Teaduskommunikatsioonile keskendatud sündmustesari „Tartu maailmaülikool“ hõlmas aastatel 2022–2024 Tartu 2024 raames Lõuna-Eestit. Mida selle käigus õppisid kogukondadelt teadlased ja teadlastelt kogukonnad?
Kogukond fookuses
„Tartu maailmaülikool“ koondas 13 kogukonda, kelle eri paigus toimunud mitmekülgsed üritused katsid teemasid seinast seina. Kõiki neid ühendas ehk veidi üllatuslikultki läbiv soov käsitleda valitud teema kõrval ka kogukondlikkust – lõunaeestlasi huvitasid kogukondlikkuse teooria, selle toimemehhanismid, erijooned ning eriti karid, mida teades oleks edaspidi suurem võimalus kogukonnalaeva tüürides suuremaid õnnetusi vältida. Või ka pidada mõningaid negatiivse alatooniga juhtumusi elu loomulikuks osaks. Projekti planeerides ei osanud me oodata sellist huvi kogukonna- ja väärtusruumi teemade vastu. Tegevuse käigus kohanesime, tulime vastu kogukondade soovidele ja nii sai hulk ühiskonnateadlasi koos lõunaeestlastega maailma parandada. Tagasi vaadates ongi projekti läbinud kogukondlikkuse joon iseenesestmõistetav: mis kasu on teadmistest ilma koostoimimise oskusteta?
„Tartu maailmaülikooli“ eripära oli pikaajaline suhe iga toimumispaiga korraldajatega, see võimaldas projekti lõpus teha kogukonna esindajatega põhjalik intervjuu, et uurida, kuidas sisustatakse sealkandis kogukonna mõistet, millised proovikivid seisavad praegu Lõuna-Eesti ees ning milline on sealne väärtuskultuur. Süsteemsemat süvenemist võimaldasid veel Peipsiääre vallas toimunud dialoogiõhtud,1 mille puhul kasutasime metoodikat ja teadmisi Euroopa Komisjoni projektist DIACOMET2. Intervjuudel ja dialoogiõhtutel tehtud tähelepanekud lubavad mõtiskleda selle üle, milliseid ühisjooni sisaldab Lõuna-Eesti ja ühtlasi kogu Eesti maapiirkondade kogukonnaelu. Kus on aktiivne elu edenemisest huvitatud eestvedaja, milliseid raskusi ta kogeb, mida on tal öelda meie aja ja ühiskonnaelu kohta?
Teadusartiklid põhjalikuma analüüsi, viidetega teooriale ja maailma kontekstile ootavad veel ees, kuid siin jagatu võib kokku võtta sõnadega „märkamised ja tähelepanekud“, mida saadavad autorite isiklikud kogemused Eesti kagunurga külaelust.
Haldusreformi mõjud
Elu külades mõjutab 2017. aasta haldusreformi põhjustatu, ja seda mitmel kombel. Endistest väikevaldadest moodustunud suurvald on elanikele kui elevant tuntud mõistujutus, kus pimedatel palutakse elevanti kirjeldada. Nagu mõistujutu kirjeldused sõltusid sellest, mida kombiti ja tajuti, nägime seda ka praegustes suurvaldades – valla eri osades võib olla suuri erinevusi ning raske on tajuda, et ollakse juba seitse aastat ühiselt toimiva organismi osa. Dokumentides on haldusreform toimunud ja toonud kaasa struktuursed muudatused, kuid inimeste igapäevaelu ei ole sellega kohanenud. Seda omakorda saadab omavalitsuste eelarveline kitsikus. Kuigi omavalitsustes on pärast haldusreformi tehtud ühistunde tekitamiseks, info vahetamiseks ja kõigi valla funktsioonide heaks toimimiseks suuri pingutusi, on elanikud ometigi arvamusel, et tegemist on suure elevandiga, mille londi otsas istudes jääb võõraks saba või kõhu juures toimuv. „Meie ja nemad“ on alles ega vähene nii lühikese aja jooksul.
Ilmajäetus varjutab
Võõrastamisega kaasneb ilmajäetus, kostis paljudest vestlustest. Suurt elevanti on majanduslikel põhjustel lõputult reformitud: liidetud või kinni pandud koole ja lasteaedu, kaotatud apteeke ja postkontoreid, suletud poekesi, lõpetatud perearstipunktide tegevust. Ratsionaalsed põhjendused ongi ratsionaalsed, kuni need käivad paiga kohta, „kus mina elan“. Hääbumine on valus, sõnapaar „kestlik kahanemine“ kõlab naeruväärt nonsensina ning sõna „reform“ võrdub sulgemisega.
Mitmedki ilmajäetuse algallikad asuvad kogukondadest kaugel – kas ajaliselt või distantsi poolest. Kaugetena tajuti riigitasandi otsuseid, mis mõjutavad regionaalpoliitikat. Kahanemine ja reformid ehk siis sulgemised jätavad inimesed ilma sisseharjunust, toimuvatest sündmustest, käikudest kodulähedasse raamatukokku, poodi või perearsti juurde, kuid ilmajäetuse algallikas – riiklikud otsused on midagi mõistmatut ja kauget.
Ajalises mõttes saab ilmajäetuse allikaid otsida hoopis minevikust. Ühismajandite kaudu toimis kohalik elu üpris tõhusalt: majand pakkus töökohti ja töötajate omavahelist suhtlust, korraldati pidusid, väljasõite, ehitati lasteaedu, arstipunkte jne. Mitmelt poolt kuulsime, et rohkem kui endist reformieelset valda igatsetakse nõukogudeaegse majandi poolt korraldatud elu, mille väikevallad suures osas pärast taasiseseisvumist üle võtsid, kuid mis ühiskondlike muutuste tõttu hääbus. Suurematel nõukogudeaegsetel asutustel oli niisiis oma hea külg – need liitsid inimesi ning taga igatsemine ei ole mitte nõukanostalgia, vaid soov endisaegse suhtluse järele.
Teine ajaloolise tasandi eripära puudutab endisaegseid kihelkondi. Kui majandite toetatud elukeskkond on kõikjalt kadunud, siis paikkondlik identiteet püsib ikka veel kihelkondlikkusel. Haldusreformist räägiti heatahtlikumalt neis kantides, kus kihelkonnapiire oli rohkem arvesse võetud. Seal oli loogiline olla koos endise naaberväikevalla või -valdadega, kellega nagunii juba varem näiteks ühiseid kihelkonnapidusid oli peetud.
Kolmandaks tekitavad ilmajäetust kohalikud mikromuudatused, mis võivad põhjustada doominokivide kukkumise laadse efekti. Kuulsime lugusid, kus harjunud trajektoorid olid läbi lõigatud mõtlematu otsusega. Näiteks pärast apteegi sulgemist vähenes poe ja raamatukogu külastatavus ning selle tagajärjel juba ka bussiliini kasutamine. Või teinegi näide: kui samas majas asuvate ruumide ümberpaigutamise tagajärjel kaob otsetee koolist raamatukokku, väheneb raamatukogu laenutuste arv hüppeliselt. Ka oli kuulda lugusid, kus ei suudetud omaks võtta raamatukogu, noortekeskuse vms asukohamuutust. Sisse käidud rajad viisid äkki kasutuseta hoone juurde ja kohtusid ilmajäetusega.
„ … ega hummok ma pelgä / et koolõmi vällä. / Eski ku viil ei koolõq / om kooliga mutt´/ kultuur lastas kütmäldä / maja seest vällä. / Tulõ bussõ ja autit kon / palkõ om pääl. / Mitu palka mi hoiami / niimuudu kokku?“ kirjeldab võrokene Evar Saar luulekogus „Tsirgukiil“ (Vahtsõ-Horma talu 2024, lk 64) ilmajäetuse tundeskaalat.
Ilmajäetus tuleb ületada oma peas
Ilmajäetuse põhjuste ja mõjude üle arutlemise käigus nenditi sageli, et on nagu on, kuid „kõrvalejäetuse tunne tuleb ületada oma peas“ ning olukorda parandada ei saa mitte keegi peale nende, kes ümbruskonnas elavad ja toimetavad. Kui esimesed vastused omakandi erilisuse kohta kirjeldasid enamasti negatiivset, siis õige pea jõuti kogukonna edulugude ja erilisuse juurde. Vähem kõrvalejäetust kogevad need kogukonnad, kus toimub selliseid tähenduslikke kohtumisi, mis ei ole sõltuvad haldus- või muudest reformidest, vaid tugevatest põlvkonnaülestest traditsioonidest, näiteks usupühade tähistamine ja suurte suguvõsade vanemate liikmete sünnipäevad. Kõrvalejäetust vähendavad ka küla- või kogukonnasisesed traditsioonilised ettevõtmised ja muidugi kodukandiarmastus. Sõnavõttudest kõlas uhkus ja eneseteadlikkus: „Meil on siin lugude rääkimise kant, ilma hea loota ei sünni midagi“, „Meie kandi metsad ja loodus on need, mispärast me oleme siin“, „Peipsi, sibul ja kala – see on meie igipõline osa“, „Me saame kokku surnuaia- ja usupühadel. Sealt ei puudu keegi“.
Eespool kirjeldasime mikromuudatuste põhjustatud negatiivseid ahelreaktsioone. Neist rääkides mõtiskleti, et doominokive saab panna kukkuma ka soovitud positiivses suunas. Traditsioonilise ürituse aja ja formaadiga arvestamine, ukse avamine samas majas asuva raamatukogu ja kooli vahel, kohvikunurga sisseseadmine külapoodi, elutoa põhimõtet järgiva interjööri loomine raamatukokku annavad signaali sellest, et kõik on oodatud, kõigiga arvestatakse. Keegi vajutab õigele nupule, keegi naeratab, tervitab, kutsub ning väikestest kontaktidest sünnivad suuremad.
Uus ja vana, traditsioonid ja uuendused
Sageli tulid jutuks vastuolud traditsioonide ja uuenduste, uute tulijate ja vanade olijate vahel. Konservatiivseid hoiakuid võimendab juba kirjeldatud ilmajäetus ning kogetud lõputud reformid ja muudatused. Ollakse tänulikud ajast aega toiminud pidepunktide eest – olgu need siis traditsioonilised kohtumispaigad, üritused või ka inimesed.
Tuntud termin on ankurasutus, kuid lisaksime sellele ka ankurüritused ja -inimesed. Jaanipäev, vastlapäevatrall, emadepäeva kontsert … korraldajad ja külaaktivistid nentisid, et katsed sellised ettevõtmised ära jätta põhjustavad palju meelepaha ja vähendavad uute algatuste vastuvõtuvõimet. Kui võimaldatakse traditsioone järgida, ollakse valmis ka uuendusteks.
Ankurinimesed on sageli mõne ankurkoha või -asutusega seotud, näiteks raamatukogutöötaja, noortekeskuse juht, aga ka külaseltsi eestvedaja või kohaliku kooli õpetaja. Need inimesed mõtlevad endast harva kui arvamusliidrist, kuid seda nad õigupoolest on – nende sõna maksab, nende kutse loeb ja nende arvamusega arvestatakse.
Raskusi põhjustavad üksteisele ka uued tulijad ja vanad olijad. Kuigi põlised elanikud tunnevad rõõmu vahepeal tühjana seisnud talude uuesti asustamisest, toovad „uusmaakad“ kaasa ka uued tuuled. Erineda võivad arusaamad jäätmekäitlusest, suhtlemise intensiivsusest, toitumisest jne. Uute elanike lisandumine külaaktiivi on tore, kuid kui talgutel pakutakse vaid vegansuppi ja lükatakse kõrvale külaseltsi kunagi odavalt ostetud plastnõud, siis on võõristus kerge tekkima. Enamasti vastuolud siiski ületatakse ja kogukonna sees paigututakse tõekspidamistelt sarnaseid inimesi ühendavatesse gruppidesse.
Eraldi nähtus on müüki tulevale kohalikule kinnisvarale peale passimine ja info vahendamine neile, kes sinnakanti elama soovivad tulla. Otsitakse üles tühjalt seisvate majade omanikke ja küsitakse, kas nad ei tahaks müüa nende jaoks kasutut maja maale elama tulla soovijatele – kui jõud ei käi üle ja ise kasutada ei ole plaanis, siis miks mitte anda võimalus uutele elanikele ja sellega tervele kogukonnale?
Traditsiooniliste pärandkultuurinähtuste tõlgendamine elavates pärandkultuuripiirkondades on lai teema, millest võiks kirjutada pikemalt, kui praegune artikkel seda võimaldab. Tundlikkus pärandi valesti tõlgendamise suhtes on suur, eriti veel, kui tõlgendused puudutavad müügiks minevaid tooteid, toitu või elamusteenuseid.
Mutinett on tõhusam kui 5G
Läbivalt rõhutati isikliku pöördumise mõju. Kui soovitakse, et rahvas tuleks üritustele, talgutele, kohviõhtutele, siis toimib kõige paremini isiklik kutse. „No kui otse kutsutakse, siis muidugi lähen,“ öeldi ikka ja jälle. Kuulutus vallalehes on enesestmõistetav, samuti plakat poes ja teadetetahvlil, kuid kodunt välja tulema kallutab ikka suhtlus, tulija vajalikkuse rõhutamine. Inimestest kui ressursist rääkides jõutakse aga kiiresti väsimise ja läbipõlemiseni. Kui isiklik kutse on tõhusaim kaasamisviis, siis kas on mõistlik oodata, et kohalik mõjuisik helistab enne külaseltsi koosolekut või talguid kõik isiklikult läbi? Tõenäoliselt mitte.
Rahva seas ringi liikuv legend ühest Lõuna-Eesti endise väikevalla vallavanemast räägib, et tema oligi see kõige õigem vallavanem – kui vaja, siis läks ja otsis vanainimese prillid voodi alt üles ja käis igale koolilõpetajale õnne soovimas. See legend räägib igatsusest tähelepanu järele. Kui praegune vallavanem või külaaktivist igale poole ei jõua, kes peaks nüüd pakkuma tähelepanu, aitama, jagama infot ja häid soove?
Lahenduseks pakuti Lõuna-Eesti humoorika lavakoosluse Laheda Mutid kasutusele võetud sõna „mutinett“, mis tähendab enamasti vanemate naiste võrgustikku, kes üksteisele helistades külas infot levitavad. Kui mutinett võib esmalt kõlada negatiivse alatooniga, siis kogukondades pöörati pilgud selle võimalustele, seda enam et eneseiroonia ei ole lõunaeestlaste nõrgim külg. Info levitamine ja kutsumine peakski olema kõigi, eriti aga nende kogukonnaliikmete asi, kel teistest rohkem aega käes ning kes jõukohaselt panustada saavad.
Kogukonnaelu tsüklilisus ja tegutsejate vabadus
Tähelepanekuid tehti ka kogukonnaaktiivsuse tsüklilisuse ehk tõusude ja mõõnade kohta. Muutumatuid olukordi kogukonna- ja naabrussuhetes ei ole, need on alati dünaamilised. Vanemad olijad meenutasid korduvaid madalseisus olekuid, mis jälle kuidagi tõusule pöördusid. Madalseis on enamasti seotud vedajate väsimise või nende huvide muutumisega ja uus laine uute tegijate ilmumise või ka reageerimisega uutele vajadustele. Uute tegutsejate esilekerkimine võtab niisiis aega ja toimub ahelreaktsioonina. Kust tulevad uued tegutsejad? Suuremate linnade läheduses asuvates piirkondades tunnistati, et linna magala staatus ei ole kogukondliku tegutsemise jaoks parim olukord. Asi muutub, kui magala elanik paneb oma lapsed kohalikku lasteaeda ja kooli. Siis hakkab ta käima kohalikel üritustel ja raamatukogus, laste kaudu tekivad tutvused ning siis teadvustatakse kogukonna ja ka enda vajadusi kohaliku elanikuna.
Tegutsemis- ja valikuvabadus olid samuti märksõnad, mida korduvalt öeldi. Kogukondlik tegutsemine, eriti kui see põhineb puhtalt vabatahtlikkusel, saab toetuda vaid tegutsemisrõõmule, mis omakorda on juhitud isiklikest huvidest ja eelistustest. „Tore peab olema, kui see toredus ära kaob, siis on ta [panustamine kogukonda] puhta mõttetu … “ Vähem silma paistva töö tegemist saab aga oodata kogukonnaliikmelt, kes on seotud projekti- või töökohustustega.
Kuid kas raha, olgu siis tegevustoetuse või palgana, on kogukondlikes suhetes pärssiv või soodustav element? Leiti, et see lisab stabiilsust ja kui tegija aeg on kinni makstud, saavad tehtud ka ebameeldivamad asjad. Oma tööd südamest tegev ja vallalt palka saav kultuuriametnik või -korraldaja on kogukonnale suureks abiks. „ … ja see, et ma saan palka selle töö eest, igal juhul paneb mind olema rohkem kursis, kui ma võib-olla iseenesest ainult vabatahtlikuna seda teeks. Ja noh, ma olen sellel väljal olnud üle 20 aasta, kindlasti ma vabatahtlikuna ei oleks 20 aastat võib-olla päris vastu pidanud.“ Kokkuvõtlikult – vabatahtlikkuses määrab muutlik huvi, kuid leping hoiab järjepidevust.
Soov vabalt valida, mida teha või kuhu suunata jõud ja ressursid, iseloomustab lisaks kogukonnaliikmetele ka kogukonnaliikumist tervikuna. „Et sa ei saa kuskilt kopida üle, et võtame nüüd kõrvalt, vaatame, mis piirkonnas tehakse, teeme sama asja. Ei-ei. Me oleme teised, me oleme ainulaadsed. Me teeme asju oma ainulaadsel moel.“ Nõutust võivad tekitada nii kogukonnale kui ka piirkonnas tegutsevatele MTÜdele riigi või omavalitsuse ootused: „Kogukonnad võivad teha suuri asju, aga ei saa kogu maailmavalu ka nende lahendada jätta … See on ikkagi iga kogukonna enda otsustada, et kuhu tema selle fookuse paneb.“
Kogukonnaliikme osalusvabadus peab samuti olema maksimaalselt suur – keegi ei soovi tunnetada survet. Autonoomselt valitud osalusviis on edaspidise kaasatulemise alus: „ … kas sa lihtsalt lööd kaasa, tuled ostad, ma ei tea, pileti peoõhtule ja tuled naudid seda või oled valmis millekski enamaks.“
Kuidas ehitada sildu kogukonna sees ja naabruskondadega?
Küsisimegi kogukondadelt, kuidas luuakse sildu. Tõdeti, et ükskõik kui kinnine on kogukond või selle liikmed, ometi vajatakse suhtlust ja naabrussuhteid, need on osa identiteedist. Keskendumises suhtlusele ainult kitsa ringiga nähti nii ohtu kui turvalisust. Eneseiroonilised ütlused „elame ja keeme selles supis“, „me ignoreerime üksteist üksteise võidu“, „miskit toimub, aga suletud uste taga“ jutustavad salamisi suhtlust igatsevast suletusest. Väljapääs on üksteise tundma õppimises, kutsed, küllakutsed, naabrite külastamine. Tuleb võtta julgus kokku ja minna tere ütlema. Mida rohkem kohtutakse, seda omamaks saadakse, kui juba ots on lahti tehtud. „Muusika, söök ja sport toovad kokku,“ nenditi, parem veel, kui need on koos ühel üritusel.
Unistati maksimaalselt kasutuses mitmefunktsioonilistest ruumidest, mis aitaksid rahvast kokku tuua – ühest majast, kuhu on asja eri vanuses inimestel hommikust õhtuni. On juba häid näiteid kohtadest, kus see nii on. Koolipäeva lõppedes trehvavad uksel või koridoris kokku lapsed ja raamatukokku või huviringi liikuvad pensionärid, õhtutundide saabudes tulevad töölkäivad elanikud palli mängima või aeroobikatrenni ja nädalavahetustel saadakse samas majas külapeol kokku. Sellises kohtumispaigas saavad kokku nii info kui inimesed ja sünnivad tähenduslikud kohtumised.
Kuna igal kandil on alati oma nägu, siis märgiti ära soov jääda iseendaks, sõna „liitmine“ tekitas hirmujudinaid, sest kõlab nii, nagu peaks keegi liidetavatest kaotama omapära. Kuid sildade loomine, ühisosa leidmine ja infovahetus kõnetavad. „Otsad tuleb kokku viia,“ öeldi. Vallaasutused või sektorid võiksid aeg-ajalt kokku saada infovahetuseks, et arutada, mida koos teha, või lihtsalt teada saada, mida mujal tehakse. „Vaja on dialoogi, mis ei sunni kaevikutesse,“ nenditi.
Artikli alguses kirjeldatud suur elevant omavalitsuse tähenduses on kogukondadele ehk paremini arusaadavam, olenemata, millises elevandi piirkonnas asetsetakse, kuid teisalt võivad tema piirjooned olla udusemad ja vähem olulised. Rohkem tehakse huvipõhist koostööd üle omavalitsuse piiride ja samal ajal koondutakse nii külaelu korraldamiseks kui ka kriisisituatsioonide lahendamiseks. Iga küla võiks teada ja tunda oma elanikke, see tähendab turvatunnet, eriti hajaasustuses.
Rahvaarv maapiirkondades on vähenenud ning piirkonna uus nägu alles kujunemas. Sageli heideldakse identiteedikriisis, mida võib iseloomustada tsitaadiga Aapo Ilvese ja Paul Neitsovi laulu sõnadest „Koh kuradi kotsil ma elä?“: „Kas nõrgõmba kolisse ärä vai olõ-õi nõrga’ nä joht?“ Ehk siis – kas meie, jääjad, oleme tugevad või on seda lahkujad?
Mille järgi otsustada, et küla elab? Peipsiääre dialoogiõhtutelt korjasime ütluse: „Kui tagumikud peenarde vahelt paistavad, siis tead, et külas on elu.“ „Ei ole tähtis, milline kogukond on äge, vaid milline jääb ellu,“ oleme kuulnud ütlevat sotsiaalse innovatsiooni eksperti Kadri Kangrot. Jääb üle vaid nõustuda – tagumikud peenarde vahel ei ole teab mis eksklusiivne värk, kuid kuuluvad ellujääjatele.
Triinu Laan on Tartu ülikooli eetikakeskuse projektijuht ja Mari-Liisa Parder eetika teadur.
1 Mari-Liisa Parder, Ühiskonnas levinud monoloogide kõrvale vajame järjest rohkem dialooge. – Tartu ülikooli eetikakeskus 29. IV 2024.
Tartu aasta Euroopa kultuuripealinnana on kohe lõppemas, samuti selle programmis olnud rohked projektid. Tartu ülikooli eetikakeskuse korraldatud ning kultuuripealinna põhiprogrammi kuulunud „Tartu maailmaülikooli“ projekt viis oma kolme tegutsemisaasta jooksul kokku Lõuna-Eesti aktiivsed kogukonnad ja teadlased, et koos arutleda kestlikkuse ning teiste ideekorjes esitatud teemade üle inspireerituna kultuuripealinna loovkontseptsioonist. Toimunust saab ülevaate maailmaülikooli veebisaidil, iga ürituse kohta leidub seal kokkuvõtteid ja salvestisi.
https://tartumaailmaylikool.ut.ee
