On selge, et iga raamatuarmastaja tunneb täielikku õndsust omaenda riiulite vahel, kus marjulepajõelikult raamatud n-ö tõmbavad. Me teame, et peame oskama rääkida ka raamatutest, mida me ei ole lugenud. Teine lugu on seista oma armsa sõbra Tartu kodu riiuli ees ja märgata seal kombinatsioone, kus küljekuti on Vahing ja Unt, Márquez ja Borges, Kanaaride ja Andaluusia reisiraamatud. Sellise riiuli ees seismine ja kaanepealkirjade uurimine pakub sügavat naudingut. Riiulist selguvad ühised huvid ja haridus, reisid ja mälestused, nooruse ajalugu ja arheoloogia. Minu ja sõprade riiulites korduvad samad raamatud, vahetevahel korduvad raamatud ainult minu sõprade raamatukogudes ja loovad nende vahele tugevaid telgi. 

Teine tunne on seista oma vanemate raamatukogu ees Pärnus, milles kehastub Wunderkammer’i idee, millest muuseumid teatavasti alguse on saanud. Kokku on saanud loodusteaduslikud raamatud ja teokarbid. Mineraalidest ja kivimitest lihvitud munad ja raamat Fabergést (loomulikult seepärast, et Fabergédel oli seos Pärnuga). XIX sajandi raamatud, mis on sattunud ajaloo keerdkäikude tõttu meie riiulitele, esindavad juugendstiili. Omavahel loovad silla Ingi Vaheri niitdekooriga vaas ja tarbeklaasile pühendatud raamatud. Lorupist, Langebraunist ja teistest tarbekunstiraamatutest rääkimata. Selles riiulis on koos perekonna lugu, tema mõju ja ühised huvid või huvide lahknevused. 

On selge, et iga raamatuarmastaja tunneb kõige suuremat õndsust omaenda raamatute keskel. Seal kogeb ta sageli oma – vahel vaevarikast – haridustee kulgu, noorust ja küpsemist, huvipõikeid siia-sinna, sõprade ja pere armastuse materialiseerumist ja kinnitatud ühisosa ning ka seda, millest vahel sooviks vabaneda, aga mingil põhjusel ei saa.