Semperi pingete labürint
Ene-Liis Semperi ruumiinstallatsioon Kumus nihestab jõuliselt vaataja reaalsustaju. Näitus algab klaustrofoobiat tekitava kitsa labürindiga, mille intensiivsus aitab teoste sisule läheneda distantsivabalt ja tunnetada seda keskkonda peaaegu davidlynchilikuna: juhtuvad asjad, mis muidu oleks tabu, kuid selle unenäolise hulluselabürindi keskel ei ootakski midagi vähemat. Semperi näitusel pole pealkirja, kuid kui pealkirjana käsitleda kunstniku nime, annab see näitusele/nähtusele „Ene-Liis Semper” veel ühe dimensiooni, mida meeles pidada. See näitus on fiktsioonide ja tõeluste kogum, mis koondab kunstniku sise- ja välisvaatluseid, (enese) kriitikat ja -pila.
Semper on loonud väga erinevat laadi pingesituatsioone. Esiteks üks tuntumaid videoteoseid, kus kunstnik on end asendanud kutsikate emaga: kutsikad püüavad tema rinnast piima saada, nende pärisema vaatab seda nukralt pealt. Pinge kasvab uuema videoga, kus kunstnik lakub oma päris last, puhastab teda just nii, nagu teevad loomad. Video mõjub mõneti ambivalentsena, kuid tegemist on ilusa portreega lapse ja vanema intiimsusest, mis lapse kasvades katkeb.
Teine pingeliin tekib, vaadates videot Risto Kübaraga. Seal peaks ta kaamerale esitama „puhast emotsiooni”, kuid emotsioon jääb alati kuidagi kängitsetuks ja mees pöörab kaamerale emotsiooni „saabudes” selja ning kõnnib valgusse. Kastreeritud emotsionaalsusele järgneb pornopila, mis mõjub võõrkehana oma argise kostümeeritud labasuse tõttu. Seda videot võib vaadelda massimeedia tarbija allegooriana. Näiteks arvatakse, et Delfi kommentaarium peegeldabki reaalset rahva häält, et kõik inimesed võtavadki (meie võrdlemisi ebaprofessionaalset) ajakirjandust kriitikavabalt tõe pähe. „Porno”-video sõnumiks võiks olla, et inimene peaks olema teadlik emotsioonidest, mida ta välja näitab, selmet teha järele aburdseid meediast õpitud tegevusi, nagu „Kuningas Ubu” kostüümides tegelased esitavad taas uljalt suvalist pornofilmi, adumata, mida nad ikka tegelikult teevad.
Kolmas liin on kunstniku enesepilge. 2000. aasta video „Uude koju” ei viinud Semperit tõenäoliselt sellesse koju, kuhu ta 2010. aastal hakkas toole koguma. Uus teos on vaimukalt ambivalentne, sest me ei tea, kuhumaani on kunstnik kodust unistades siiras, millal ta pilab ennast ja kuivõrd kogu seda eestlaste koduhullust, mis väljendub kodulaenudes, sest igaühel peab olema suur täiuslikult sisustatud maja.
Kui näituse algus koosneb peamiselt emotsionaalset intelligentsi proovile panevatest fiktiivsetest katsetustest, siis näituse viimane osa on otsesemas mõttes Semperi autoportreeriline tagasivaade nii tema kujutistele meedias kui sellel näitusel. Näitus lõpeb ümberjutustusega roheliste sõrmedega heatahtlikust üksikust Tistoust, kunstnik kirjeldab seda lugu erakordselt sentimentaalselt. Tistou lugu võtab kogu näituse kokku, annab sellele lisaväärtuse ja -perspektiivi.
