Helju Tauk oli tõepoolest fenomenaalne õpetaja. Kui proovida kuidagi see maagia lühidalt sõnadesse panna, siis on küllap kõige olulisem asjaolu, et ta võttis õpilasi kui endaga võrdseid ja oli seeläbi õpetamise stigmast prii. Õpilasena oli mulle murranguline tema meeleline suhtumine kunsti. Kui olla just saanud järjest tundide kaupa reegleid ja teooriat ning siis tuleb Tauk ja lamenteerib: „Kuidas on üldse võimalik, et maailmas on keegi, kellele ei meeldi Chopin?“ Tõepoolest, muusikakeskkoolis hakkasingi arvama, et see on ilmvõimatu. See näib justkui tähtsusetu detail, kuid nii tekkis tervetel noorte põlvkondadel, kes olid Helju Taugi ümber, usk muusikasse, kultuuri ja – mis kõige tähtsam – headusse.
Suured õpetajad peavadki elama edasi oma õpilastes ja nii on ka Heljuga. Ilus tunnistus sellest on äsja esilinastunud filmidokument „Elu õpetaja“. Klassikalises muusikas ehitab endale suurima monumendi ikka helilooja ning ka filmi selgrooks võib nimetada vestlusi Jüri Reinverega. Ajalukku raiub ennast ka interpreet, keda esindavad filmis karakteerselt Rein Rannap ja Ivari Ilja (mõlemal on sarnaselt Taugiga peale interpreeditöö ka teised rollid). Kuid inimesed, kes suunavad oma talendi, energia ja aja õpetamisele, saavad suureks ikka läbi oma õpilaste. Just seda elu õpetaja, õpilase elu muutvat suhet annab filmis hästi edasi Tõnis Arro, kes on avalikkusele tuntud hoopis eduka ettevõtjana. Vestlused Arroga toovad kaunilt välja suure ja siira põlvkonnaülese sõpruse, mis on jäänud koos Helju õpetustega temasse terveks eluks.
Veel ühe tähtsa liinina on filmis – nagu oli ka Helju elus – muusika propageerija roll. Seda liini kannab ennekõike intervjuu Tiina Mattiseniga ning sealt pärinevad ka filmi suhteliselt vähesed ajaloolised kaadrid Heljust tele- ja raadioeetris. Filmi kõige põnevam arhiivikaader on aga hoopis ajast, kui Helju kihutati poliitilistel põhjustel muusikakeskkoolist ja konservatooriumist minema ning talle leiti sõprade abiga koht Estonia kontsertmeistrina. Sealt on kaader Heljust klaveri taga, kõrval säramas läänest pärit nahktagis Eri Klas. Kahjuks ongi selliseid mõjusaid kaadreid elavast, omas ajas ja ruumis tegutsevast Heljust vaid mõned üksikud. Kui film algab mitme naljaka-rõõmsa kaadriga, siis lõpeb leinatoonis, mis ei ole minu arvates tarvilik. Ükspuha kui kurvad me oleme, et Heljut juba 20 aastat meiega ei ole, peaks domineerima tema elujaatus ja tänulikkus, mida ta süstis meisse ka keerulistel aegadel.
„Elu õpetaja“ on lühiportree ühest äärmiselt mitmekülgsest inimesest ja tema muusikale elatud elust. Ennekõike on see austusavaldus õpilastelt ja teekaaslastelt, kuid ka oluline ajakapsel järgmistele põlvkondadele, kellel ei ole enam võimalik Heljut tundnud inimestelt tema kohta küsida. Loodan, et koos filmiga sündinud plaan luua veebileht, kus oleks filmi kõrval kättesaadav ka rohkem materjali ning Helju saated ja kirjutised, õnnestub samuti teoks teha.
