Orit Gat on Londonis elav kunstikriitik, kes on kirjutanud kaasaegsest kunstist, raamatutest, digikultuurist ning jalgpallist sellistele väljaannetele nagu ArtReview, frieze, e-flux journal, e-flux criticism, Jacobin, Texte zur Kunst, Paper Visual Art, Art Monthly jpt. Gat viibis Tallinnas Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kutsel, lisaks pidas ta Eesti Kunstiakadeemias loengu „On Being Personal“ („Isiklikust kogemusest kunstikriitikas“) ning viis läbi kriitikaseminari EKA kunsti­teaduse ja visuaalkultuuri instituudis. Vestlesime tema kriitikupraktikast ja sellest, mismoodi on võimalik isiklik kogemus kunsti käsitlevas tekstis tööle panna.

Mis on sinu jaoks (kriitika) kirjutamise puhul oluline?

Üks oluline märksõna on kindlasti „isiklikkus“. Mul võttis selleni jõudmine palju aega – Prantsusmaal, kus ma ülikoolis käisin, õpetati meid akadeemilist teksti kirjutama ainult umbisikulises vormis ning alles viimases lõigus – kui sa olid väga julge – võisid mina-vormi sisse tuua. Kui sa tõid selle sisse kusagil varem, imestati kohe, et kes sa selline enda arvates oled. Enam ei taha ma peituda umbisikulise kõneviisi taha, teeselda autoriteeti, tahan kirjutada isiklikult, teha seda julgelt ja läbimõeldult.

Mind raputas ilmumisel väga Carmen Maria Machado 2019. aastal ilmunud raamat „In the Dream House“ („Unelmate majas“), mis räägib vägivaldseks arenenud kväärsuhtest. Lähisuhte vägivalda kogedes tunned end niigi isoleerituna, kuid veel enam isoleerib, kui sellised kogemused ei peegeldu kultuuris, kui ei ole tekkinud ühist ruumi, mille kaudu oma kogemusi jagada. See ongi see, mida ma tahan oma kirjutamisega praegu teha – sellist ruumi luua, nagu loob ka Machado oma teemadel. Aga ka Annie Ernaux – kui tuli uudis tema Nobeli võidust, mõtlesin, et võimas, ma päriselt elangi sellisel hetkel, kus ühiskond hindab lõpuks seda, et üks vanem naine räägib oma kõige isiklikumatest teemadest nagu intiimsus, lein, klassihäbi, seksuaalsus, kirg, illegaalne abort, haigus, aja tajumine jne, mis peegeldavad ju alati laiemaid sotsiaalseid, poliitilisi ja kultuurilisi kontekste. Nii et kui rääkida millestki isiklikust, siis see pole kunagi ainult ühe inimese kogemus, pigem on see lihtsalt ühise ruumi avamine või loomine.

Sellist aeglust ja asjade üle järele mõtlemist annab muidugi ka kaubastada ning eriti naistele tundub praeguse autofiktsiooni laine puhul olevat surve kirjutada mingisuguse trauma vaatest – à la „räägi ära kõige räigem asi, mis sinuga juhtunud on“. Ma ei näe sellist survet meestele, ehkki keerulised asjad ei juhtu ju ainult naistega. Aga just naised kirjutavad neist viisil, mis on sotsiaalne ja poliitiline. Mind huvitavad praegu kriitika puhul pikemad ja põhjalikumad formaadid, mis võtavad teose või näituse lähtepunktiks, aga ehitavad üles iseseisva essee oma argumentidega. Nii et iga kord, kui ma mõtlen kunstist, mõtlen ka kultuurist, rahast, poliitikast ja sellest, millise kogemuse ma ise kaasa toon.

Kes või mis on sind kriitika kirjutajana mõjutanud?

Ma olen kirjutanud kriitikat ligi 20 aastat ja kui ma alustasin, kasutasin enda kohta pigem väljendit „kunstist kirjutaja“, aga nüüd ütleb minu kodulehekülg, et „Orit Gat on kirjanik ja kunsti­kriitik“. „Kunstikriitik“ kõlab praegu kuidagi vanamoodsalt, nii et mulle lausa meeldib ennast sedasi nimetada, jalutada sellega sisse traditsiooniliselt eksklusiivsesse, meestekesksesse klubisse – ning teha seal enda jaoks ruumi! Kui ma ütlen kellelegi, et ma olen kunstikriitik, siis esimene küsimus on tihti, et mis annab sulle õiguse kritiseerimiseks. Pikka aega vastasin sellele, et ma olen ju kõik näitused ära vaadanud! New Yorgis, kus ma pikalt elasin, oli tavaline, et vaatasin nädalas 60 näitust, Londonis on natuke lihtsam, kuigi just paar nädalat tagasi oli mul üks tellimustöö, mis pidi andma ülevaate uutest näitustest 22 galeriis. Tekst pidi kiirelt valmima, nii et ma vaatasin need 22 näitust ära ühe päevaga ning ülejäänud kolm päeva, mis tähtajani jäid, võtsin nähtu üle mõtlemiseks ja kirjutamiseks. Aga jah, minu meelest vastab A. O. Scott hästi küsimusele „mis annab õiguse?“ oma 2016. aastal ilmunud raamatus „Better Living Through Criticism“ („Parem elu kriitika kaudu“), umbes nii, et kunsti ülesanne on vabastada meie meeled ning kriitika ülesanne välja mõelda, mida selle vabadusega peale hakata.

Minu jaoks on oluline ka kogukond, lisaks kunstnikele ka teiste kirjutajate kogukond. Kui mõned aastad tagasi Londonisse kolisin, oli mul juba oma kirjutaja hääl ja kogemus olemas ning mõtlesin, kuidas kriitikute kogukond mind vastu võtab, et kas tulen kellegi tööd ära ampsama. Aga ei, iga kord kui ma mõnda teist kriitikut kohtasin, kutsusid nad mind endaga koos näitustele ning jagasid siseinfot, kuidas asjad toimivad. Selline kogukonnatunne on väga oluline. Üks asi on kogukond, mida ma tahan luua oma tekstide kaudu, aga teine asi on vahetud kaasteelised. Ma tahan ka minna pubisse ja asju arutada! Mul oli kunagi näiteks lugemisgrupp, kes kohtus kümnes eri paigas üle maailma – me võtsime ette ühe ajakirja numbri ning lugesime selle kaanest kaaneni läbi. Sellisest arutelust oli väga palju õppida, sest tavaliselt me kipume lugema inimesi, kes meile meeldivad, või inimesi, kes meile ei meeldi, aga niimoodi lähenedes avaneb hoopis teine pilt sellele, mis kriitikas hetkel toimub.

Kas sul on kirjutajana tabusid?

Viimase kümne aastaga olen õppinud väga palju, kuidas kirjutada oma kogemusele toetudes ja kuidas mitte. Noore kriitikuna oli mul kõige kohta arvamus ja kibelesin seda välja ütlema.

Üks sündmus, mis pani mind natuke mõtlema, oli see, kui kunstiajakiri frieze tellis 2016. aastal mu käest Arthur Jafa esimese New Yorgi isikunäituse arvustuse. Ma olin näitusest vaimustunud! Ma polnud siis ka enam algaja kriitik, aga arvustust kirjutades tundsin, et ma ei saa tegelikult sellele kultuurilisele pärandile pihta, millele Jafa nii selgelt toetub – ma ei ole mustanahaline, ma ei ole ameeriklane, ma ei ole mees. Jah, ma sain kirjutada näiteks meedia ja vägivalla perspektiividest, mis samuti seal olemas olid, kuid tagantjärele tunnen, et kahetsen seda arvustust, eriti kuna see oli üks esimesi Jafa loomingust, mis üldse ilmus. Pole välistatud, et tulevikus tekivad mul oma teiste tekstide suhtes samasugused tunded. Ma ei taha öelda, et kes millest kirjutada ei võiks, aga ise tunnen, et kui on inimesi, kes teavad paremini – las siis nemad kirjutavad! Ära võta ruumi ära! Ja kui ruumi on piisavalt, siis astu sisse ja õpi nendelt.

Kuidas sa end käima tõmbad, kui teos või näitus ei pakugi huvi?

Ma püüan iga kord läheneda kannatlikkusega. Hoolivuse ja tähelepanuga. Aga näiteks kui kunstniku viimane näitus ei anna üldse edasi, kui hea kunstnikuga tegemist on, siis olengi kirjutanud sellest, miks see kunstnik on tegelikult väga hea, aga miks antud näitus mind ei veennud. Üldiselt aga proovin sellisel juhul kirjutamisest loobuda. Panen selle näituse endale kõrva taha ja jälgin kunstniku edasisi tegemisi.

Aga kuidas käib kannatlikkus kokku kiirete tähtaegadega, näiteks kui sul on ülesanne vaadata ära 22 näitust ühe päevaga?

Eks siis jätan ära kõik vestlused näitustel kohatud tuttavatega ja keskendun tõesti kunsti vaatamisele. (Naerab.) Kannatlikkus ei tähenda ju ainult aega, seda kui pikalt sa ühe teose ees seisad. Kui külastan näitusi koos oma mittekunsti­professionaalidest tuttavatega, siis märkan tihti, et nad käituvad väga ebakindlalt: „kui kaua nüüd selle teose ees oleks viisakas seista?“ või „oi, selle teose ees on pink – kas see tähendab, et see on kuidagi eriti oluline?“ jne. Ega neile küsimustele ei ole mingit ühte õiget vastust, mingit salamanuaali. Seega minu jaoks on kannatlikkus pigem see, kui palju ennast kunstiga kohtumisse kaasa toon, kui palju ruumi selle jaoks oma ajus teen.

Kui ma töötasin suurtele väljaannetele, siis minus kummitas alati küsimus, et oot, see ongi nüüd see powerhouse, mis kõike määrab? Seestpoolt vaadates ei tundunud kõik üldse nii võimas, mu enda kirjutised neile ei tundunud kuigi julged, palju oli inertsist tegutsemist. Et nädalas tuleb kolm arvustust kirjutada ja seda sai siis tehtudki. Mulle sobib vabakutselise kriitiku staatus, saan tulla ja minna, millal tahan, saan kirjutada asjadest, mis mulle meeldivad ning teha seda erisugustes kontekstides.

Milline on sinu kirjutamisprotsess?

Kõige rohkem aega võtab mõtlemine. Näitust vaadates toksin endale telefoni märkmeid ja tavaliselt saadan need endale meiliga, lisades manusesse kõik näitusel tehtud pildid. Nii et kui keegi peaks kunagi tahtma omandada minu arhiivi, siis oleks see väga igav, ainult minu meiliboks! Aga vaat minu raamaturiiulid! Seal on huvitavat kraami: minu raamatud on tihedalt märkmeid täis!

Tihti on nii, et enne kui ma kirjutama hakkan, lähen oma raamaturiiuli juurde ja korjan sealt lauanurgale väikese hunniku teostest, mille teemades või stiilis on midagi sellist, kuhu mu mõtted liiguvad. Juhtub ka seda, et ma ei kasuta sealt otseselt midagi, aga sellest saab justkui nähtamatu bibliograafia, selle teksti mõttelised dialoogipartnerid ja niimoodi ei ole ka mina kirjutamisprotsessis üksi.

Ühesõnaga, selleks ajaks kui ma kirjutama istun, olen näituse üle juba päevi intensiivselt mõelnud, nii et ma tean, mida ma öelda tahan. Siis tuleb see käsitöömeisterlikkuse osa – otsin oma ideedele täpset sõnastust ning otsustan, milliseid võtteid kasutan, et tuua sisse teistsugust rütmi jne. See faas tekitas minus pikalt ärevust, et kust pagana päralt ma leian selle ühe sõna, mis seda videot nüüd täpselt kirjeldaks?! Nüüdseks olen aga ka seda osa nautima hakanud, 20 aastat kogemust on ikkagi abiks.

Mulle meeldib Londonis üks restoran, kus köögi kõrval istudes näed, et iga kord, kui roog välja tuuakse, saab see enne veel köögiukse kõrvalt laualt sutsaka soolahelbeid ja natuke võid peale. See ongi see särts, mille sa lisad toimetamisprotsessis, enne kui tekst n-ö köögist välja läheb. Vahel tuleb seda särtsu kaua otsida – ma teen ühele Iiri raadiosaatele kunstikriitika lõiku ja viimane kord, kui ma rääkisin Nan Goldini näitusest, oli minu teksti viimane lause näituse pealkiri – „This will not end well“ („See ei saa hästi lõppeda“). Ja ma salvestasin seda fraasi 17 korda vastavalt toimetaja tagasisidele – ütle seda humoorikamalt, ütle seda irooniliselt, ütle seda kergusega jne. Ma ei tea, kuidas see lõpuks välja tuli, sest ma üldse ei suuda omaenda häält kuulata ja seega ma ei kuula oma saateid. Aga enne kui tekst läheb välja, saadan selle veel mõnele sõbrale või kolleegile n-ö vibe check’iks üle lugeda.

Kuidas on sinu meelest kunstikriitika kohanenud kiire tarbimise kanalitega nagu näiteks ühismeedia platvormid jne?

Kõik need lühiformaadid võivad olla vägagi sisukad, aga et see üheminutiline klipp oleks täpne, terav ja huvitav, nõuab tohutult tööd. Raamatute ja lugemise kohta selliseid näiteid on, aga kunsti kohta ei ole ma kuigi palju midagi sellist kohanud. Kunsti kajastus ühismeedias on tavaliselt kuraatoritelt, kes postitavad näituselt hunniku pilte story’desse ja kõik. Üks viimaste aastate paremaid näiteid on White Pube, kaks väga nutikat ja andekat noort naist, kes alguses mängisid ühismeediale omase loogikaga, postitades näitusearvustusi emotikonide kujul jne, aga praeguseks on nad liikunud pikemate tekstide juurde, kuigi nad ei ole kaotanud oma teravust ja reaktsioonilist hoiakut.

Miks kunstikriitika nendes uutes meediumites ei kipu kohanema – eks see ole küsimus ka sellest, kes üldse galerii või muuseumi uksest sisse astub. See probleem on laialdane, inimesed tunnevad, et kunst ei ole nagu nende asi. Ma ei oska öelda, miks see nii on ja ma ei tea, kas kriitika saab siinkohal aidata. Eriti kui kriitikute töökohti muudkui kaotatakse ning kriitikatekstide eest ei maksta väärilist tasu. Ma ise ütlen oma tudengitele varjamatult, kui palju ma oma tekstide eest saan ja see summa on alati väiksem, kui nad arvavad.

Ma loen palju teistes valdkondades kirjutatavat kriitikat, näiteks filmiarvustusi – kuigi ma ise vaatan suhteliselt vähe filme. Nii et ma tegelikult arvan, et ka kunstikriitika suudab pakkuda oma parimas vormis midagi ka neile, kes tunnevad, et kunst ei ole „nende asi“. Muuseumid ja näitused ei ole tasuta, ka see seab omad piirid.

Mis sind kunstikriitikas elevile ajab?

Kindlasti minu tudengid. Ma õpetan Londoni kuninglikus kunstikolledžis kursust, mille pealkiri oli alguses „Critical writing in art and design“ („Kriitiline kirjutamine kunstis ja disainis“), hiljem võtsime ära sõna „critical“, sest kellelegi ei meeldi kriitika ja siis võtsime ära „art and design“ ning nüüd on sellest saanud lihtsalt kirjutamiskursus, kuigi paljud kirjutavad selle raames ka kriitikat. Oma tudengitelt kuulen näituste ja galeriide kohta, millest mul poleks muidu õrna aimugi! Ma tahaksin, et uus põlvkond asutaks oma ajakirju, looks oma kanaleid – oleksin rõõmuga nende lugeja. Minu üks lemmikülesanne oma tudengitele on muide järgmine: kirjuta pikk arvustus, siis lõika pool maha, lõika veel kord pool maha, lõika veel kord pool maha jne – kuni jääb järele üks väike lõiguke. Mida sa suudad igas sellises etapis öelda, kuidas säilitada igas etapis terviklikkus?

Mida sa ise praegu loed?

Viimati sattusin vaimustusse Ayşegül Savaşi raamatust „The Anthropologists“ (2024) („Antropoloogid“). See on lugu paarist, kes soovib osta korterit. Aga Savaş ei nimeta linna, kus tegevus toimub, tegelased vaid vaatlevad seda antropoloogi pilguga ning lugeja tahes-tahtmata mõistatab seda nendega kaasa. Ma loen palju ilukirjandust, kuigi ise kirjutan ainult non-fiction’it ja kriitikat, aga kirjanduses kasutatavad võtted huvitavad mind väga. Nagu see, mis ma just mainisin – sa võtad ära ühe elemendi ja kogu vaade muutub. Kuidas saaks seda võtet näiteks kriitikas rakendada? Väga tõmbas kaasa ka Orlando Reade’i 2024. aasta raamat „What in Me Is Dark: The Revolutionary Afterlife of Paradise Lost“ („Mida minus on tumedat: kaotatud paradiisi revolutsiooniline järelelu), mis räägib John Miltonist ja tema 1667. aastal avaldatud eepilisest poeemist „Kaotatud paradiis“ – selle kaanel on muide Eesti kunstniku Angela Maasalu teose fragment! Emily LaBarge’i „Dog Days“ („Kuumalaine“) ilmub peagi, see on tema esimene raamat, olen lugenud käsikirja ega jõua seda ära oodata! Autorid, kes mulle veel on olulised, on näiteks Ann Carson, Ann Boyer, Deborah Levy jpt.

Mis on aga kirjutamisega seotud oskus, mida sa tahaksid endal arendada?

Ma olen praegu oma eluga sellises punktis, kus ma olen kirjutanud raamatu, aga ei ole saanud seda kirjastusele maha müüa. Ja see on väga valuline moment, sest ma olen alati olnud kindel, et minu kirjutamispraktika viib sinnani, et mul on raamat. Aga praegu on mul ainult käsikiri – isiklik lugu sellest, kuidas minu isa armastas tuliselt jalgpalli ning kuidas tema poega ei huvitanud see üldse, aga tema tütart – mind – hakkas see kirglikult huvitama; kuidas me siis koos jalgpalli vaatasime ning kõrtsides tema sõpradega vaidlesime, mina enamasti ainukese naisena lauas.

See on ka lugu kaotusest ja leinast, sest mu isa on praeguseks lahkunud, aga ka immigratsioonist, sest ma elan juba aastaid mujal, ning sellest, kuidas jalgpalliarmastus on mu elus jätkunud ja kuidas ma olen siin Londonis tihti jätkuvalt ainuke naine matšide üle pubis arutlemas. Seni olen kirjastustelt aga saanud tagasisidet, et need, kes vaatavad jalgpalli, ei loe raamatuid, ja need, kes loevad, ei vaata jalgpalli ning kumbki neist ei taha lugeda raamatut jalgpallist, mille on kirjutanud naine! Nii et praegu tahaksin rohkem teada kirjastamismaailmast – kuidas nad ometi otsustavad, mis müüb ja mis mitte. Ma olen muidugi ka absoluutselt kõigile rääkinud, et ma sellist asja kirjutan ja kui seda nüüd ei avaldatagi, siis küsitakse minu käest elu lõpuni, et hei, mis sellest sinu jalgpalliraamatust sai? Aga sellest rääkimine on andnud mulle ka uued kogukonnad ja nende toetuse.

Meil on nüüd näiteks viie tüübiga jalgpalliteemaliste raamatute lugemis­klubi ja me käime koos mänge vaatamas. Mul on olnud võimalus kohtuda professionaalsete jalgpalluritega, neid intervjueerida jne. Nii et sellest raamatuprojektist rääkimine on teinud mind väga haavatavaks, aga andnud tagasi ka juba praegu nii kujuteldamatult palju, mida ei oleks juhtunud, kui ma ei oleks sellest juba maailmale rääkinud.

Aitäh vestluse eest ja hoian su raamatule pöialt!