Emotsionaalne lähiminevik
Film „Et meeldiks kõigile” oli oodatud, sest Vabadussõja mälestusmärgi rajamine ja selle ümber käinud diskussioon, on paljudel värskelt meeles. Mõni tunneb siiamaani võidurõõmu, mõni ei saa kaotuse mõru mekki suust. Kas see film toob selgust meie emotsionaalsesse lähiminevikku? Ootusele vastasid need arvukad ja võimalik, et kõige tugevamini mällu sööbinud stseenid, kus näidatakse linnulennult askeldamist mälestusmärgi ehitusplatsil ehitusjärkude kaupa.
Filmi muus osas autor üllatas. Kristina Norman ei võta toimunud diskussioonides üht ega teist poolt. Ta valib hoopis kolmanda poole, autorid. Olen kuulnud mõlema vaidlusleeri esindajate käest kurtmist, et film näitab neid liiga kehvas ja vastaspoolt liiga heas valguses. See tähendab, et film on enam-vähem tasakaalus. Filmile on ette heidetud ka pühalikkuse puudumist, mis justkui iseenesestmõistetavalt nii tähtsast teemast peaks tulenema. Neile nurisejatele tahan meenutada, et see, mis riiklikust seisukohast püha, on Eesti Vabariigi asutamine ja Vabadussõjas hukkunud sõdurite mälestus. Film on aga mälestusmärgi rajamisest inimeste poolt, kes ei asutanud Eesti Vabariiki ega võtnud Vabadussõjast osa. Need, kes ei talu läikima löödud propagandafilme, ei pea kartma Kristina Normani filmi, sest tema põhitähelepanu on eelkõige tegelastel kui lihast ja luust, igapäevast elu elavatel inimestel. Sellisena äratab film huvi ka väljaspool Eestit, seetõttu suudab end filmiga samastada rohkem vaatajaid.
Minu sümpaatia selles filmis kuulub „isepäistele”, neljale vanamehele Mayeri trepil, kes seiskunud ehitusplatsi kõrval linnavalitsust kiruvad, et rahvalikule üritusele taas kaigas kodaratesse lendas. Mitte et ma kõigega nõus oleksin, mida nad seal ütlesid, aga minu arvates pakub just see kaader tulevastele ajaloolastele kõige rohkem huvi, sest näitab täpselt, kus Eesti ühiskonnas on see jõud, see vedru, mis kogu mälestusmärgi ehitamise käivitas ning üle kivide ja kändude lõpuni viis. Kristina Norman on tugev portretist ning tal on oma modellide, Rainer Sternfeldi ja Andri Laidrega vedanud (ülejäänud kaks autorit Kadri Kiho ja Anto Savi esinesid filmis vaid mõnes üksikus episoodis). Rainer Sternfeldist kujunes Vabadussõja mälestusmärgi autorite kollektiivi eestkõneleja. Talle on loodusest antud meeldivust ja veenmisjõudu. On ilmne, et monumendi autorid suutsid veenda ka filmi autorit.
Teutooni risti vastuolud
Vabadussõja mälestusmärk sündis kui kedervarras, mille peale tuhat ketrajat lõngu on keerutanud. Nagu juba öeldud, jälgis Kristina Norman peamiselt mälestusmärgi autorite ja nende toetajate liini. Väga suur osa on filmis antud kunstnik Jüri Arrakule, kes kogu projekti peaaegu et lapsendas ja üritas päästa olukorda, mida kuulu järgi on väljendanud kadunud Allan Murdmaa tabavalt: „Rist on kahemõõtmeline kujund, aga monument on kolmemõõtmeline”.
Vastasliinide kujutamises on filmis jõutud kõige kaugemale nõupidamise stseenis muinsuskaitse nõukogus. Nõukogu liige Krista Kodres küsib autoritelt, kuidas täpselt monument olemasolevasse linnakeskkonda sobima hakkab. Siinkohal oleks tahtnud temalt täit kommentaari kuulda, aga seda filmis ei tulnud. Kõlama jäi hoopis hurraa-patriotism, mis ei pane tähele keskkonna eripära ega ajalugu ennastki, mida mälestusmärk peaks esitama. Kujukas oli Rainer Sternfeldi esinemine ühel tseremoonial mälestusmärgi asukohta tähistava kivi juures, kui ta meenutas Vabadussõja võitlejaid, kes põlvini lumes pidid seisma.
Kenasti konstrueeritud, südamesse minev metafoor, ent see ei väljenda Vabadussõja olemust ega mõtet. Ka teistes sõdades seisti põlvini lumes. Küll aga kukkus sellest välja mälestusmärgi rajajate ajalooteadmiste metafoor – need on kaduvad kui 1919. aasta lumi. Hea küll, insenerist autor ei ole ajaloolane, aga selle oleks ta võinud ikka välja uurida, et Vabadussõja ordeni kujund, harva ette tulev teutooni rist, disainiti XII sajandil spetsiaalselt Teutooni ehk Saksa ordule, kes põlistas 1236. aastal baltisaksa ülemvõimu praeguse Eesti aladel. Selle murdmise nimel Vabadussõda peetigi, aga me saime võõra võimu märgi kujulise mälestusmärgi. Autorid oleksid võinud ka arvesse võtta ja lammutamisest säästa neid ehitusplatsi alla jäänud iidseid kindlusrajatisi, terveid paemüüre, mis seda riiki ja rahvast veelgi ammusemas minevikus olid kaitsnud ja kus veelgi vanemad esiisad sõjasangaritegusid olid sooritanud. Ainus ajalooteema, milles monumendi autorid filmis asjatundlikkust üles näitavad, on ordenid, mida nad spetsiaalselt on uurinud.
Projekti kohmakas juhtimine
Õhku jääb veel küsimus, läbi milliste keerdkäikude kerkis mälestusmärk, mis kohe valmides lagunema hakkas. Kuidas jääb monumendi linnaehitusliku küljega? Film annab mõista, et Tšehhi klaasivabrik Sans Souci tegi halba tööd. Ei tahaks vaielda filmi autoriga nende liinide üle, mis lõpuni ei lähe, talle peab jääma õigus need lõpetada, nagu soovib. Aga see „Tšehhi liin” jõudis küll nii-öelda ametliku versioonini, mis ei ole õiglane. Filmis on vihje, et kurja juur on lõppkokkuvõttes kogu selle ürituse kohmakas juhtimises.
Kuidas siis ikkagi kukkus välja nagu alati? Esiteks, kuna see monument ehitati nii tähtsasse kohta, riikliku tähtsusega number üks, siis monumenti tegelikult ei planeeritud, nii imelik kui see ka ei tundu. Ja nimelt, monumendi asukoht anti autoritele ette parlamendi tasemel vastu võetud otsusega. Kuidas sellised otsused sünnivad? Selliste otsuste projektid esitavad parlamendile ministeeriumid. Ministeeriumid peavad nõu väga tähtsate isikutega. Väga tähtsatesse kohtadesse ei ole võimalik ehitada ilma väga tähtsate isikute nõusolekuta. Lõplik valik antud monumendi puhul jäi Harjumäele, mis ei jäänud ühegi väga tähtsa isiku huvidele ette. See ei jää ette isegi mitte ratastoolides veteranidele, keda uudistesaated näitavad, kui nad sinna mälestuspärgi sõidutavad. Veteranid peavad kohale sõitma ringiga üle Toompea künka. See monument ei jää ette ka sõdurisaabastele, mis tähtpäevadel maa paraadsammuga rappuma löövad. Paraadid saavad aset leida ainult monumendist natuke eemal, ümber laia trepiaugu ja seda piirava plangu, mis oli ehitatud selleks, et linnakodanikud trepiauku ei kukuks. Miks parlament ei otsustanud siis treppi kuhugi ümber paigutada ja seda planku maha võtta, et saaks vabalt marssida, mitte ringiga ümber plangu? Sest tegelikult ehitati trepp sinna just vahetult enne monumendi püstitamist, sinna, kuhu monument ise algselt mõeldi. Aga väga tähtsad isikud tahtsid maa alla rendipindu ehitada ning rentnik-kaupmees-kohvikupidaja pidid oma rendipinna juurde pääsema ja ka nende kunded-külastajad pidid sinna juurde pääsema ja ka palju päevavalgust pidi sinna maa-alusesse rendipindade paradiisi paistma, kõige kesksemasse kohta kogu riigis. Ent see ei ole veel põhjus, miks tükk monumendi küljest irdus ja alla kukkus.
Ehitajad projekteerigu!
Põhjus, miks see tükk monumendi küljest irdus ja alla kukkus, on selles, et monument ehitati ettekujutuse järgi. Üldiselt kehtib selline kord, et kui keegi tahab midagi ehitada, siis peab ta kõigepealt oma ehitise läbi mõtlema ja selle kohta projekti koostama, nii et oleks mustvalgel näha, mida ja kuhu ja kuidas ehitada. Siis ei pea ehitaja nuputama ja aimama, kuidas tellija ehitist ette kujutab, siis on kõik mustvalgel kirjas. Aga selle monumendi puhul ei koostanud autorid projekti, vaid andsid ehitajale ülesande projekt nende, autorite ettekujutuse järgi koostada. Ma ei lasku sügavatesse juriidilistesse ja ehitustehnilistesse detailidesse, teen lühidalt sellest filmist kokkuvõtte: lepingus oli tingimus, et ehitise projekt tuleb autorite ettekujutuse järgi koostada nii, et ehitis, see tähendab monument, tuleb ilus.
Selles kohas tegi film ajas suure hüppe edasi, mistõttu jäi filmivaatajal nägemata, kas ja kuidas käis projekti koostamine autorite ja ehitaja-projekteerija koostöös. Tänapäeval enam ei komandeerita arhitekte ühest paigast teise, projektikavandeid vahetatakse ja neile tehakse märkusi elektroonilise posti teel. Aga kui autorid sõitsid ehitaja-projekteerija juurde monumendi proovitööga tutvuma, ilmus autorite nägudele väga üllatunud ilmed. Siit võis teha kaks järeldust: 1) tegelikult ei toimunud projekteerimise ajal mitte mingisugust informatsioonivahetust ning autorid kirjutasid lepingule alla heas usus, et küllap ehitaja-projekteerija jõuab tulemuseni, mis täidab lepingu tingimust, et monument peab olema ilus, ehk autorid osutusid nooruslikult sinisilmseteks; 2) enne kui autorid ehitaja-projekteerija juurde sõitsid, oli niihästi projekteerimisalast koostööd kui ka selleteemalist informatsioonivahetust, aga autorid ei olnud suutelised ette kujutama, kuidas näeb tegelikkuses välja selline ehitis, mille joonist nad projektis näinud olid, ehk autorid osutusid ehituslikult kirjaoskamatuteks. Kuidas ka ei vaataks, projekteerimistöö läks omadega metsa.
Minad ja mitteminad
Miks ikkagi toimus selle mälestusmärgi kavandamine ja rajamine nii jõulise surve tingimustes, kus monumendi püstitajad ei tahtnud kuulda ühtegi nende omast erinevat seisukohta ega ekspertarvamustki? Millest selline robustne buldooseritöö, tuli takus? Asi on selles, et Eesti Vabariigi valitsusel ei ole praktiliselt võimalik allutada Tallinna linna oma tahtele, kuna ainult ühele valitsusametnikule, maavanemale, on antud volitused kehtestada riigi tahtmine ehitusküsimustes linnamaal. Ja Harju maavanemad kipuvad kuuluma Tallinna linnapea parteisse, millega see käsuliin sama hästi kui välja lülitatakse. Seepärast ei suutnudki Vabadussõja mälestusmärgi püstitamise entusiastid oma üritust kõigi nende kahekümne priiuseaasta jooksul paigast nihutada, kuna see ei olnud Tallinnas tegutsevate eriti tähtsate isikute huvides. Vaatamata sellele, et monumendi tõstmisega Harjumäele justkui saavutati kompromiss riiklike poliitiliste huvide ja kohalike kinnisvarahuvide vahel, otsustati panna mälestusmärgi ehitamise etteotsa selline ametnik, kes põrutab iga teele jäävat takistust nagu rammimisvai: kaitseminister Jaak Aaviksoo. Hiljuti (Diplomaatias nr 91) avaldas ta oma põhimõtted. Nimelt näeb ta kogu maailma kui mina ja mittemina universaalset ja olemuslikku vastasseisu, Suurest Paugust alates. „Mina on alati hea, mittemina on parimal juhul neutraalne, aga üldjuhul ohtlik ja paljudel juhtudel halb.” Nii sureb vaidlus, nii sureb kriitika, nii jäävad eksisammud parandamata. Neist Vabadussõja monumendi rajamise käigus tehtud eksisammudest võib teha uue filmi. Ehk saame sealt teada, kuidas täpselt Vabadussõja mälestusmärgist tükk irdus ja alla kukkus?
