Jaak Soans on üldrahvalikult  tuntud rahvuslike monumentidega Eesti linnades, möödunud aasta lõpukuudel sai publik Tallinna Kunstihoones vaadata tema suurt isikunäitust „Varjud”, kus  autor tõlgendas tagasi vaadates aega, mil tema tööd muutsid eesti modernistlikku skulptuuri. Soans on olnud ka üks varasemaid installatsioonikunstile pühendujaid Eestis. Tema 1994. aastal tarbekunstimuuseumis väljas olnud installatsioonis „Purustatud sarkofaag” olid New Yorgi Manhattani vaatele projitseeritud kunstimuuseumi hoidlates varjul olnud portreeskulptuurid. See oli 1990ndate alguse üks meeldesööbivamaid väljapanekuid Eestis, üks sügava tähendusväljaga töid Soansi ruumiinstallatsioonide reas.

Tema näitused on enamasti kõnetanud midagi olulist Eestis, ent kunstnik on viinud koduse laiemale pinnale. Sellised on olnud kohaspetsiifiline installatsioon „Tõde ja õigus” Tammsaare majamuuseumis 1997. aastal, kus klassiku algelementideks taandatud teosed tekitasid võõrandusmõistega harjumata publikus väikese šoki. 1999. aasta septembris, kui Toompeal langetati otsus, et Eesti kunstimuuseumi uut hoonet ehitama ei hakata, visualiseeris  Jaak Soans mõõtmise: ühikuteks olid nii sentimeetrid, aastad kui ka inimlik kannatus. Mõõteriista otstes olid kunstimuuseumi uue hoone projekti detailide projektsioonid. 
70. sünnipäevaga seotud näitusel Vabaduse galeriis on ta jätnud kõrvale sügavad ja rasked allusioonid. Väikeses galeriis on autor esitanud minimalistlikult  elegantse heli- ning ruumilahenduse, mille lähteallikas on Georg Otsa muusikakoolist kostuvad helid, aga ka koostöös Hanno Soansiga Kunstihoone isikunäituseks valminud installatsioon „Karjäär” (2012), kus samuti olid kasutusel metallist remondiredelid. Vabaduse galerii installatsiooni puhul on autori idee teostumisele kaasa aidanud koostöö Rainer Jancise ja Silvia Sosaarega.
Pimendatud galeriis kõlavad klaveril mängitud heliredelid. Samad helid kostuvad kaootiliselt ka muusikakooli akendest, ent mõnikord tuleb neid  isegi mitu tundi oodata. Tavaliste ja kromaatiliste heliredelite ehitusmaterjal, sõrmeharjutused, millega kiusatakse peaaegu kõiki klaverimängu õppivaid lapsi, on enesekindluse aluskivideks professionaalsetele interpreetidele. Puhtad metallredelid moodustavad galeriis väga ilusa ruumiinstallatsiooni. Vabaduse galeriis on kaks valget pinda, mida enamasti eraldab keskruumi liigendav „sammas” (tegelikult kõrvalruum, mis sisaldab pea kõiki galerii elutegevuseks vajalikke lisafunktsioone). Nüüd on kaks pinda ühendatud redelitest seadeldisega vaata et täiuslikult üheks ruumiks. Valgetele seintele joonistub kaunis varjumosaiik, mille taustal saab külastaja mediteerida redelite ja heliredelite tähendusväljade paljususe üle. Võib kihutada ajas tagasi, et targutada heliridade klassikalise päritolu üle, aga ka mõelda Euroopa-välistest helisüsteemidest. Kõrvale saab kuulda muusikakooli aknast kostuvaid  kromaatilisi heliredeleid või meisterlikult mängitud heliridasid, mis lahknevad ja kihutavad kummalgi käel eri suundades. Kui veelgi süveneda, siis muutub mõiste „heliredel” hõlmamatult keeruliseks, nagu seda on ka muusika, abstraktse kunstivormi olemus. Kuna galerii paratamatult kell kuus õhtul suletakse, tuleb väljuda meditatsioonist, vaadata veel kord varjude mängu valgel seinal ning siis lahkuda seal omandatud kerges ja rõõmsas meeleseisundis.