Kumu väljapaneku kohta on pressis kasutatud isegi mõistet „eklektiline”, kuigi see negatiivse alatooniga osutus pole minu meelest päris õigustatud. Kui nüüd kasutada näituste puhul võrdlusena koolifüüsikast tuntud mõisteid „tsentrifugaalne” ja „tsentripetaalne”, siis on seekordne näitus Semperi kohta erandlikult tõepoolest mitte ühtekokkujooksvalt unifitseeriv, vaid tsentrifugaalne, erinevaid teemasid, käsitlusviise ja meediume hõlmav, erinevaid märksõnu laiali paiskav tervik. Meile kaugustest lehvitava Semperiga avamis-performance, mida sai vaadata Kumu katuselt ja mis justkui markeeris autori alati rõhutatud kunstniku mittekohalolu juba valmistöödes versus muinasjutt roheliste sõrmedega Tistou’st. Muinasjutu jutustamine videos toob kunstniku mingi tundenurga alt meile maksimaalselt lähedale, kärarikas ja massiivne installatsioon ruumis ekslevate ja üksteise vastu kõmatavate pianiinodega versus minimalistlikud ukseskulptuurid, mis ühendavad vaikselt, aga veenvalt Semperi varasemate hittvideote „Trepp” ja „Uks” kujundistu, laste mäng päiksest pimestatud toas kui helge ehedusefragment versus maskides näitlejad paroodilises, suisa ilkuvaks lavastatud BDSM-stseenis, kus pritsib vahukoort ja vilgutatakse dildosid. See näitus on iseennastki kohati eitav ja pilav haruline tekst, mille kõik osad ei voola ühise keskme suunas, vaid vastupidi, liiguvad pidevas üksteisest kaugenemises. See ei tähenda aga sugugi, et näitusel puuduks keskne ja siduv jõutelg, milleks ma pakun, võiks olla kodu mõiste oma vastandite produktiivsuses, kodususe-ebakodususe, õdususe ja õuduse, õnne ja õnnetuse jõutelg selle sõnamängu kriitilises tähenduses, Freudi heimlich – unheimlich.

Hoopis eraldi teema ja näituse vaieldamatu tugevus on selle ruumiprogramm ja kujundus, see, kuidas Semper suudab erinevate meediumide ja kõneviiside rütmika abil aktiveerida kogu ruumiterviku, seda maksimaalselt ära kasutada. Ja ma võin seda oma kogemusest kinnitada, et Kumu V korrus on üks äärmiselt raske ruum, mida terviklikult hõlmata. Just siin, mitte aga niivõrd näitlejatega lavastatud videotes, ilmneb Semperi lavakujundajakäsi ja kogemus. On ju NO 99 kogemuste baasist teada kõiksugu katsed ebakonventsionaalsete teatriruumidega – büroodes improviseeritud lavastused („Totu kuul”) ning lavastused, mis hõivavad keeruka omaruumi ning mälupagasiga keskkondi nagu näiteks Vene sõjaväe lennukiangaarid („Kuningas Ubu”) Haapsalu lähedal. Muuseas, üks näituse vaiksematest, ent sugestiivsematest videotest, see, kus Semper täidab tühja ruumi järk-järgult pianiinode ja raskepärase mööbliga koli-installatsiooniga, kuni ta selle hoolega sätitud mõttetu seadeldise jõulukaunistustega ära ehib, on isegi justkui näitusetegevuse või, kui nii võib öelda, näituse lavastamise enda metafoor, kunstilise omaruumi loomise kujund. Tööde tiitritesse, ka juba tuntud pealkirjadega tööde („Tugevama õigusega”, „Uude koju”) puhul pole neid sisse jäetud. Nii on meil vaatajana ees valik „nimetuid”, mis justkui rõhutaksid veelgi, et näitus on mõeldud sulanduma selgete eraldusjoonteta psühhosfääriks. Pole ime, et tervikus on ka töid, mille iseseisev väärtus väljaspool terviku lavastamise vajadust, veel ühe esitlusmõõtme hõlmamise vajadust, jääb mõnevõrra kahtlaseks, näiteks skrätšvideo Semperi kõikvõimalike ilmumistega meedias. Kuid see on siiski erandlik.

Üks eredamaid uutest näitlejate osalusel filmitud videotest näitusel on tülistseen Tambet Tuisu ja Eva Klementsiga. Selle nagu ka teiste etendatud videote puhul kõlab esmapilgul NO 99 fännile paratamatult läbi kajasid tüki omaruumist, kust nad pärinevad või mille rekvisiite on videos kasutatud, antud juhul siis „Rise and Fall of Estonia’st”, mis minu arust on kokkuvõttes üks NO-teatri nõrgemaid lavastusi. See aga ei puutu peagi enam asjasse. Huvitaval kombel on see just videoinstallatsiooni kui meediumi eripära, sama stseeni õõvastav üha uuesti ja uuesti kordamine, mis vaatamisel konkreetse katke reljeefsemaks ja iseseisvamaks vormib, selle lähtematerjalist eraldab ja abstraheerib, nagu see küllap oli ka autori intentsioon. Peagi oleme silmitsi vaid panoraamse, vastupidiselt teineteisele sarnase miimikaga üheaegselt lahkuminekut ja leppimist esitava melodramaatilise videofragmendiga, milles mängitud tunnete paradoksaalne üheaegne ehedus ja tehtus võimaldab aduda midagi olemuslikku selle teatritõe või teatrieheduse kohta, mida siin taga aetakse. Lavastuslikest vahenditest tõukuv tundeehedus on omamoodi iseloomulik ka Semperi varasemale autoripositsioonile, mis sest, et see päädis kehaliste ja kultuuriliste koodide pidevas polarisatsioonis, vastastikku asetamises. Nüüd toimivad need koodid läbisegi ja ristakuti, toitudes paradoksaalselt, kuid produktiivselt lootusetust lähtealusest, et mängitud tegelikkus võib momentaanselt osutuda elavamaks kui elu.