Markus Kasemaa puhul on tegemist justkui eraldiseisva eneseküllase kunstnikuplaneediga. Kahe põlvkonna kunstnikest eellaste kaudu – vanemad Saskia ja Andrus Kasemaa, vanavanemad Linda Kits-Mägi ja Elmar Kits – ulatub tema perekondlik kunstilugu Pallaseni välja.
Kasemaa on kunstis olnud juba vähemalt 30 aastat: 1995. aastal Tartu ülikoolis maalikunsti BA-stuudiumi lõpetamise järel arendas ta Tartu galeriides intensiivset näitusetegevust. Leidmata piisavalt väljakutseid kohalikul kunstimaastikul, on ta neid endale esitanud ise, sh arendades omalaadset sotsiaalset praktikat kunstimaailma kitsaist raamidest väljaspool. Erinevate ettevõtmiste ja paikade loetelu võib tavapärase loovkunstniku mudeliga harjunut üllatada, ühtlasi on see olnud aeg enam kui kümme aastat ratastel: näitusetegevus Eesti saatkondade vahendusel välismaal, Euroopast Malaisia ja Ameerika Ühendriikideni; näitusetegevus alternatiivpindadel, näiteks linnaruumis, büroodes, valitsushoonetes, kaubanduskeskustes, erisugustes (mitte kunsti)muuseumides, teadusasutustes, kirikuis, (kõrg)koolides (sh Balti kaitsekolledžis ja Eesti lennuakadeemias) jne. Lisaks veel loengud, workshop’id, koostöö arstide, juristide ja teadlastega (enim Eesti Biokeskusega). Viimases vallas on olnud üks efektsemaid tulemusi tema automatistliku graafilise töö „A genetic improvisation on a world map“ („Geneetiline improvisatsioon maailmakaardil“ avaldamine rahvusvahelise teadusajakirja Nature esikaanel (13. X 2016) ja sellega kaasnenud tähelepanu asjakohaste teadlaste rühma uurimistööle.1
Kasemaa viimane näitus „Eredaks“ toimus üle pika aja taas tavapärases institutsionaalses kunstigaleriis ja andis muu hulgas tunnistust sellest, et vahepealne sotsiaalne projekt on asendumas kunstisisese refleksiooniga. Paljust ülal loetletust tulenevalt pole kunstikriitikas Markus Kasemaa loomingut seni eriti lahatud. Teisest küljest tundub tema puhul kõik juba nagu iseenesest selge olevat. Praeguse kunstimaailma peavoolu alla ta siiski justkui ei mahu. Huvitav on selle kõige foonil kuulata ka autorit ennast.
Sinu loomingu kõige iseloomulikum tunnus on (inim)figuurikesksus. Kuigi ütled, et ei interpreteeri oma töid – ka enda jaoks mitte –, siis tegelikult on inimfiguur juba iseenesest terve jutustus. Esmalt formalistlik aspekt: figuurid täidavad sul pildiformaadi maast laeni ja äärest ääreni, keskkonnale või taustale pole kohta jäetud. Tundub, nagu tarbiksid sa kehavormide geomeetriat kompositsiooni vahetu arhitektoonikana?
Siin on see veider nüanss, et figuur peab pildile ära mahtuma. Kohati on mul endal tunne, et tegu on pigem skulptuuriga, aga see ei ole eriti oluline. Jah, ma ei interpreteeri, mulle on oluline anda vaatajale võimalus erinevateks tõlgendusteks ning loodetavalt sellest tulenevaks emotsionaalseks mõjuks. Seepärast ei pane ka oma teostele pealkirju (kui väga nõutakse, siis panen neutraalse kirjelduse).
Kuigi tööd sünnivad poolkogemata, tegelevad need inimsuhetega. Kitsamalt, aga ka laiemalt, s.t inimgruppide ja ühiskonnaga. See tundub oluline. Keha/figuur on huvitav ning hästi kasutatav just seetõttu, et keha on teadvuse, mõistuse anum. Keskkonda, ruumielemente, ka maastikku on kõige varasematel töödel. Arvan, et edaspidi tuleb taas rohkem.
Käed ja jalad näivad olevat eriti hea materjal pildidünaamika ja terviku sidumiseks, muidugi ka kommunikatsiooni iseloomustamiseks – need on ka kõige varieeruvamad ja kõnekamad. Sageli on figuur ja mingi rekvisiit sedavõrd kokku põimitud, et jääb mulje, justkui oleks tegu liidendkehaga. Sõrmed lähevad sujuvalt üle trummipulkadeks või millekski mutrivõtme- või lehtrisarnaseks. Kas rekvisiitide osas on välja kujunenud ka enam korduvad?
Käed-jalad on mu teostes tõepoolest olulised. Eks neid mitmesuguseid kehaväliseid elemente võiks rohkem olla, aga viimasel näitusel tegelesin rohkem värvi ja maalitehnikaga. Inimkeha deformeerimisega on selle poolest huvitav mängida, et tavapärane inimkeha on alati enam-vähem ühesugune – aga selle kujutamine läheks igavaks. Inimkeha tuleb moonutada, et ta midagi väljendaks. Miks näiteks muutuvad sõrmed torudeks? Püssiraud on justkui rohkem inimese iseloomu osa. Vaataja võib seda mõnel hetkel tõlgendada vägivallana või hoopis kuidagi optimistlikumalt, nt kunstisiseselt. Anatoomilise deformeerimise puhul on oluline, et keha mõjuks õigesti ja pildi üldkompositsioon töötaks. See on põnev ülesanne.
Tahaksin veel paljufiguurilisuse kohta pärida. Su töödes on tegelased enamasti intensiivses vormimängulises suhtluses, sellel näitusel kasutasid ka valdavalt horisontaalset, omamoodi jutustavat formaati. Mis oli selle vahetuks ajendiks? Kas tulid näiteks Tartu kesklinnas asuvast kirjanik Mart Kivastiku sõprade klubist otse kunstimajja ja valasid äsjased diskussioonid ja suhtlused töödesse?
Ei. Joonistus on tavaliselt automatistlik: mul ei ole plaani, isegi kui mul on teema olemas. Esimese käeliigutusega tekib mingi kujund. Ning ka hiljem otsid, leiad, kustutad, leiutad joonerägastikus kujundeid, arendad neid edasi … „Eredate“ piltide seerias jätsin ka seda alusjoonestikku alles. On ka süžeelisi arendusi, näiteks vahel mõnel seerial on olemas algkujund. Ühelt poolt on see improvisatsioon, teiselt analüütiline, kuid siiski pigem alateadvuslik, kuna iial ei tea, mis juhtuma hakkab või mis lõpuks välja tuleb. See tekitab põnevust ja ootusärevust. „Figuurid 1“ seerias on üks figuur per üks teos, aga paigutusega saab luua ka narratiivse horisontaalse jada. Näiteks Veneetsias Arsenales ühel näitusel hiilisin ühe teose reeglist mööda sellega, et paigutasin 8 figuuri kahte ritta.2
Sellise töömeetodi juures on huvitavaks pingeväljaks võimaluste rohkuse ja uute lahenduste omavaheline proportsioon. Näitusel „Eredaks“ tõid ühte ruumi kokku kolmes eri suunas liikumisi. Kas eri suundades töötamisel on mõju tegelaskujude olemusele või pigem joon(istus)e laadile?
Mõlemale.
Mida värvi (taas)kasutamise kaudu kogesid?
Hallid, maalitud mitteveekindla tindiga, on tulenevalt tehnika paindlikkusest visandlikumad ja mängulisemad, tumedad on justkui nende süvendatud versioonid. Eredatel läheb tähelepanu alguses rohkem värvimängule ja pintslilöögile. Pikalt ma värvi üldse ei kasutanud, kuigi vahel koloreerisin. Oli tunne, et värvist ei ole üldse kasu, see ei anna midagi juurde. Kujundid olid olulisemad, ka joon on põnev. Nüüd see arvamus muutus. Värv võimaldab muu hulgas rõhutada, anda kuskil maksimaalselt tooni juurde, keerata vinti peale. Värvi juurde tagasitulek oli tegelikult ammu plaanis, mitmed suunad on jäänud ripakile. Eriti tahan edasi teha tumedate, rembrandtlike maalide seeriat.
Su tumedates töödes on tuntav pehmus, introvertsus ja tegelaste omavaheline kokkuhoid, kooskõla, eredates töödes on aga teravust, probleeme, agressiivsust … Võitlust, pisaraidki. Väljapoole suunatust. Hallid tööd mõjuvad mulle aga lausa kirurgiliselt ja deformatsioonis kõige kaugemale minevamalt. Ankara moodsa kunsti keskuses CerModern 2022. aastal toimunud suurema väljapaneku tutvustuses ütled oma tegelaskujude kohta, et nad „esindavad vägivalda, allasurumist, rumalust, pinnapealsust, silmakirjalikkust, edevust“ jne3. Sa rohkem lood psühholoogiliselt laetud stseene, need on iseenesest ajaülesed. Aga milles seisneb su töödes konkreetselt tänapäevasus?
Ajaülene ongi ühtlasi ka tänapäevane. Need omadused on universaalsed, nii üksikisiku kui ka grupi mõttes. Mulle meeldib suhtlemine ja koostöö teiste valdkondade inimestega. Üheks suureks eesmärgiks oli kunsti viimine inimeste juurde. Käisin näiteks Varstu koolis, mille õpilased ei jõua Tartu Kunstimajja, Kumust rääkimata.
Teine suur teema on kunsti roll. Kui kunstivaldkonna tipptegijatelt võib saada küsimusele „What is art for?“ ehk „Mille jaoks kunsti vaja on?“ naerupahvaku saatel vastuse „Art is not for“ ehk „Seks“, siis näiteks workshop’il Tartu Miina Härma kooli kolmandas klassis tuli hulgaliselt vastuseid. Üks poiss teadis kohe öelda: „Kunst on kurbadele!“ Koostöös teadlastega aitas kunst võita oluliselt suuremat rahvusvahelist tähelepanu, hankida „eurorahasid“, arstidele elevust ja vaheldust, juristidel väärtustada oma tegevusvaldkonda jne. Mu kogemus on olnud, et kunst meeldib ja läheb inimestele korda, kuigi eri põhjustel ei jõuta kunstini – enamasti ajapuudusest, vahel ka peljatakse seda vms.
Kuidas suhestud oma kunstnikest esivanemate töödega? Pead dialoogi? On see pärand toetamas või takistamas – tänapäeva kunstimaailmas?
Mul pole kunagi olnud mingeid komplekse, eesmärki vastanduda või eristuda. Mul on erinevaid seeriaid: osal on varasemaga vähem sidet, osal üldse mitte. Mõned käekirjad on küll niivõrd loomulikuna käe sees, et tunduvad geneetilised. Vaatan mõnda oma maali ja kujutan ette, et nii oleks ehk olnud, kui mu isa oleks oma joonistusi teinud edasi rembrandtlike õlimaalide kujul. Isa ongi ehk kõige enam mõjutanud, käekirja, aga ka teooria ja kontseptuaalsuse vaates, vanaisa samuti palju kujundis ja värvis. Ema Saskia, kes oli ka Tartus maaliosakonna 1988. aastal üks asutajaid ja õppejõude, julgustas avastama oma ainuomast stiili, vanaema Lindaga on side pigem värvikäsitluse tasandil.
Minu käsutada on justkui eelmiste põlvkondade kogutud väärtus. Võtan seda kui teatepulga edasiviimist, ka kui austus- ja tänuavaldust, elushoidmist. See puudutab kaudselt ka kunsti.
1 Marju Himma, Päevapilt: Eesti kunstnik teadusajakirja Nature kaanel. – ERR 14. X 2016.
2 http://www.art.ee/markus/projects/venice2010/index.php
3 https://ankara.mfa.ee/events/exhibition-by-markus-kasemaa-figures/
