mulle meelde kaks olulisemat seletust. Mõlemad saab tagasi viia eestlase traditsioonilisele iseloomule ja eriti meie äärmuslikule individualismile. Üks seletus kurvastab mind, teisega aga kaldun paraku nõustuma. Need on ühiskondliku solidaarsustunde puudumine ning üldine usaldamatus kõrgemal seisvate ümberjagamismehhanismide vastu.
Ühiskondlikku solidaarsust, mis on näiteks tugevasti välja arenenud Põhjamaades ning toimib seal enamasti ka siis, kui pukis on vasakpoolsemad valitsused, ei ole Eestis (veel) välja kujunenud, ehkki ma loodan, et see kunagi siiski juhtub. Ja mida varem, seda parem. Senini valitseb siin aga 90ndate algupoole ideoloogiline järellainetus, üldine meeleolu, mis seab sihiks kiire isikliku rikastumise muude väärtuste arvelt. Ehkki praeguses Eestis ei ole sellise sihini enam nii lihtsalt võimalik jõuda ja tihti üritavad just nimelt need, kes ise toonase olukorra võimalusi ära kasutades end haljale oksale lingutasid, samasuguseid saavutusi uutele tegijatele poliitiliste mehhanismidega võimatuks teha. Millegi muu kui mõtteviisiga, et ?selle erakonna poliitika soosib küll rikkaid, kuid ka minul isiklikult ei olegi mingit kavatsust kauaks sedasi virelema jääda? ei suuda ma aga seletada nende parteide valimisedu, mis avalikult soosivad suurkapitali tavalise inimese huvide arvelt.
