Märtsi alguse elamustest suure osa hõlmas 7. – 9. märtsini esimest korda Eesti nüüdismuusika keskuses Mustpeade maja keldrikorrusel peetud „HetkFest“ ehk hetkeloomingu festival (eestvedaja Kristjan Kannukene), mis hõlmas eri kunstiliike, sh ka tantsu ja teatrit. Muusika poolelt pakuti võimalust osaleda ka paaris õpitoas, sh ühe kogenuma Euroopa vabaimprovisaatori Maggie Nicolsi omas. Sealt panin kõrva taha nõuande, et mõistusel võib ju olla kümneid keerukaid ideid, aga kõige ausam eneseväljenduse impulss on see, mis tuleb kehast.

Avaõhtu kooslustest nautisin enim trio KriHeAn (Kristjan Kannukene, Heliä Mailiis Viirakivi, Anne-Liis Poll) sünergiat ja head proportsioonitaju. Järgmisel õhtul läks olukord seikluslikumaks, aga ka anarhilisemaks, kui improliivakastis toimetasid Rooluulend (Roomet Jakapi, Jaan Malin, Leonora ja Indrek Palu) ning tantsupaar Külli Roosna ja Kenneth Flak.

Naistepäeva nädalavahetuse nuhtlusena olid seekord paljud tippinterpreedid ja -kollektiivid püüdnud oma kontserdid just 8. märtsile sättida. Mina ei ole kultuurikorraldaja ega tea, kuidas neil need asjad käivad: kas ja kui palju uuritakse, kas, kus, kui palju ja kellega keegi teine mingil kuupäeval ja kellaajal koos teeb. Igatahes 8. märtsil kell 19 oli Tallinna muusikahuvilisel lausa ehmatav valik: Lauri Vasar, Kristjan Randalu koos Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga, Vox Clamantis, Rondellus, Pia Fraus jt. Natukene aitas mind ennast nende valikute raskusest läbi murda see, et „HetkFesti“ kontsert algas tol õhtul kell 20.30. Sellegipoolest jäin Estonia kontserdisaalist Lauri Vasara kontserdilt¹ kiirustades piisavalt hiljaks, et jääda ilma Maggie Nicolsi soolo­etteastest – millest on tuline kahju! – ja jõudsin kohale Rooluulennu ajaks. Nautisin siis seda, mida sain. Õnneks meelitati ühisesse liivakasti mängima ka Nicols, nii et nägin teda ka esinemas, mitte ainult õpituba juhendamas.

12. märtsil sisenesid improliivakasti samas nüüdismuusika keskuse keldrisaalis taas uued mängijad oma „mängu­asjadega“, sedapuhku juba 20 aastat tegutsenud sarja „Improtest“ kontserdiga, kus kohtusid Sylvain Devaux, Émilie Girard-Charest ja Taavi Kerikmäe. Kaks esimest viibisid Tallinnas seoses järgmisel õhtul antud ansamblite U: ja L’Itineraire ühiskontserdiga.² Maria Hansar nüüdismuusika keskusest teadis rääkida, et Devaux ja Girard-Charest olevat kunagised Kerikmäe õpilased. Nagu ansamblil KriHeAn, oli ka Devaux, Girard-Charesti ja Kerikmäe üksteisemõistmine ning ühise ansamblimänguruumi tunnetus kadestamisväärne.

Mõnikord taban improkontsertidel end mõtlemast, et neil on teenimatult vähe publikut võib-olla sellepärast, et keegi pole selgitanud, missugust plahvatuslikku energiat võib seal kogeda. Rokkida nii, et katus ähvardab pealt lennata, pole mingi küsimus! Kui sedasorti kontsertidel oleks kombeks lava ees näppu visata või mosh pit’is tukka loopida, siis oleksin seda kindlasti teinud. Jah, vahest ainult tantsida ei saa – õigemini saab, nagu tõestas tantsupaari Roosna & Flak esinemine „HetkFestil“, ainult et tantsu rütm võib muutuda juba poole sammu pealt ning sellises tantsus on õige vähe ennustatavust.

Õige pea pärast L’Itinéraire’i esines Tallinnas üks teine nüüdismuusika ansambel, sedapuhku Poolast – Spółdzielnia Muzyczna, kes andis rahvusvahelise nüüdismuusika festivali „Afekt“ esitletud kontserdi 18. märtsil Mustpeade maja valges saalis. Ansambli koostööprojektis „Mänguväljak – kutse koostööks“ olid konkursi vormis osalenud eri maade heliloojad ning tegu oli võidutööde esitluskontserdiga. Mulle jäi eredaimalt meelde Adrianna Kubica-Cypeki „Sacred noise“ ehk „Püha müra“, kus oli kasutatud ohtralt glissando’t.

Nüüdismuusika helikeele (väidetavale) universaalsusele vaatamata on igal heliloojal oma käekiri ja igal muusikakollektiivil mingid eelistused või koostöövõtted. Seepärast mõjusid ansamblite L’Itinéraire ja Spółdzielnia Muzyczna kontserdid värskendavalt ja tõid teretulnud vaheldust.

Värsked mõtted ja uued võimalused võivad tärgata ka ammuste tuttavate keskel. Märtsi lõpupoole võis kahel eri koosseisuga kontserdil kuulda Robert Jürjendali uudisteoseid: 25. märtsil juba traditsiooniks saanud kontserdil pealkirjaga „Mööda linnuteed“ küüditamises kannatanute mälestuseks ja 26. märtsil Primavera klaveriduo sünni­päevakontserdil. Eesti Sinfonietta kontserdil „Mööda linnuteed“ Tallinna Jaani kirikus olid meeldivaks tervikuks ühendatud eri instrumendid ja kammerkoosseisud, Robert Jürjendalilt kõlas „Möödas on aeg, ümber on hetk“ tšellole ja orelile. Andreas Lennu ja Piret Aidulo esitust kuulates lipsasid läbi pea mitmesugused seosed: oreli avataktid meenutasid mulle kohe Olav Ehala iseloomulikku käekirja, tšellopartii kaunid kaared viisid aga sarnasuse otsingul mõtted Peeter Vähi muusika juurde. Tabavalt peal­kirjastatud teos sai kahjuks läbi liiga ruttu, kuulamisväärset materjali näis jätkuvat ka enamaks.

See-eest võis Jürjendali teoseid edasi nautida järgmisel õhtul Vanalinna Muusikamajas, kus esines esimest korda Primavera nime all klaveriduo koosseisus Kai ja Ralf Taal. Kontserdiõhtu oli jaotatud kaheks pooleks, millest esimese sisustasid duole juba varem kirjutatud ja esitatud lood. Tollest poolest jäi mulle enim kõrvu Jürjendali „Lilled, kampsunid, informatsioon“, milles iga pealkirjas nimetatud komponenti esindas iseloomulik teema või juhtmotiiv. Õhtu teises, esiettekannetega pooles oli Jürjendalilt esindatud intrigeeriva kontseptsiooniga teos „Rulluvad lained suvisel rannal“ kahele klaverile, milles ühel pillil mängitakse ainult mustadel ja teisel ainult valgetel klahvidel. Uudisteostena kanti ette veel Erki Meistri „Ungern“ ja Liis Jürgensi „Maa õis“. Neist viimane oli jäetud kontserdi lõppu ning see mõjus ka kuuldeliselt kõige kaalukamalt ja oli ühtlasi tehniliselt kõige nõudlikum. Maa õis on selgituse kohaselt inimene ning teose selgroo moodustavad viis nooti pidavat tähistama inimese viit „õielehte“ ehk tema pead ja jäsemeid.

Üheleainsale instrumendile oli pühendatud veel üks kontserdiõhtu, kuhu märtsi jooksul sattusin. Džässiklubis Philly Joe’s astusid 20. märtsil järjepanu üles kolm eri riikide kitarristi-heliloojat ja esitlesid albumit „An Anthology of Contemporary Solo Guitar“. Esimesena astus üles eestlane Kalle Tikas, tema järel täitis oma muusikaga teise seti soomlane Kadonnut Manner ehk Lauri Manner. Sisulise saatesõnaga astus üles esinemisjärjekorras viimaseks jäetud lätlane Edgars Rubenis. (Albumi neljas osaline Eric Arn kontserdil ei esinenud.) Märkasin, et pillitämbrite paleti kahanemine miinimumini ning muusikalise materjali toetumine suuresti korduvatele mustritele mõjusid kuulmistaju puhastavalt ja isegi meditatiivselt – ilmselt ilma et muusikutel oleks olnud vastav kavatsus.

Olulise muusikalise sisuga oli täidetud ka 21. märtsi õhtu Paavli kultuuri­vabrikus: efektse etteaste tegi ERSO löökpillirühm Vambola Kriguli eestvedamisel. Kui Steve Reichi „Drumming“ on juba kujunenud klassikaks, siis Vietnami-Ameerika helilooja Viet Cuongi „Water, Wine, Brandy, Brine“ ehk „Vesi, vein, brändi, soolvesi“ pakkus kuulamiselamuse kõrval ka vaatemängu, kuna käsitseti vastavate vedelikega täidetud pokaale ning teos võiks fantaasiarikka korraldaja puhul olla nii mõnegi (muusika)festivali tõmbenumber.

Paavli kultuurivabrikust kiirustasin taas klubisse Philly Joe’s. Omanimelise kvinteti kokku pannud multiinstrumentalist Robert Rebane ei puutunud sedapuhku ühtki muud pilli peale basskitarri – ja polnud vajagi, sest viisiku ülejäänud liikmedki olid oma instrumentidel enam kui pädevad (Markus Eermann – flööt, Tobias Tammearu – tenorsaksofon, Madis Muul – klaver ja klahvpillid, Ramuel Tafenau – trummid). See-eest avas Rebane täiel määral oma heliloojatalendi. Mõni pala oli lihtsa ilu poolest nii napp ja ometi piisav, et sobinuks ka pophitiks („Heroes“ ehk „Kangelased“), mõni jäi meelde sisse komponeeritud krutskitega. Viimasesse kategooriasse paigutuv pikavõitu pealkirjaga „Two Italians, One Estonian and a Russian Guy Went to a Bar and This Happened“ („Kaks itaallast, üks eestlane ja vene tüüp läksid baari ja siis juhtus nii“) andis Madis Muulile võimaluse klahvpillidel soleerida rabavalt vaimuka improvisatsiooniga, mille käigus lugu sihilikult peaaegu välja suretati. Mitme särava soologa rikastas ansambli paletti džässflöödile spetsialiseerunud Markus Eermann.

Kodumaise džässi juurest põikan korraks „Jazzkaare“ varase eelsoojendusena välja hüütud laulja Michael Mayo kontserdile 11. märtsil Von Krahlis. Vaimuka laulukirjutaja ja helilooja anne liitub Mayo puhul kergelt ja kiirelt suunda muutva improvisaatoriga. Mõnegi tuntud džässistandardi ümbertöötamine oli ette võetud mängulise kerguse ja pea peale pöörava põhjalikkusega. Kogu tema suhtumises tajusin postmodernset hoiakut, mille puhul kõike varem loodut võib vabalt kollektsioneerida, sobivateks juppideks tükeldada ja uuesti kokku kleepida.

15. märtsi olin ammu oodanud, ent ma ei olnud oodanud tervelt kolme tundi ainsagi vahepausita head rokki. Ausalt öeldes olin eeldanud, et Sturgill Simpsoni kontsert sisaldab palju rohkem kantrimuusikat – võttes arvesse, et ta oli oma 2016. aasta plaadi „A Sailor’s Guide to Earth“ eest võitnud parima kantrialbumi Grammy. Aga nagu kriitikud on märkinud, on parajalt isepäine Simpson iseenese äsjasele loomingule selja­keeramisest teinud peaaegu kunstivormi ning vahepeal sattunud üle muusika­maastiku siksakitades kantrist päris kaugele. Alexela kontserdimajas antud maratonkontsert oli selle hea näide. Nii nagu eesti kitarristil Laur Joametsal oli oma osa Grammy väljateenimisel, oli suuresti tema teene seegi, et kontsert oli nii pagana hea kuulata. Keevitati isuga ega vaevutud isegi vaheaega tegema – nii vastupidavaid rokkmuusikuid näeb tõesti harva. Ainsa võrreldava saavutusena meenus mulle kunagine Riho Sibula 50. sünni­päeva kontsert Patarei vanglas – see kestis vist neli tundi, kui õigesti mäletan. Seal olid aga paljude külaliste lühikesed ülesastumised koos juubilariga, seega polnud päris sama asi. Igatahes jättis Sturgill Simpson ehk uue nimega Johnny Blue Skies endast väga hea mulje: kui jaksatakse niiviisi ilma pausideta kolm tundi järjest tulistada, ja veel tuuril, siis on salves püssirohtu veel kõvasti varuks.